Kui ma juuni alguses Nizza poole teele asusin, ei olnud mul aimugi, millisesse seiklusesse ma ennast läkitasin. Aja ja finantsi puudumise tõttu seisis kogu ettevõtmine koos vaid kleepsu ja tatiga.
Kujutage endale ette kirjutuslaual vedelevat projektikaustikut, millele on pealkirjaks märgitud eesmärk "Sõita jalgrattaga Rostockist Nizzasse, läbida seal täspikk Ironman ja filmida see kõik üles". Te avate kaustiku, et lugeda selle kohta rohkem ent avastate, et see on seest tühi.
Olgu see siis lihtsalt kohutav planeerimisoskus või ebasoodne juhuste kokkulangemine, aga see pealkiri oligi ainus, mis mul seklusse minnes olemas oli. Kõik ülejäänu tuli teha käigupealt.
Tagantjärgi meenutan muidugi mõnusa muigega viimaseid päevi enne reisi, mil ma und trotsides koiduvalgust tervitasin ja lohutasin ennast mõttega, et üle-ülehomme saab võibolla magada. Kaalumiseks ja planeerimiseks polnud enam aega. Kõik otsused tuli teha kohe ja need olid lõplikud. Vaatamata ähvardavale läbikukkumise pilvele kogu ürituse kohal istusin ma neljanda juuni vihmasel neljapäeval äsja 2000 krooni eest ostetud poolsada aastat vana Prantsuse võistlusratta selga ja suundusin Helsingi laevale. Esimest korda telkimis- ja filmivarustuse tandemiga vana ratta raskeid pedaale sõtkudes käis peast läbi mõte "Mida ma teen?...mul on ratas, millega viimati sõideti aastal 1961, reaalset raha natuke üle 100 euro ja 7 aastat vana atlas, kuhu ma pole veel jõudnud kordagi sisse vaadata."
Üks osa minust ültes selgelt, et tark on pöörata ots ringi ja minna koju tagasi. Teha veel kuu aega trenni ja siis anda Ironmanil endast lihtsalt parim. Minu "teise osa" sõnum meeldis mulle aga rohkem. See, mis ta ültes, oli lihtne - vahel tuleb lihtsalt minna. Nii jätsingi ma ennast maailma hoovuse kätesse ja lasin tal end juhtida oma elu kõige imelisemasse seiklusesse.
Jõudsid eile üle kuu aja tagasi Eestisse ja siin on tõesti ilus. Rõõm on siin lõõgastuda pikast rabelemisest ja puhata. On selge, et ka keha on seda hetke oodanud ja hoiab mind ironmanist ajutise mälestusena kaasa tulnud nikastusega rinnalihases vaos.
Vaatamata praegusele rahuperioodile ma siin blogis oma reisist pikemalt siiski ei kirjuta. Ei, see pole üldse kadedusest:) Asi on nimelt selles, et mind ootab praegu üle 30 tunni põnevat materjali filmilindil, mis tahab ärevalt, et temast üks vahva lugu jutustatakse. Seega ei hakka ma kahel rindel korraga võitlema ja suunan kogu oma energia dokumentaali teostamisele. Kui see valmib, annan kindlasti märku!
Aitähh kõigile, kes mulle minu reisil ja Ironmani läbimisel kaasa elasid ja mind toetasid. Selle toetuse tähtsus oli meeletu, sest vaieldamatult oli viimane kuu minu elu kõige raskem füüsiline ja vaimne katsumus. Usun, et mu seiklushimu on nüüd mõneks ajaks jälle rahuldatud...noh, pooleks aastaks vähemalt;)
neljapäev, 2. juuli 2009
Vahel tuleb lihtsalt minna!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Kadedust tekitav seiklus :) Poole sajandi vanune ratas ja 100 eurtsi kolmeks nädalaks - crazy! Süstisid minusse igatahes taas energiat midagi hullu ära teha :)Respect!
Kuna siin blogis sa end salapäraselt avada ei taha jään KANNATAMATULT su filmi ootama! :)
Hehe:) Aitäh, Raivo!
Tervitan sinu seiklushimu. Kord sa oma ukse sellele avad, siis seda naljalt enam ei sulge - kui seda üldse ongi vaja sulgeda.
See retk võttis mu ikka päris läbi. Kuni läinud reedeni tegi mulle rinnalihas päris korralikku valu ja röövis oma positsiooni tõttu mitu head tundi und öösel. Samuti oli pulss kiire tõusma. Mu elukaaslane sai terve möödunud nädal naerda, kuidas "Ironman" hingeldab pärast kolmandale korrusele ronimist nii, nagu poleks elus päevagi sporti teinud.
Endalegi oli see naljakas, aga sain keha vihjest aru - lase nüüd mul puhata!!!
Nii ma siis möödunud nädalal peamiselt sõin ja lebotasin. Tulemus oli hea. Laupäevaks oli valu rinnust kadunud ja homme planeerin ennast juba väikse jooksuga kostitada. Vaja ainult endale uued jooksusussid hankida, sest ühe paari olin sunnitud teel Nizzasse ballasti vähendamiseks ära viskama ja teistest oli Ironmani lõpuks saanud maailma lõpp.
Aga valumälu on lühike ja kõigest jääb sõela peale ainult positiivne. Juba päev pärast Ironmani vaevaliselt ringi komberdades leidsin ennast sihti seadmas juba järgmistele seiklustele:)
Et linna peale ei läheks aga liikvele liiga uskumatud legendid, siis filmile ennistavalt märgin, et kodunt läksin ma tõesti välja 100 euroga. See ei pidanud aga nii jääma.
Kaks päeva enne reisi lõpetasin ma ühe videoprojekti ja andsin selle kliendile üle. Piinlikkusega tunnistan, et siin jagasin ma küll laskmata karu nahka. Kuigi videod olid kliendi poolt veel lõplikult kinnitamata, oli nendelt saadav raha mul juba planeeritud doki finantseerimiseks. Teadsin, et lähen välja riski peale, aga mul polnud seda kinnitust võimalik ka enam kauem oodata. Iga päev ootamist tähendas kas päevas rohkem kilomeetreid või enne Ironmani vähem puhkust. Ei jänud muud üle, kui tuli minna.
Kõlab leierdatult, kuid edasi läks kõik just nagu filmis. Niipea, kui Tallinn-Helsinki laev oli sadamast lahti, sain kõne kliendilt, kes teatas, et videote formaadiga on probleem ja raha ei tule enne, kui viga parandatud.
See situatsioon oli too hetk nii uskumatu, et ma ei osanud muud teha kui naerda. Ühemehefirmal pole just palju võimalusi videoprojekti parandamiseks, kui ta on keset merd ja arvuti videotega mandril. Küllap nägin ma teistele reisijatele päris veider välja, kui ma laevatekil ootamatute naeruturtsatuste saatel sokke kuivatasin ja üritasin peas mingitki viisi leida, kuidas sellest s*tast olukorrast saia välja võluda.
Kas ja kuidas see aga õnnestus, ma ei räägi:) Dokis näete!
Hei Aleks! Müts maha!
Ootan suure uviga videot ja tahaks millalgi oma väikse valge käekesega kodumaist Ironmani kah katsuda ;P
Postita kommentaar