esmaspäev, 27. aprill 2015

Sportlasest saab taimetoitlane - läbi võlu ja valu

Kõhurõõmu nädalaks.

1,5 aastat tagasi otsustasin menüüs pöörde teha ja lihast-piimast-kalast loobuda. Kõige keerulisem oli alguses taimetoidu kontseptsioon üldse ning alguses tundus üsna võimatu missioon. Mida ma üldse süüa saan? Maailm tundus kokku tõmbuvat ning mina nälga jäävat.

Pidasin end varem mitmekülgseks ja tervislikult toituvaks (puuviljad-salatid-supid ikka menüüs), sealiha asemel kana ja kala, palju piimatooteid jne. Päris keeruline oli hakata asendama harjumuspäraseid asju – eriti just piimatooteid. See tekitab alguses stressi, sest vana harjumus on tugev, aga uut veel hästi ei tunne. Nii kippuski kohati paanika peale.


Sellest tuli esimene õppetund, mis kehtib ka laiemalt - suured muutused tasub etappideks, sammudeks jagada. Siis ei kohuta kauge ja suurena tundub lõppeesmärk ära. Ehk näiteks „jeebus, ma ei saa ju enam mitte kunagi liha/piima/muna/kala süüa“ asemel lähenesin hoopis „täna asendan ma piima ehk mis võimalused selleks on“. Nii saab samm-sammult tuua oma menüüsse (ellu) toitu, mis ebasoovitu lõpuks ise välja surub. 

Näiteks mitte püüda kohe 100% menüüd ümber pöörata (kui see kohutav tundub), vaid päevas näiteks üks eine välja vahetada ning näiteks hommikune puder ja vorstivõiku smuutide-puuviljade vastu vahetada. Sellest saadav efekt näiteks kerge tunde ja energialaksu näol külvas mul seemne tahta ikkagi kogu menüü üle käia. 

Kusjuures, kui vahel sõingi midagi, mida ei oleks tahtnud (oli nälg ja polnud paremat käepärast), siis enda piitsutamise asemel stiilis "oi, kus sa nüüd patustasid" aitas paremini lähenemine seda mitte patuks pidada, vaid võtta seda kui lõppeesmärgi saavutamiseks vajalikku sammu. Ehk mitte võimendada üht kõrvalekallet luhtumiseks, vaid leppida sellega, teadvustada ning liikuda ikkagi edasi sinna, kuhu tahad.

Sama kehtib ka näiteks spordis. Esimene ultraspordivõistlus tundub hoomamatult ja halvavalt suur ja enamus inimestest ei läbi kunagi näiteks 100 km oma kondiauruga. Samas koosneb teekond sinna 100 km starti väikestest sammudest – kui suur eesmärk (start) tundubki kohutav, siis mõtlen sellele, mida saan praegu ja järgmisena ära teha, et seal valmis olla. Täna võib-olla veel pole valmis, aga tänased ja järgmised sammud saavad tehtud selle nimel, et olla.

Teine pool millestki loobumisel on lõpetada eitus ja keelamine ning suhtumise „ma ei saa“ (sest, mida ei saa, seda just tahaks) asemel „ma saan kõike, aga ma ei taha kõike“. Palju pingevabam, sest ikka on ju keelatud vili kõige magusam ja meelitavam. Või mõtle sellele, millal muutub ihaldatu igavaks - siis, kui oled selle kätte saanud.

Trennijärgne taastumine. Parempoolses spinat, banaan, apelsinimahl, kookospiim. Vasakpoolses goji marjad, rabarber, banaan, kookospiim ja ananassimahl. On aminohappeid, on suhkruid, rasvagi.
Kusjuures, see tunne „ma ei saa kohupiimata (või pane ise midagi sobivat asemele) elada“ äratas pikapeale mõtte, et seda tundes-öeldes olen ju toidu ori, sõltlane, narkomaan. Seda ma aga olla ei tahtnud. Toit peaks olema kütus, mitte elu eesmärk omaette. Nii et see, mis ühelt poolt pärssis, teisalt innustas uut avastama.

Kui poes harjumuspäraste riiulite asemel uue poole tuli vaatama hakata, siis sain ühelt poolt aru, et sõin siiski ühekülgselt (ikka käin poes silmaklappidega, ostan oma 20-25 asja) ning teisalt, kui vähe ma teadsin sellest, mis suhu läks. Hakkasin varasemast enam silte lugema ja silmaring on palju avaram, suhtumine teadlikum. Üllatavalt palju näiteks kasutatakse toidus lisaaineid jms keemiat, millele varem tähelepanu nii palju ei pööranud. Meeletust suhkrulasust rääkimata. Ehkki teadsin küll, et head need ei tee, kui väga tõsiselt neid vältida ei püüdnud.

Teisalt viisid taimsed, loomulikul kujul (ehk vähe töödeldud) toidud arusaamise sinnani, et mulle on hea kõik, mis on loomulik. Sellisel kujul, nagu loodus pakub. Miks muidu puuvili nii kergelt ja kiirelt seedib, aga näiteks burger (les teab, mis seal kõik sees oli) pikaks ajaks raske tunde tekitas ning jõu võttis. Ehk näiteks laborilisaainetega (E-ja igasugu muud kunstlikud ained) kraami väldin, nii tava- kui sporditoidus. Samuti liigset pakendamist kui asjatut raiskamist.

Kolmas nüanss puudutab harjumusi ja nende tekkimist. Kuna hakkasin rohkem söögilauda jälgima, hakkasid huulile jõudma esialgu ohutuna tunduvad, aga tegelikult valgustavad ja vajalikud küsimused. Näiteks, miks ma üldse näiteks pärast trenni kohupiima või liha söön? Miks toidulisandeid, näiteks valgupulbreid ja spordijooki, tarvitan?

Jõudis järjest enam kohale, et söömises olin lisaks harjumustele ka reklaami, turunduse ori. Seda oli endale raske ja vastik tunnistada. Piimatööstus ju räägib, et joo piima ja siis on luud tugevad. Lihatööstus hoolitseb selle eest, et oldaks skeptiline taimetoidu suhtes ning söödaks liha (sest sealt saab valku). Sporditoidumüüjad promovad enda kraami, nagu igasugu supertoiduainetega tootjad-kauplejad. Taimetoidusektorgi oma huvide eest väljas.

Nüüd püüan igasugu sõnumite, uuringute ja väidete „seda pead sööma, sest…“ puhul enne sellele reageerimist teada saada, kes selle taga on. Kas need on sõltumatult huulilt või pöörleb taustal mõne töösturi huvi ja raha. Iga firma räägib kasulikku juttu vaid enda vaatenurgast, mitte kunde seisukohalt. Mis iseenesest on okei, kui seda tarbijana tead. Samuti on vajalik teada, kuidas inimese organism tegelikult töötab ning mida vajab-mida mitte. Igasuguste dieetide (mis tegelikult näljutamiseks kipub minema) asemel toituda, aga ka elada tasakaalus elu - juhtida stressi, otsida optimismi, liigutada end ning olla sotsiaalselt aktiivne.

Neljas ja vast isegi kõige olulisem on arusaam sellest, et toidust sõltub väga palju mu heaolu. Ja sellest, kui hästi või halvasti olukord on, saad aru alles võrdlusmomendi lisandudes. Ehk, olin varem pidanud normaalseks seda, et eine järel tekib surnud aeg (leib luusse), aga seda enam mitte kogenuna tundsin nagu puuga pähe saanuna.

Ülejäänu on olnud tegelikult meeldiv ja huvitav, sest esiteks olen avastanud palju uut ning olen viimase 1,5 aastaga proovinud rohkem uusi asju kui eelmisel kümnendil kokku. Samuti olen leidnud, kuidas palju väärtuslikku saab teenimatult vähe tähelepanu – goji marjad on suurepärased aminohapete (nendeks lagundab keha valgud) allikad, maitse poolest vähe hinnatud hiina kapsas on vingemaid kaltsiumiallikaid, tume šokolaad pakub rauda.


Talvine test - ainsal lumisel nädalal jaksasin 8 päeva jutti teha trenni 30 tundi.
7 võlu, mis vaeva ära tasusid.

Sain lahti kohvist. Loobusin päevapealt, sest mulle meeldis seda koorega tarbida, aga taimse piimaga polnud nagu see ja nii ta päevapealt menüüst välja vajuski. Enne olin aastaid püüdnud koguseid piirata, aga ikka kulus 5 tassi päevas.

Kadusid öised isud. Trenniga kaasneb isu ja tihti käisin öösel üleval, et külmast midagi suhu või puuvili põske panna. Tüütu harjumus, millest ma lahti ei saanud. Nüüd on õhtuti vahel küll füüsiliselt nälg, kuna liikumise maht suur ja ainevahetus kiire, kuid seda tunnet, et kõht on füüsiliselt täis, kuid kere toitainete mõttes ikkagi nälgas, enam mitte. Öösel külmiku juurde asja pole.

Samuti on lahkunud toidu ahmimised, mida varem esines. Tead see, kui hakkad sööma ja sööd ja sööd ja sööd, suutmata end talitseda.

20 lisatundi nädalas. Leidsin igast päevast umbes kolm (konservatiivselt arvutades) lisatundi. Taimse, aga eriti küpsetamata toidu nagu puuviljad-juurviljad-salati söömisel kadusid ära tundidepikkused tardumused pärast söömist. Kui varem tõmmati pärast einet nagu tekk peale ning olin mõneks ajaks audis, siis nüüd seda ajakadu ei ole. Saab kohe sporti teha või lugeda-suhelda, töötada jne. Pisiasi, aga nädala peale koguneb poole töönädala jagu tunde.

Energia, mitte lained. Ka on kadunud pealelõunased surnud augud. Tavaliselt oli kella 17-18ks toss väljas, energia murust madalam ning tahtmine

Selle „pisiasja“ mõju on see, et ükski trenn pole jäänud pidamata. Varem oli küll tihti pärast tööd mõte, et „homme“, sest täna ei viitsi.


Enim ilmselt üllatas aga see, kuidas energiat on palju ja kogu aeg. Ehk juba hommikul tööle jõudes, aga ka pärast pikka, 8-10-12tunnist intensiivset tööpäeva ning veel õhtulgi pärast treeningut. Varem olin tihti kell 19 kutu ja teki all.

Tervis, see päris. Käisin aastaid arsti juures, andsin kõikvõimalikke analüüse, neelasin soolekaamerat, nosisin medikamente. Diagnoosiks kõhklev krooniline neelupõletik ehk ravida ei saa, lepi sellega. 2010. aastal olin igal kuul nädalaks ajaks audis - nii füüsiliselt kui vaimselt, sest kurguvalust saab alguse nohu, mis halvab meeled. Enam pole olnud.

Nädal tundub pisiasi, aga tegelikult sööb see pidev valvelolek just vaimselt. Plaane teha ei saa, sest ei tea, kauaks tervist jätkub, ning värised igal korral kui tuuleiil salli vahelt krae vahele uitama pääseb. See on palju tagasi hoidnud nii spordis kui üldse elus.

Samuti on ajalugu see, kui öösel läbimärjaks higistatuna üles ärkan. Selle põhjust ei õnnestunud samuti teada saada. Arst pakkus küll selgituseks "närvid", kuid tegelikult on närvilisus ja pinge pigem viimase aasta jooksul kasvanud. Niiet ma ei teagi...

Jõudu on rohkem. Sport on minu meditatsioon. Pärast menüüvahetust olen saanud koormuseid kasvatada (30-50% võrra varasemaga võrreldes), seejuures taastun palju kiiremini kui varem ehk võin mitu päeva järjest (ka talvel, lume ja külmaga) 3-4 tundi sporti teha, seejuures end hästi tunda, intensiivselt tööl pikki päevi teha jne. Piiri ei ole veel tajunud. Seda muutust ma veel eriti uskuda ei julge, aga pideva katsetamisega olen vaikselt hakanud julgema.

Ka pärast pingutust on hea olla. Eelmisel pühapäeval pedaalisime ca 10 tunniga 300 kilomeetrit, millest suur osa möödus vastutuules. Vanasti olin pärast sellist katsumust laip, polnud ei isu ei tuju, lihased olid valusad. Selline koormuse järgne komberdamine on ajalugu. Jaksab ka pärast pikka trenni või võistlust midagi ette võtta, on energiat ja tahtmist. Eriti just vaimselt.

Järgmistel kordadel kirjutan sellest, milliste toiduainetega sporditoitu asendada, aga energia kätte saada ning vajadused kõik katta. Samuti tavapäeva menüüst, mis tegelikult spordipäevast väga ei erinegi.

1 kommentaar:

Rasmus ütles ...

Tere Rivo,
ma olen ka nüüd, vahelduva eduga (kui emale külla lähen, siis ika võtan ta valmistatud kana koiba ka) natuke üle 1 aasta olnud taime toidu menüül. Peamiselt küll küpsetatud, hommikul puder ja tee lõunaks puuviljad, vesi ja võibolla võileib ning õhtuks pajaroog või taimneülimaitsevpraad.
Kuid mul on tunne, et jõud kaob ja peale toidukordi olen ikkagi väsinud ning toores ajab gaasi täis.
Ma mõistan, et iga inimene on erinev, pigem mu küsimus on see, et kuidas sa jõutsid selleni mis sulle sobib? Kas sa arvutad oma tarbitava toidu kcal ja kulutava energja kcal-reid? Kui sobib? palun vasta meilile rasmus.kuusemets.1@gmail.com