Mulgi Maraton – käidud, tehtud. Reede õhtul sai oma kondid veetud maratoni finishipaika Läti piiriäärsesse linna Abja-Paluojale. Seal sai ööbitud, et laupäeva varahommikul juba paarikümne kaaskannatajaga samast Abja-Paluojalt stardijooneni ehk Mustlasse sõita.
Kui viie paiku ärgates oli veel päris mõnusalt jahe, siis bussis hakkas vaikselt särk juba vastu nahka kiskuma ja oli tunda, et täna vist jooksjaid kosutav vihmasahmak ei õnnistata.
Stardis oli mul aega enam kui tund mõtteid koondada ning organismi spordijoogiga läbi immutada. Väikese ehmatuse jõudsin saada ka kogenud maratonihundilt Meelis Atonenilt, kes küsis kuidas ma küll selliste jalanõudega (viisvarbad) Mulgi Maratoni läbin? Kruusatee olevat korralikult kiviklibune… Jõudsin juba oma jalatsivalikut kiruma hakata, kuid enam polnud midagi parata… :)
Umbes kuuskümmend maratoonlast kogunes kell 8:00 stardikanga alla ja seiklus võis alata.
Võtsin endale eesmärgiks alustada vaikselt ja jalgu säästvalt. Esimene kilomeeter kulges mööda asfalti, kuid juba Mustla piiril vahetus teekate kruusatee vastu.
Püüdsin vaadata kuhu astun ning suurtest ja valusatest kivikestest õnnestuski mööduda.
Vahemärkusena ütlen kohe ära, et kruusateest üles keerutav tolm polnud antud jooksu puhul küll mingiks takistuseks. Esiteks oli liiklus ülihõre ning teiseks oli eelnevatel päevadel ka kerge vihm suurema tolmu kinni löönud.
Uhuhh. Algus polnudki niisiis hull.
Lisaks ei olnud ma ka ainus, kes autodest sirgeks jahvatatud veidigi siledamat teepinnast otsis. Praktiliselt kõikidel oli nina maas, otsides tasasemat jalgealust. Nii, et olin teistega samas paadis. Alustasin pulsiga 160-165 ja tundsin ennast väga hästi.
Ainukeseks väikeseks miinuseks oli see, et olnud täpset orientiiri läbitud teekonnast.
Kilomeetripostid olid küll iga viie kilomeetri tagant, aga ka osa nendest õnnestus mul maha magada. Nii oli esimene ajaorientiiri tähis 35 km finishini (ehk 7,2 km peal).
Aega oli kulunud selleks veidi alla 38 minuti ning just olime jõudnud mööduda ka esimesest joogipunktist. Et siis 5:15/km. Antud hetkel tundus minu väike isiklik salasoov joosta maraton alla nelja tunni täiesti reaalne.
Teekond Raasillast Pahuverre (ehk esimest joogipunktist teiseni) kulges mõnusalt…
Samas kõrgemale kerkinud päike hakkas juba korralikult kütma, nii et kurk jõudis enne järgmist joogipunkti juba kuivama hakata (joogipunktide vahe oli antud kohas ca. 6,5 km).
Kuna aga keha oli veel värske ning rada kulges väga ilusates looduskaunites kohtades vahvalt üles-alla, siis joogi puudumine ei andnud end kohe tunda.
Pahuvere joogipunktist sai siiski endale teekonnale igaks juhuks kaasa krabatud 0,5liitrine veepudel, sest kuuma ilma ootuses oli mõistlik veepuudust ning dehüdratsiooni karta.
Sestap sai igas joogipunktis ka korralikult tangitud ning alates Pahuverest võtsin endaga ühes ka veepudeli.
Teekond jätkus vaikselt ja mõnusalt kuni Moranini (umbes 21 km peal). Ehkki ametlikku vaheajapunkti poolmaratoni peal ei olnud võisin ma sinna jõuda 1:52-1:53ga.
Sealt edasi aga tulid esimesed tagasilöögid. Kõigepealt lõi viieks minutiks väikese piste kõhtu ning seejärel hakkasin tundma ka kerget valu päkkades. Kerge väsimuse tõttu ei suutnud ma enam ideaalset jooksutrajektoori leida ning valusatele kivikestele astumist tuli üha enam ette. Lisaks tõusis kiirelt ka temperatuur (ehk ca. 26-27 kraadini).
Ehkki jooksusamm läks üha töntsimaks andis jõudud teadmine, et ega ka teised maratonijooksjad minust mööda (vist) ei saanud :).
Kui viie paiku ärgates oli veel päris mõnusalt jahe, siis bussis hakkas vaikselt särk juba vastu nahka kiskuma ja oli tunda, et täna vist jooksjaid kosutav vihmasahmak ei õnnistata.
Stardis oli mul aega enam kui tund mõtteid koondada ning organismi spordijoogiga läbi immutada. Väikese ehmatuse jõudsin saada ka kogenud maratonihundilt Meelis Atonenilt, kes küsis kuidas ma küll selliste jalanõudega (viisvarbad) Mulgi Maratoni läbin? Kruusatee olevat korralikult kiviklibune… Jõudsin juba oma jalatsivalikut kiruma hakata, kuid enam polnud midagi parata… :)
Umbes kuuskümmend maratoonlast kogunes kell 8:00 stardikanga alla ja seiklus võis alata.
Võtsin endale eesmärgiks alustada vaikselt ja jalgu säästvalt. Esimene kilomeeter kulges mööda asfalti, kuid juba Mustla piiril vahetus teekate kruusatee vastu.
Püüdsin vaadata kuhu astun ning suurtest ja valusatest kivikestest õnnestuski mööduda.
Vahemärkusena ütlen kohe ära, et kruusateest üles keerutav tolm polnud antud jooksu puhul küll mingiks takistuseks. Esiteks oli liiklus ülihõre ning teiseks oli eelnevatel päevadel ka kerge vihm suurema tolmu kinni löönud.
Uhuhh. Algus polnudki niisiis hull.
Lisaks ei olnud ma ka ainus, kes autodest sirgeks jahvatatud veidigi siledamat teepinnast otsis. Praktiliselt kõikidel oli nina maas, otsides tasasemat jalgealust. Nii, et olin teistega samas paadis. Alustasin pulsiga 160-165 ja tundsin ennast väga hästi.
Ainukeseks väikeseks miinuseks oli see, et olnud täpset orientiiri läbitud teekonnast.
Kilomeetripostid olid küll iga viie kilomeetri tagant, aga ka osa nendest õnnestus mul maha magada. Nii oli esimene ajaorientiiri tähis 35 km finishini (ehk 7,2 km peal).
Aega oli kulunud selleks veidi alla 38 minuti ning just olime jõudnud mööduda ka esimesest joogipunktist. Et siis 5:15/km. Antud hetkel tundus minu väike isiklik salasoov joosta maraton alla nelja tunni täiesti reaalne.
Teekond Raasillast Pahuverre (ehk esimest joogipunktist teiseni) kulges mõnusalt…
Samas kõrgemale kerkinud päike hakkas juba korralikult kütma, nii et kurk jõudis enne järgmist joogipunkti juba kuivama hakata (joogipunktide vahe oli antud kohas ca. 6,5 km).
Kuna aga keha oli veel värske ning rada kulges väga ilusates looduskaunites kohtades vahvalt üles-alla, siis joogi puudumine ei andnud end kohe tunda.
Pahuvere joogipunktist sai siiski endale teekonnale igaks juhuks kaasa krabatud 0,5liitrine veepudel, sest kuuma ilma ootuses oli mõistlik veepuudust ning dehüdratsiooni karta.
Sestap sai igas joogipunktis ka korralikult tangitud ning alates Pahuverest võtsin endaga ühes ka veepudeli.
Teekond jätkus vaikselt ja mõnusalt kuni Moranini (umbes 21 km peal). Ehkki ametlikku vaheajapunkti poolmaratoni peal ei olnud võisin ma sinna jõuda 1:52-1:53ga.
Sealt edasi aga tulid esimesed tagasilöögid. Kõigepealt lõi viieks minutiks väikese piste kõhtu ning seejärel hakkasin tundma ka kerget valu päkkades. Kerge väsimuse tõttu ei suutnud ma enam ideaalset jooksutrajektoori leida ning valusatele kivikestele astumist tuli üha enam ette. Lisaks tõusis kiirelt ka temperatuur (ehk ca. 26-27 kraadini).
Ehkki jooksusamm läks üha töntsimaks andis jõudud teadmine, et ega ka teised maratonijooksjad minust mööda (vist) ei saanud :).
Teiseks andis jõudu see, et tempo ei langenud hoolimata kangutamisest alla 6min/km ning kõiki tõuse suutsin jooksulaadsete liigutustega võtta.
Kolmandaks sai pikisilmi oodatud Hallistet, kus kruusatee pidi asenduma asfaldiga.
Kui öeldakse, et maratoni (raskused) algavad alles 35 kilomeetril siis Halliste (asus 34 km peal) ostus minu jaoks pöördepunktiks, kus kõik hakkas minema sõna otseses mõttes samm sammult lihtsamaks. Ei tea kas see oli tingitud korralikust tankimisest söögi- ja joogipunktist, esmakordsest soola manustamisest, mõnusast vihmakardinast või pilve taga käima hakanud päikesest aga jooks läks kergeks ning lähenevat Abja-Paluoja ei pidanud kaua ootama.
Umbes 700 meetrit enne finishijoont leidsin kuskilt veel jõudu tõsta jooksutempot paari käigu võrra ning teha lõpumeetriteni üks korralik spurt. Eks ta natuke selline emotsionaalne ja rumal temp oli, sest pärast finishijoont tulitasid päkad taas mõnusalt.
Aga ise olin rahul. Aeg mõned sekundid alla 3:54.
Siit lähevad suured tänud Mulgi Maratoni korraldajale Hendrik Agurile. Ilus rada, hea teenindus. Järgmine aasta tõenäoliselt uuesti. Soovitan! :)
Kolmandaks sai pikisilmi oodatud Hallistet, kus kruusatee pidi asenduma asfaldiga.
Kui öeldakse, et maratoni (raskused) algavad alles 35 kilomeetril siis Halliste (asus 34 km peal) ostus minu jaoks pöördepunktiks, kus kõik hakkas minema sõna otseses mõttes samm sammult lihtsamaks. Ei tea kas see oli tingitud korralikust tankimisest söögi- ja joogipunktist, esmakordsest soola manustamisest, mõnusast vihmakardinast või pilve taga käima hakanud päikesest aga jooks läks kergeks ning lähenevat Abja-Paluoja ei pidanud kaua ootama.
Umbes 700 meetrit enne finishijoont leidsin kuskilt veel jõudu tõsta jooksutempot paari käigu võrra ning teha lõpumeetriteni üks korralik spurt. Eks ta natuke selline emotsionaalne ja rumal temp oli, sest pärast finishijoont tulitasid päkad taas mõnusalt.
Aga ise olin rahul. Aeg mõned sekundid alla 3:54.
Siit lähevad suured tänud Mulgi Maratoni korraldajale Hendrik Agurile. Ilus rada, hea teenindus. Järgmine aasta tõenäoliselt uuesti. Soovitan! :)
11 kommentaari:
Väga mõnus kirjeldus, tekib kohe kange tahtmine võistlema minna!
Kas sääremari nii pikal ja tõusudega rajal krampi ei kiskunud? Mul viisvarvastega siiamaani vaid see häda, ju pole põhja nendega veel niipalju all.
No ei läe mul kuidagi selle aasta maratonidega - oleks tahtnud vähemalt kahte neist ja veel ühte Lätis joosta, aga kas olen Eestist ära olnud või tööl/tööst väsinud olnud.
Nüüd ei saagi enne , kui pean 21.08 enne maratonirajale pääsemist veidi ujuma ja natuke ratast sõitma....
To Priit:
Kuna pöia peal joostes langeb säärele kõvasti suurem koormus kui üle kanna liikudes siis on loomulik, et mõni aeg pärast viisvarvastega alustamist on sääred all nagu pakud :) Pärast viisvarvaste peale minekut tõmbasin ma näiteks koormust vähemalt 50% maha, et uut moodi koormust saav keha vastu peaks.
Ma arvan, et isegi praegu suudaks ma nn. tavatossuga veidi kiiremini joosta ja rohkem vastu pidada kui varvikutega. Kõik võtab aega.
Kaua muidu viisvarvastega jooksnud oled ja esmamuljed?
To Holden:
Ega raudmeheks treenides ei saagi ennast väga palju raisata :) Aga Tristar vahetult enne su aastasündmust peaks andma ka mingi tunnetuse kätte.
Ei raatsinud koormust väga maha võtta, kuigi tungivalt soovitatakse. Tartu jooksumaraton sai nagu puujalgadel joostud ;)
Varakevadest saati jooksen, ca. 200 km viisvarvastega. Sai ka jää ja lumega proovitud, napilt isegi kannatas. Siiani, imekombel, varem jooksust kangeks jäänud ja valutanud alaselg, põlved ning pöiad enam tunda pole andnud. Ehk on sel paljajalu-jooksul tõesti iva sees!? Tallinna maratoni lõpuks peaks pilt selge olema.
Kuidas sinu mudel siiani kulumisele vastu on pidanud, Raivo? 200 km ei tee veel suurt midagi.
Kulumise osas… Ma olen jooksnud Vibram Fivefingers KSO-dega ehk umbes kokku 700 km ja siiani taldadega pole mingit probleemi olnud. Enam vähem nagu uued. Erinevalt tavatossudega millel annab järgi nn. vedrustus viisvarvastega ju seda probleemi ei ole… :)
Küll aga lõhkusin juba eelmisel sügisel veidi varvikute õhukest pealisriiet, nii et auk sees ja jooksen hetkel nn. väikese õhuavaga. Kuna jooksupapu pealriie on ülimalt õhuke siis mõne tugevama kokkupuute korral (ma põrutasin jalaga mööda kändu) võib riie järel anda.
Aga no jooksu seisukohalt pole väike auk ju mingi probleem ega takistus :)
Ja palju sa soovid papult mis kaalub vaid 5,7 untsi (161,59 grammi)!
Aga jah... Maastiku jaoks tuleb KSO asemel hankida midagi asisemat. Kas siis KSO Treksport või siis KSO Trek-id.
PS! Enne Tallinna Maratoni võta ühendust (raivo.sormunen@aripaev.ee ! Las viisvarbakandjad stardivad koos :)
Jään küll sinu stardigrupist välja, kuna eelmine aasta ei osalenud, aga ühendust võtan kindlasti!
Küsimus, ilmselt eestist pole viisvarbaid saada aga kust keegi on need endale muretsenud? Raske osta enne proovimist, oleks soomes või kuskil lähedal (eestis) pood, kus saaks proovida oleks ideaalne... vb ei sobigi jalaga üldse või vale suurus ja siis seda jama tarvis... :D
Proovimisega pole lood kahjuks kiidetavad. Helsingis ja Stockholmis viisvarbaid küll leidub, kuid mudelite ja numbrite valik on ülimalt piiratud.
Õnneks on Vibramil just VFFide jaoks hästi toimiv veebipood. Õige numbri selgitamiseks on neil seal piisavalt täpne juhend ning kui siiski peaks mingil põhjusel vale suurus sattuma, on ümber vahetamine kiire ja ladus. Postikulu on neil ka mõistlik. Soovitan sealt tellida.
Kõige mõistlikum on vaadata jah VVF-de veebipoest http://www.vibramfivefingers.it/
Tellimus täidetakse umbes nädalaga ja leheküljel on ka tabel kui suur peab konkreetse mudeli ja numbri korral jalatalla pikkus millimeetrites olema.
Great blog really enjoyed reading it. Have bookmarked you and will check back regular. Please feel free to take a look at my blog...
Cheap Flights to Mauritius
Flights to Mauritius
Mauritius Flights
Postita kommentaar