Nende teiste liiklejate kaitseks ka

Harjumatu pilt - südalinn rataste päralt. Tallinna Rattafestival 31. juulil. Foto: aerobike.ee.

Nädalavahetusel toimus pealinnas rattafestival, mis tipnes pühapäeval rahvasõiduga - 32 ja 100 km -. Neile anti start ja võeti finish südalinnas. Tallinna südalinnas. Seal, kus muidu on autod pühad. Tahtsin ka osaleda, aga oma oskamatusega oleksin endale-teistele ehk veidi ohtlik olnud. Nii käisin ainult starti piidlemas.

Pühapäeva pärastlõunal, peale võistlust kammisin uudistesaite, et leida võistluse tulemusi ja elamusi-kogemusi. Selle asemel hakkas end koguma "ratturite tõttu seisid jälle autojuhd ummikus" lumepall. See panigi "pliiatsit" haarama.

Too lumepall on kahjuks tänaseks mõõtmetelt veelgi suuremaks kasvanud - ühe lehe pidevalt meediat kammiv kirjutab, kuidas tema ei näinud ühtegi silti (ehkki lehe kanaleis ilmus info), teine kisub uut draamat üles, et varsti (21.08) läheb ratturite pärast jälle hullemaks jne.

Olin juuli alguseni rattakauge. Samas isegi minuni jõudis see info, et 31. juulil stardib Tallinna südalinnast rattasõit. Vau. Maailmalinnaks hakkame saama, mõtlesin. Infot jäi silma veebis, trükiajakirjanduses, märkasin plakatit poes ning kuskilt tänavalt jäi silma ka liiklusmärk, mis hoiatas - siin hakkab 31. juulil saama.

Aga ok, võrrelda, kes kus midagi nägi või ei näinud, on tagantjärele sama asjalik kui ... pange siia ise midagi sobivat võrdluseks. Mis teeb nõutuks, on rinded.

Ma ei ütle, et on sport ja siis on valed tegevused. Ma eeldaks, et samuti suhtuvad ka nn teisel poolel seisjad - autojuhid, "jalgsi ei käi ja vett ei joo" maailmavaate pooldajad ja teised. See on tolerantsus. Maha teha on kõige lihtsam, aga minu arvates näitab see, kuidas sa sulle võõra/igava/mitteköitvaga toime tuled ja seda edasi peegeldad, su intelligentsust ja küpsust. Või kui mõistmiseks jõudu-tahtmist ei jätku, kas peab siis kohe hukka mõistma? Sõbralik lõõp mõlemalt suunalt on mõistagi tervitatav. Aga milleks poolte võtmine ja lahing?

Jalakäijana võitlen iga päev näiteks ülekäigurajal - autode otsaveeremine teeületusel ("krt jookse juba"), saateks signaalitamine või käeviibutused (mitte viisakusest vms). Uisutajale-ratturile lisanduvad siia kõrvalteelt ette-otsa uhavad või napikaid tegevad kodanikud. Keset ülekäigurada autolt müksu saaminegi proovitud. See, et elu veel sees ja käed-jalad terved samas ei tee rõõmsaks. Peab kindlasti linnadžungel olema, kus tugevamal on õigus ja ainult tema tahtmine saab olla?

Ma tean, et auto on tugevam. Et kukkudes võtab asfaldi löögi esimesena vastu peopesa, puus või küünarnukk. Minu peopesa, millest mõlki välja ei löö ja mis koledal kombel peale asfalfil lohisemist kipitab. Ei pea seda iga päev ähvardustega meelde tuletama. Sellise jõudude vahekorraga saavutatud „võidu“ väärtus ja kaal on üldse omaette aruteluteema. Või noh, äkki me oleme paremad kui sellisel teemal arutlemine?

Ma loodan, et nädalavahetusel toimunust ja hetkel paisuvast mullist panevad head kõrva taha mõlemad pooled - korraldaja ei viska lootuselusikat nurka, vaid teeb järgmisel aastal uuesti, informeerib veel rohkem. Autosõitja pähe aga jääb ummikus passimisest lisaks vihale trummeldama valem - "sel ja sel kuupäeval toimub siin võistlus" = "ma ei pressi end siis siia ummikusse, isegi, kui mul maksumaksjana on õigus seda teed kasutada ja just siis siit kaudu sõita“. Ja äkki mõtleb ka korraks, kui palju ma ise selle ummiku tekkimisse kaasa aitasin.

PS. Võistlusel osaleja teeb seda, mida korraldaja tal lubab ja reeglites on ette näinud. ehk, kui suletud liiklusest tekib miski draama, väljenda oma pahameelt korraldaja, mitte ratturite kui nähtuse suhtes. Siis muutub ka midagi.

Disclaimer.
Olen harrastussportlane ja minu tõttu on nii autoliiklust seisma pandud, ümber suunatud kui kergliiklusteelt inimesi peletatud. Ja vahel rikun eeskirju, kuigi mul selleks õigust ei ole. Aga ma püüan end parandada ja pidevalt tuletan meelde, et ma ei liikle üksi ja teedele-tänavatele on teistel ka õigus. Ka siis, kui nende tegevus mulle korda ei lähe.