kas järgmiseks New York City maraton?

NYC maratoni start Verrazano sillalt.

lasksin vahepeal lulli (kui päevas ca 30 km urbaanset matka võib lulliks nimetada. kolm nädalat. ehk eriti sporti ei teinud. küll viskasin pilgu New Yorgis nende maratonile, sest mu sinna laekudes käis parasjagu spordimess ning paar päeva hiljem ka ametlik jooks.

mis ma oskan öelda. kogu seda melu ja fiilingut vaadates tuli ka isu peale. et täitsa jookseks seal. jooksu tarvis on suur osa linnast suletud, messil saab head-paremat nii kõhtu kui selga-jalga vaadata, kohtuda jooksustaaridega, tervitada linnapeal numbreid kandvaid palverändureid, näha finishijoone lähedal jooksueliiti jne jne. lisaks räägitakse seal uudistes ja avalikkuses pigem, et "meie maraton" kui "misasja nad siia linna trügivad, jooksku metsas". vähemalt selline mulje jäi külalisele.

niiet panen end praegu loteriile kirja - seal osalemist taotles sel aastal 120 000 inimest, kellest starti lubati kolm korda vähem - ja vaatab, mis aasta alguses saab. seni siis suurendan tibusammudega jooksumahtu. häda korral saab läbi ju ka käia.

ja päev pärast jooksu kohtusin juhuslikult maratoni eelmise aasta võitja (sel aastal 6.) ning Ateena olümpia hõbeda Meb Keflezighiga, kelle autogrammiga raamatu-eluloo (pühendusega) paari õhtuga läbi töötasin. muide, tema loost saadud moraal - ära kiirusta. vaid nii jõuab kaugele. või kuhugi. asi, mis sporti tehes pidevalt ära kipub ununema, ent on samas üks olulisemaid väikeseid suuri tarkusi üldse.

möödunud nädalal avasin suusahooaja ja uutest eesmärkidest peagi. lisaks võtan peagi kokku 2010. lumehooajaeelse hooaja. mõtteainet hulgim.