Tallinn-Pärnu rullsuuskadel rivi lõpust vaadatuna

siit, ca 55 km minna, läksime ikka otse. Foto: Erik Prozes, Äripäev. pärispildid peagi.

reede õhtul kui enamus kluppi või mujale olemisel end sättis, ootas mind ja veel ca 15 veerevat tegelast ees teekond Tallinnast Pärnusse. kondijõul.

eellugu asjaga kaasa löömisel on tegelikult pikk. juba eelmisel aastal plaanisid FNSi ettevõtlikud noored eesotsas Tõnis "Tony" Paalmega Pärnusse rullida, kuid siis jäi asi soiku. ent meelde.

nüüd sõitsin neljapäeval Pärnust pealinna ja vaatasin, et täitsa okei asfalt on. bussiaknast jäi kehvemaid lõike silma, kuid üldmulje oli optimistlik. mõte, et keegi pole midagi sellist veel teinud meelitas muidugi enim. ilm oli ka sobiv ning seltskondki ja nii otsustasin ööpäev enne ikkagi kaasa lüüa. aga, et tee ideaalses korras samas pole ning ilm ähvardas ka vihmaga, siis otsustasin rulluisukude asemel suusatada. rullidel.

alustuseks vahetasin stardile eelneval õhtul ligi 2 tundi (hüvasti kiire uinak) suuskadel rattaid ja laagreid. viimast küll püüdsin ja lõin lõpuks käega, sest iGliti Cross Country rattaehitus on selline, et mina nende rummudest vanu laagreid kätte küll ei saanud. ei hea, ei kurja ega vägivallaga. muidugi oleks võinud veebist nippe jms otsida, aga start nihkus üha lähemale. et loobusin. all olevad laagrid on suletud ja vaid paar korda vett saanud, niiet veerevad pärast aastast uhamist veel hästi. korraks muidugi terendas silme ees pilt, kus teised kaasa sõitjad on silmapiiril täpid ja mina, saateautojuhi rõõmuks (right), lohistan end kätega edasi. igatahes.

sättisin end muidugi rajale nii, et olen võimeline saateautote üksi terve tee kulgeda. ehk joogipudeli kotis oli süüa ja plastraha tee peal tankimiseks. vedelikukulu ähvardas sooja ilmaga minna rubriiki "suust sisse ja otse pooridest välja".

kogunesime linna piiril Laagris ja arutasime igasugu sportlikke teemasid - miks on õlu hea taastusjook, kas paneme otse Riiga või teeme enne Pärnus ikka peatuse ka jne.

pärast sättimist jms saime ca 23 paiku lõplikult liikuma. teele läks 15 uisutajat, 2 ratturit ja mina suuskadel. lisaks FNSi ettevõtlikele noortele läksid teele ka paar kogenud ultrasportlast seiklussportlane Leivo Sepp ja mullu sügisel Tallinnas 6 tunni võistlusel 52,5 km lipanud Sten Kreisberg.

taandusin rivi lõppu, kahe ratturi järele, sest olin oma vehkimiste ja keppidega teistele reaalselt ohtlik (tekitasin omale paar korda ka sõidu ajal huvitavaid olukordi, sest minu pidurdustee uisutajaga võrreldes on pikem). peale neid põnevamaid hetki otsustasin, et ratturite tuulde mul turvalisuse huvides rohkem asja pole ehk erinevalt rulluisutajatest mul kellegi tuules veereda või selga sirutada polnud. õnneks rullsuusatrenn tühja läinud pole.

esimesed kilomeetrid olid Pärnu suunal paljutõotavad - lai tee, asfalt sile ja ruumi mõnusalt. ilm oli ka palavuse-lämbusega järele andnud. tempo keris kohe 20+ km/h. mõnus. vaikselt pimenes. liikudes ei saanud soojast ka eriti aru. kaiffffff.

Ääsmäe kandis läks aga koledaks, sest ilus tee lõppes ära ning sai krobelise ja ebaühtlase asfaldiga sõiduteel ühes roopas. kuumad ilmad tegid meile teene, bituumen oli sinna mõnusalt pehmeks põhjaks sulanud. suusapikkuse ning suusasammu eripära tõttu ma täielikult seda nautida ei saanud ja sõitsin ikka esirattaga roopa serva üles. kujutasin ette, kuidas see serv mul rattaid ampsab. vastikum oli aga tekkinud vibra. sõidu vastikuim osa ilmselt ka. aga noh, oleks mugavat ja mõnusat tahtnud, võinuks koju magama keerata.

ahjah, viimane sõitja sai omale kõik grupi pendeldamised - kiirendused-aeglustamised jms - niiet spurtida ja siis pidurdada sai alguses üksjagu. pausil selgus, et enamus sõitjaist polnud varem nii kambas sõitnud ehk grupisõitu lihtsalt ei osatud ja julguse asemel eessõitjat tagant tõugata tuli pidur. sai see viga parandatud ja juhendid jagatud.

peale veerandi läbimist tegime pimedas metsa vahel pausi ja jootsime end ning toitsime sääski. tempo oli ilus ja kulgemine plaanitust kiirem ning tuju kõigil ülev. kõlas ideid "oh, nii jõuame Pärnu juba kella 4ks". noo, ootame-vaatame, jõuab veel kustuda, ümises kuskil mul sees kogemus :P

vahepeal otsustas üks rekka teekonda huvitavamaks teha ning kiirendas vastutuleva auto ja meie vahele ning tekitas kolm sõidurida.

siis tuli poole maani sõidu kõige sujuvam osa - tempo püsis ühtlane, asfalt oli hea ning minek ühtlane. supervärk, ma räägin.

poolel teel (jõudsime sinna ca 3 tunniga), Märjamaa Statoilis tsilliseme tunni. söök, jook, kohv jms. sääsed sel korral sööma ei tulnud. tanklas sees võis külmetumas käia.

järgmine veerand aga hakkas veidi ära vajuma, sest kiirus langes kohati 14-15 km/h. panin vahepeal isegi buffi kaela, sest märg nahk kippus liigselt jahtuma. lükkasin vahepeal igavusest paaristõuget, aga seda rõõmu pikalt ei jätkunud, sest laagrite väljakanutamispüdluste tõttu veeresid osad paremini ja teised kehvemini ehk üks suusk kippus ettepoole uhama. aga noh, kiiret ju polnud.

pigem oligi häda, et meid ootas Pärnus kell 7 TV3, aga olime graafikust liiga ees. ehk tuli aega tappa. Leivo ja Sten otsustasid 40km enne Pärnut Lukoili tanklast pausilt kell 4.30 kiirema tempoga ees ära minna (Leivo "No alla 25 km/h küll ei lase"), et kella kuuesele bussile jõuda.

me kuulasime aga tanklatöötaja vaateid ilmale ja olule ning kogemusi ("Välismaalased on mul vahel küsinud, kas teil siin muud teed ka Tallinna viib? Ei? Mis riik see selline on?" või midagi sellist.).

viimane veerand kulges juba päikesega, läks üha palavamaks, ning rohkete aega tapvate pausidega, sest aega oli endiselt liiga palju. tempo samas mulle meeldis ja sobis - 20-25 km/h ja päeva kiiruserekord 30 kmh tuli ka kuskil vastutuulest hoolimata ära. naiss.

enne Pärnut poseerisime veel TV3le erinevate nurkade ja kiirustega ning siis jahtklubisse sauna. olemmine oli üllatavalt värske, nagu peale veidi pikemat trenni. põlved olid veidi kanged, tee raputas kohati ikka vastikult. siis kiire saun, taastusõlu ja edasi on juba udusem, sest Tallinna sõites kustusime tagaistmel kõik korraga ära linnapiiril.

pulsikell väitis esimese poole keskmiseks pulsiks 123 ja teisele 109, aga ma seda eriti ei usalda, sest patareivahetuse järel tal fantaasiat jätkub (nii hea vorm ometi veel ei ole, et sprindi lõpuks pulss 80 tiksub). sõiduaega kogunes 6-6,5 tundi, täpselt ei tea, sest osadel pausidel jäi kell pausile panemata.

täna on väike väsimus sees, aga väike taastumist kiirendav suusatiir tegi olemise hoobilt reipamaks. pildid ja muud tõestusmaterjalid peagi.