Valu ja viisvarvastega läbi maratoni

SEB Maraton Vibrami viisvarvastega läbitud. Esimest korda nii pikk maa ilma jooksutossudeta asfaldil. Aeg 3:26:50 ehk Amsterdamis joostud rekordajast vähem kui 6 minutit aeglasem. Võiks olla rahul. Aga ei ole. Välja ei hõisanud, aga lootsin salamisi kindlat rekordit. Treeningvorm näitas, et ka viisvarvastega oleks ma suuteline jooksma aega 3:15-3:20.
Pikim trenn asfaldil (30 km) näitas, et maratonidistantsi pikkus ei tohiks saada varvikutega takistuseks ning kaks nädalat enne maratoni tehtud pikk tempotreening näitas väga head hoogu. Täpsemalt sai joostud poolmaraton 1:36ga ehk kõigest viis minutit isiklikust rekordist aeglasemalt. Samas ei andnud ma endast treeningul mõistagi maksimumi ning üksjagu pauerit jäi sisse ka. Lisaks sai veel augusti alguses täpselt nelja tunniga läbi sörgitud Lahemaa käimismaraton.

Mis võis minna siis valesti?
Päev-paar enne jooksu jõudsin ma õhtu kella kaheksaks korralikult ära väsida. Takkajärgi analüüsides võis mingi kerge haigusvimm sees olla. See ei löönud otseselt mind rivist välja, kuid tegi siiski mind paari grammi jagu nõrgemaks.
Mõtlesin laupäeva õhtul, et magan end korralikult välja ning ärkan pühapäeval uue inimesena :).
Pühapäeval äratus 6:15, veerand tundi hiljem korralik müsli ja jogurtilaadung sisse ning 7:15 hüppasin ratta selga ja panin vaikselt Vabanduse väljaku poole ajama. Mõtlesin, et mis see 13 km rattasõit enne jooksu ka ära ei ole. Lisaks oli veel ka ilm super ning kuna mu rattatee kulges enamalt jaolt mööda maratonitrassi, sain juba võistlusmelusse sisse sulada.
Kõik algas hästi. Kaarli puiestee rattaparkalasse jõudsin esimese ratturina! :) Tund oli stardini aega ja vaikselt liikus igalt poolt juba rahvast kohale. Veidi meenutas maratonihommik kolme aasta tagust Berliini maratonipäeva. Tõenäoliselt seepärast, et paljudel olid seljas ürituse korraldajate poolt jagatud oranzi värvi vahetusriiete kotid, täpselt nagu Berliinis :)
Igatahes võtsin vaikselt. Isegi vist liiga vaikselt, sest kui ma 8:45 pakihoidu läksin kotti ära viskama lookles seal ligi saja meetri pikkune saba. Peast käis läbi juba välkmõte, et kas tõesti tuleb seekord lendstardiga maraton. Õnneks läks kottide äraloopimine hoogsalt ning viis minutit enne stardipaiku olin juba stardikoridoris ning ootasin ootusärevuses lähet.
Enne minekut sai veel ühele paarikesele kinnitatud, et tõepoolest lähen nende varvikutega jooksma. Ning ikka omal vabal soovil ning mitte seetõttu, et olen tossud koju unustanud :)
Start!

Alustasin enam vähem tagareast. Mõtlesin, et mis see tuhatkond jooksjat on ning ehk aitabki lõpust startimine liigkiire stardikiirenduse eest. Aitas. Aga liigagi palju… Esimese kilomeetrini jõudsin 5:25ga (olin endale keskmiseks tempoks planeerinud maratonil 4:40 min/km). Oi kuram, mis see on? OK. Inimmass võis hoogu maha võtta pool minutit, aga kuhu kadusid ülejäänud sekundid. Pulsivöö jätsin seekord peale panemata, nii et ei saanud ka kontrollida kuivõrd palju ma esimesel kilomeetril viilisin.

Mõtlesin, et ootab ära teise kilomeetriposti. Hoog tundus juba sees olevat ning joosta sai vabalt ja mõnusalt. Samas ka teine km tuli vaid 5:00ga. Mis toimub?
Kuskil 3-4 kilomeetri kandis sain kätte soovitud 4:40 tempo ning jooks tundus olevat võetud kontrolli alla ning edasi läks kõik mingi aeg plaanipäraselt.
Kilomeetril 13 sain kinni kolm ülikonnastatud jooksumeest, kes pälvisid igal pool ülisuure tähelepanu. Peab ikka väga kõva vorm olema, et ülikonnas 3:15-3:30 tempot kannatada. Joosta oli veel mõnus, kuid tempo oli langenud sinna 4:50/km kanti. Kuid eks üksjagu oli süüdi ka Pirita mere ääres kergelt vastu puhuv tuul. Igatahes otsustasin Russalka juures tempot kergelt tõsta ja jätsin ülikonnad selja taha :)
Esimese ringi viimane neljandik – kilomeetrid 15-20 km tundus veel täiesti tore. Keskmine tempo jäi 4:41/km juurde.
Kuid siis tuli Vabaduse väljak ja vahetult peale seda poolmaratoni vaheajamatt. Koondaeg 1:41? Kas viimastel kilomeetritel on tõesti nii kõvasti mul tempo langenud. Kas enam vähem rahuldava aja saamiseks tuleb teine pool joosta tõesti esimesest poolest 2 minutit kiiremini. Selles kohas lõi mul sisse esimest korda kerge ärevusenoot ning tekkis hirm, et soovitud rekordaeg jääb tulemata. Kuid ma ei kaotanud veel lootust.
Selge oli aga see, et samm muutus raskemaks. Kilomeetritel 20-25 jäi keskmine tempo 4:52 juurde. Üritasin tempot parandada, aga 4:50st kiiremaks ei tahtnud tempo minna.
Lisaks muutusid 25 kilomeetril jalatallad väsinuks ning hakkasid kergelt tulitama ja kõige tipuks oli tekkis mul ka tunne, et nüüd kohe-kohe lööb säärde kramp. Selle vältimiseks hakkasin igas joogipunktis peatuma ja viskasin hinge taha leivaviilu koos spordijoogiga (ette rutatult olgu öeldud, et krambid mind kokkuvõttes ei kimbutanudki).

Igatahes edasiliikumine oli raske, kuid joosta jäi veel üle viieteistkümne kilomeetri. Püüdsin tempot hoida ja kannatasin. 25-30 km suutsin hoida end liikumas veel 4:50/km juures. Kuid siis tuli taaskord Pirita tee ning seekord tundus vastupuhuv tuul juba päris laastavalt oma tööd tegevat. Ai-ai. Jätkus paras kangutamine. Mulle sobiva tempoga kamraade ümber ei olnud ning üksi joostes langes 33 kilomeetril tempo korra ka 5:25/km juurde!
Siis oli selge, et midagi enam kaotada ei ole. Kõik on juba kaotatud.
Keegi veel hüüdis raja kõrvalt või rattalt, et läheb-läheb. Ilusti tuleb kolme ja poole tunni sisse. „Mis kolm ja pool tundi. Kas ma selle nimel tulingi rajale!,“ mõtlesin endamisi.
Russalka juurest Paksu Margareetani (37-40 km) suutsin tempot hoida ehk vaid 5:10/km juures. Kuid seejärel tuli valus hetk. Sõna otseses mõttes. Nimelt oli ca. 500 meetrisel munakiviteelõigul jooksmine vanalinnas kaitsemüüri ääres pea väljakannatamatult valus. Nagu oleks jooksnud paljajalu peene kruusa peal – talla alt kõik torkis. Tempo langes ning siit kuni finishini oli ka lõik, kus mul tuli jooksjaid endast mööda lasta. Aga mul oli kama. Nüüd oli peaasi, et enam vähem finishisse jõuda. Viimased sada meetrit olid ühe trassi raskemad, kuna tuli taas joosta mööda ebatasast munakiviteed. Silmist lõi tuld, kuid surusin hambad risti ja jätkasin jooksu meenutavat liikumist.
Ja siis oli kõik läbi. Kell lõi selja taga mu aja protokolli…

Läksin üle väga vaiksele käimisreziimile, aga ikka oli käia väga tulitav. Ning lisaks hakkasin tundma, kuidas kogu alakeha oli nagu puine ja valutav lihatükk. Tõenäoliselt said pärast valu tekkimist taldades teised lihased lisakoormust, et mind edasi viia ning väsisid trassi lõpuks korralikult ära.
Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist oli ühe kõige raskema maratoniga üldse, mida ma olen jooksnud. Pärast jooksu õhtul kodus olin igatahes väga suss.
(Vesiville taldade all pärast jooksu ei avastanud. Küll aga ühe korraliku verevalumi – ehk sellest ka valu)

Kõike eelnevaid tegureid arvesse võttes ma enam täna (kuus päeva pärast maratoni) oma aja üle väga pettunud ei ole. Läbi valu, kerge haigusvimmaga ning viisvaravastega enam vähem 3+ tulemus, kust edasi saab vaid paremaks minna ;)
Kas jätkan viisvarvastega või võtan välja taas tossud?… Tõenäoliselt ikka jätkan varvikutega :)