kuidas korraga Tartu Maratonil, Marcialongal ja Vasaloppetil sõita?

Koht lõpuprotokollis ehk 25 km tehtud. Foto: Võrumaa Spordiliit.


käisin jah nädalavahetusel pealkirjas nimet maratonidel, sest Haanja100l sai igaüks talle meelepärase sõidu numbriga oma ringe uhada ja suuremad olid kõik esindatud.

aga algusest. pärast üsna kasina unega ööd (majutuskohas kolises midagi terve öö) ärkasin selge taeva ja tõusva päikesega. akna taga laiutavad valged hanged ning Haanja suusastaadionilt metsa vahele rada joonistama suunduv traktor tegid meele heaks. tõotas ilusat päeva. haukasin kõhu täis, pakkisin asjad ja tundus, et terve nädala vaevanud mingi haigusevimm vist on ikkagi lahkunud.

vahetus-teenindusalas riietusin, number peale ja jõudsin isegi mõned soojendusliigutused teha. korra veel mõtlesin, et äkki peaks sooja pesu peale pandud spordisärgi jaki alt ära võtma, aga loobusin, sest stardini jäi loetud minutid. kuna gaasi polnud põhja plaanis kohe vajutada, taandusin viimasesse ritta. eelmisest aastast olid meeles selgasõitmised, pidurdamised jms ohtlikud olukorrad laskumistel kui mehed-naised kõik puntras koos.

lähe tuli tõusva päikese käes mõne miinuskraadiga. superhommik. ainsana rikkus idülli pulsikell, mis pakkus näiduks 30 lööki tavalisest kõrgemat starti. nojah.

esimesed ringid olid rasked. vati sees. minekut ja särtsu polnud üldse, samas libises täitsa okeilt. pärast paarikümmet kilomeetrit sain end veidi paremini käima ja soojaks, aga etteruttavalt ütlen, et normaalselt käima ei saanudki. kangutasin ring-ringi kaupa siiski edasi, sest tõusude järel tuli lahe paaristõukelõik vahetusalani, mis oli pikalt mu lemmik.

enamuse rajast ikkagi kangutasin vastu tahtmist, eelmisel aastal oli ikka mõnusam. ei tea, kas tõesti oli miskit haigusejäänust sees või polnud kuuaajatagusest ekspeditsioonist veel ära taastunud. tegin küll nädalase trennipausi ja nädal enne Haanjatki kahtlase olemise tõttu sporti ei teinud. igatahes head tunnet eriti ei tekkinud ja nii otsustasin, et jätkan mugavustsoonis ning matkan lõpuni ära. pooleli ei jäta.

Vist 75 tehtud. Foto: Margus Tinno.


olulisi motivaatoreid oli seejuures kaks - sügisene Haanja100 Jala, kus 100 asemel tuli 82 km, ning kuuajatagune suusatamine ("mees, sa suusatasid neli päeva jutti räiges külmas. täna on ju puhas lust ja lillepidu").

jooma hakkasin pärast kolmandat ringi, soolaga leiba haukama kaks ringi hiljem. müslibatoon ja jook olid seljas kaasas, aga sealt õngitsemine tundus nii tülikas, et loobusin ja haarasin ikkagi joogipunktist. molutasin peatustega vast vähem, kui aasta tagasi.

kusagil 40-50 km vahel tundsin vastikustundega, et suusk üldse ei libise - laskumistel küll sai, aga mujal läks nii palju edasi kui ise tõukasid. see veidi ehmatas, aga läks päikese tõustes ja lume sulades veidi paremaks. määrdemeister tegi pigem sula kui jäise jaoks, järeldasin.

helgem hetk ja tunne tekkis 65 km läbimisel. mõte, et ainult 35 on veel. see oli talutav ja piisavalt väike, et sellest natuke kinni hoida.

Elektroonilise ajavõtu abiline. Foto: Võrumaa Spordiliit.

lõpp tuli 7:20 pärast starti ehk 1,5 tundi eelmisest aastast kiiremini. kergendus oli, aga head tunnet ja rõõmu eriti nagu polnudki. vastuolulisi tundeid tekitav sõit. mäletan, et eelmisel korral oli ikka emotsiooni ja värki, aga sel korral kuidagi tuim värk.

oleks hea ja kerge tundega rajale saanud, suuski vahetanud, oleks ehk mõnikümmend minutit veel maha näpistanud. aga noh, need on oleksid. miinimumeesmärk läbida sai täidetud, kuhjaga täis ka salaplaan vähemalt tund kiiremini sõita.

nüüd? teagi. nädala ehk looderdab, sest vasakul jalal on miskit varba liigesepõletiku moodi. ravib välja ja siis rulluisu-suusaratastele. kuna Võhandu 100 tarvis ka kamp koos, siis saab sel aastal äkki päris ratast ka proovitud. üldiselt on sportlikult miskit motivaatorit vaja. rulluisumaraton tundub ahvatlev, aga hetkel veel liikuma ei pane. pärast mõnepäevast puhkust ehk.