Veidi üle kolme päeva esimese ultramaratonini… Seis hakkab vaikselt laabuma ja pilt selginema. Nimelt oli nädal-paar tagasi olukord (loe: tervis) kergelt OUT. Ma ei tea, kust ma korjasin endale külge viiruse, aga seis oli selline et pea kaks nädalat olin tatitõves ning täielikult pole seis praeguseni paranenud, aga lootust annab :)
Et organismi mitte väga kurnata tegin 11. päevase trennipausi. Tagantjärgi mõtlen, et ehk ongi hea – ei saanud ennast jooksmisega ära põletada ja viimast võtta. Õnneks olen saanud mõned trennid nüüd siiski teha ja tunnetus on tagasi - nädalavahetusel 24 km ja täna hommikul viimane 13 km ots enne võistlust. Mõtlen, et aitab. Niikuinii on Saksamaal üksjagu müdistamist ning las kogub energiat.
Võistluse osas on kerge ärevus ikkagi sees. Tunnistan endale pidevalt, et tegu pole maratonijooksuga. Strateegia on endine. Jooksutrassi pikkuse (72,7 km) osas endiselt väga suurt aukartust ei ole – kaheteist tunnine limiitaeg tundub olevat endiselt piisavalt pikk trassi läbimiseks. Sel aastal muudab läbimise lihtsamaks ka kasvav populaarsus jooksu vastu – kui tavaliselt on igal aastal ultramaratonil 1500 osaleja ümber, siis sel aastal võib jooksjaid tulla koguni 2000.
Kõige suurem vaenlane saan võistlusel olla endale eelkõige ise.
Kõige tähtsam on ÕIGE TEMPO hoidmine.
Püüda laupäeva varahommikul võimalikult rahulikult alustada. Esimesel kolmel ja poolel kilomeetril on kohe keskmiselt 4% tõus ning kahekümne viiendaks kilomeetriks on ligi 800 tõusumeetrit selja taga. Ehk siis aeglane start – järsemad tõusud kindlasti vaja käia ja söögi- ja joogipunktides kere head-paremat täis laadida.
Otsustasin, et mingit träna ei hakka jooksule kaasa võtma. Tarbin sööki-jooki, mida rajal pakutakse. Kui siis kaasa mobla pöidlahoidjatega ühenduse pidamiseks ja ehk ka kerge fotikas.
Ilm tõotab tulla jooksmiseks suurepärane. Osaliselt päiksepaisteline ja +16 kraadi. Uhuh.. :)
Et organismi mitte väga kurnata tegin 11. päevase trennipausi. Tagantjärgi mõtlen, et ehk ongi hea – ei saanud ennast jooksmisega ära põletada ja viimast võtta. Õnneks olen saanud mõned trennid nüüd siiski teha ja tunnetus on tagasi - nädalavahetusel 24 km ja täna hommikul viimane 13 km ots enne võistlust. Mõtlen, et aitab. Niikuinii on Saksamaal üksjagu müdistamist ning las kogub energiat.
Võistluse osas on kerge ärevus ikkagi sees. Tunnistan endale pidevalt, et tegu pole maratonijooksuga. Strateegia on endine. Jooksutrassi pikkuse (72,7 km) osas endiselt väga suurt aukartust ei ole – kaheteist tunnine limiitaeg tundub olevat endiselt piisavalt pikk trassi läbimiseks. Sel aastal muudab läbimise lihtsamaks ka kasvav populaarsus jooksu vastu – kui tavaliselt on igal aastal ultramaratonil 1500 osaleja ümber, siis sel aastal võib jooksjaid tulla koguni 2000.
Kõige suurem vaenlane saan võistlusel olla endale eelkõige ise.
Kõige tähtsam on ÕIGE TEMPO hoidmine.
Püüda laupäeva varahommikul võimalikult rahulikult alustada. Esimesel kolmel ja poolel kilomeetril on kohe keskmiselt 4% tõus ning kahekümne viiendaks kilomeetriks on ligi 800 tõusumeetrit selja taga. Ehk siis aeglane start – järsemad tõusud kindlasti vaja käia ja söögi- ja joogipunktides kere head-paremat täis laadida.
Otsustasin, et mingit träna ei hakka jooksule kaasa võtma. Tarbin sööki-jooki, mida rajal pakutakse. Kui siis kaasa mobla pöidlahoidjatega ühenduse pidamiseks ja ehk ka kerge fotikas.
Ilm tõotab tulla jooksmiseks suurepärane. Osaliselt päiksepaisteline ja +16 kraadi. Uhuh.. :)
1 kommentaar:
võimas. hoian Eesti koondisele pöialt. et oleks kerge ja mõnus jooks. irooniata:)
Postita kommentaar