Elu mõnusaimad 100 km suuskadel ehk Haanja Suusa100

Hommikune ilu ja 46 hullu Haanjas. Fotod: Hillar Irves ja Võrumaa Spordiliit.

Laupäevane 100 km suuskadel ehk neljas Haanja100 õnnestus seni parima ultrana – plaan sõitu, rada, ilma, olemist ja kulgemist nautida sai täidetud.

Neljapäevani olin kahevahel, kas lähen. Kõhklusteks andis alust nädal varem laastanud kõhuviirus, mis röövis jõu, isu, trennid ning Tartu Maratoni (nuuks). Samas oli sügisest saadik jällegi ilusti sporti tehtud, et kange tahtmine midagi teha. Suusa100, mis oli mulle nüüd neljas, tundus selleks sobivaim – killer rada, samas ilus loodus ning võimalus sügavale enda sisse vaadata (etteheitvas toonis „ma ju teadsin, mis siin ootab, mida ma siia tulin???“).

Jätsin siis otsustamise neljaba õhtuks, kui Pirita metsas tugevama testtiiru pärast nädalast spordipausi tegin. Kõik klappis – määrdest (ehk selle puudumisest hoolimata) jõudis sõita-libiseda, tuju oli hea ning pulss minu poolel. Niiet tuli ikkagi minna.

Et neljas kord, suhtusin esialgu hooletult ning pakkisin reedel üht-teist selga pandavat kotti, et töölt otse mägedesse suunduda. Kontoris Ürno abiga prognoose vaadates selgus tõsiasi, et 250 km ühes otsas võib olla miinus kaks ja teises kümme korda hullem.

Möödus reede pastalainel, mida pärast suvist L’expédition duTour de France´i, polnudki kerge saavutada.

Haanjasse jõudsime 19ks ja teel jõudis temperatuur kraadide kaupa üha sügavamale vajuda ning kohale jõudes tervitaski vist -15 vms. Mis ühelt poolt pani lume ilusti krudisema ning öösel sätendama, ent teisalt hakkas närima – viimati sai nii jahedaga midagi õues asjatatud detsembri lõpus. Sai, aga ei olnud väga meeldiv. Samas püüdsin end lohutada, et kaks aastat tagasi aasta külmimalnädalal Tallinnast-Otepääle suusatades oli veel külmem. Ning sai ka.

Õnneks olin lohakalt pakkides pealinna unustanud vajaliku ja sisse harjutatud sooja aluskihi, samas kaasa võtnud rattasäärised ning ühe marusooja alussärgi. Sai hommikul kombineerida.

Indrek Pak - vabameeste II koht ja mulle määrdemees.

 Suuski polnud hilise otsustamise tõttu määrinud ja nii saatsin nad Haanjas Indrek Paki, hilisem vabaarvestuse 2. koht, hoolde, kes tegi nendega üle öö imet - parim lippamine vist üldse, mis neist välja võetud. Kummardused-kraapsud.

Nende abil sai päev väga ilus ja kiire.

Siis tuli pasta, sünteetilise teki toel läbimärg öö ning hommikupudru. Mida aasta edasi, seda lihtsamaks on rajale minek olnud – geele-batoone, vahetussuuski polnud 

Start kell 9 oli kõle, -15 vist, näpud jääs. Samas tuli peale esimest ringi soe vest kile vastu vahetada, sest tööd oli üksjagu ning nahk soe. Taandusin rea lõppu, nagu ikka, et mitte massis üksteisele selga sõita ja määret-suuska-end testida. Näole kippus naeratus.

Suusatada on tore.

Edasine oligi lüürika. Päike paistis ja soojendas. Mõte uitas mõnusalt ning rada kestis. Kuu aega varem toimumine aitas kaasa, et rada püsis tugev ning klassikajälg püsis korralik päeva lõpuni. Suusk sõitis stiilis „ma siin paugutan, sa ainult ole mees ja juhi“. Kohupiimakorp ja seemneleib läksid kütteks hästi.

Viimase aasta trenn on läinud ka õigesse kohta – osa pekki lihase vastu vahetatud, osa üldse minema saadetud, jõudu-jaksu on õigeteks asjadeks. Kartsin küll, et kõhuviiruse afäär nädal varem lajatab mingil hetkel ja see sundis tagasi hoidma, ent tööriistu ei paistnudki. Talitseda suutsin end varasematest aastatest paremini. Kui kippuski uljus uhama, mõtlesin, et Urmas (kes korraldas ka ajavõtu) buss niikuinii enne kõikide lõpetamist kuskile minema ei hakka, niiet kiiret pole.

Lippas nii, et vahel tuli pidurdada ka.

Umbes 70 km kandis vahetasin suuski – parema jala oma vasakusse ja vastupidi. Kandid kuluvad erinevalt, oli vahe küll.

Esimestel kordadel on lõpp ikka käest ja väga filosoofiliseks läinud („no miks üldse ei libise?“), sel korral oli puhas kaif lõpuni välja. Viimasele ringile läksin veel mõtte ja tahtmisega koguda veel häid emotsioone, et sõit lõpeks mõnuga ning tahtmisega uuesti starti tulla. Õnnestus.

Niiet seni üks targemini sõidetud ultra. 100 km ja 6.49. Pool tundi kiiremini, ent enesetundelt, fiilingult ning tujult kordi senistest parem elamus.

Esimene päevitus ka olemas.

1. Haanja100 2013. tulemused.

2. Ivar kirjutab sõidust.

3. Uku muljetab samuti.

4. Külli ja Hillar tegid pilti.