nonii, noored. ma ei tea, kuidas teistega on, aga täna hakkan aru saama eskalaatorite ja liftide toredusest. pooleaastane jooksupaus tähendas seda, et hommikul voodis püstitõusmise asemel veeresin esialgu põrandale ning siis ajasin end ägisedes-itsitades aeglaselt püsti. justkui oleks uuesti kõndima õppinud.
kodus kolmandalt korruselt allaminek võttis tavalisest paar korda enam aega ja grimasse. ning vandesõnu, kui pärast vaevalist allajõudmist avastasin tuppa jäänud võtmed.
rattasõidu-jõusaali-ujumisega olid puhkusele jäänud sellised lihased, mille eile julmalt (kahetunnine trepilt silkamine pole just pehmeim comeback:P) unest äratasin ja täna tegid nemad sama tagasi. pikem venitus, paaritunnine jalutuskäik ja õhtune läbipõige jõusaalist õnneks panid asjad paremuse poole liikuma. põnev, oligi kole rutiinseks see treenimine muutunud :P
ettevõtmisest paar pildigaleriid ka:
- Kratu fotojäädvustused
- Marttil paar kaadrit
- Hermese spordiklubi käis ka pildistamas
pühapäev, 1. märts 2009
päev hiljem
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
kartsin kyll, et peale sellist harjumatut ronimist saab valus olema aga õnneks vist lihased jooksuga ikka nii harjund, et ei tunne midagi. trenn ikka tarviline vara aga lohutuseks sulle, küll läheb paremaks!
Selles mõttes oli ju lahe, et enamus seal treppidel olid muidu istuva töö tegijad aga näe tublimad kui kõik teised kokku!
No Rivo:) Kas sa nüüd taasavasid endale jooksumaratoni ukse? Hah hah.
Kujutan ette, et sulle võis see olla tõesti päris karm laks. Shokiteraapia jooksulihastele! Arvestades aga sinu aeroobseid võimeid, siis comeback saaks sul jooksu olema usutavasti sama lihtne kui kvantgravitatsiooniteooria Stephen Hawkingsile;)
Endakohalt pean aga samuti tõdema, et kartsin palju hullemat. Eile olin pärast võistlust küll üsnagi väsinud. See ka arusaadav, sest turnimislihastega ma just väga ei hoopleks.
Täna oli aga üllatus, et väsinud jalgadest polnud õieti mingit märki. Mööda treppe ronides lihased alguses küll natuke turtsusid, kuid siis olid sama ustavad nagu enne Patkuli seiklust. See teeb ainult rõõmu:)
Jep, aeg parandab haavad:P aljakas oli lihtsalt, et ammu pole lihasvalu olnud ja nüüd ei osanud suhtuda.
Sten, ega ma seda ust sulgenud olegi. nagu ka laupäeval näha oli, et ei mallanud pealt vaadata. igatahes, ootame nüüd lihasvalu taandumise ära ja siis näeb, kuidas põlv sellesse aktsiooni suhtub.
vinge vorm sul igatahes, kui ka järgmisel päeval tunda ei anna:)
igatahes hammas verel ja äkki lisan oma "jooksukalendrisse 2009" ka Otepää-Tartu 36. maratoni..:
http://www.hermesclub.ee/kalender/2009/kalender_0903.htm
Ka see tundub selline nac ekstreemne, lihtsalt korraldatud üritus.
Postita kommentaar