Otepää-Tartu maraton - 1,5 tundi parem aeg!

Laupäeval toimunud maratoni reklaam väidab, et 42 kmi Otepää - Tartu vahel sobib hästi esimeseks maratoniks, kuna tuul on tagant ja tee peamiselt mäest alla. See kõlab ka hästi, kui lähed oma elu teisele maratonile.

Vaatamata maratoni positiivsele sloganile, pakkus see retk ka üksjagu ärevust. Esiteks oli see mu teine maraton ja kuna esimene lõppes mul ajaga 5:12 ei osanud ma sellelt midagi konkreetset oodata. Uskusin, et suudan oma aega parandada, aga ei teadnud kui palju. Seadsin endale tagasihoidliku eesmärgi 4:30. See pole küll teab mis hea aeg, aga samas siiski üle 40 minuti eelnevast rekordist parem.
Teine ärevusmoment oli kuklasse puhuv juunikuu Ironman Nizzas. Teadsin, et sellest jooksust saab minule oluline maamärk hindamaks minu suutlikust eesseisev katsumus läbida. Seega tahtsin ma siin jätta juhusele võimalikult väikse mängumaa.

Möödunud pühapeäval tegin ma pika umbes 2:30 tunnise jooksu. Kuna mul GPSi pole, ma teepikkust ei tea. Jalgade väsimuse järgi uskusin selle olevat siiski oluliselt pikema, kui mu tavaline treening. Järgnevast päevast alates alustasin nädalase pastakuuriga. Eelneval maratonil ma seda ei teinud, mistõttu tasus nüüd eksperimetneerida.
Olen avastanud ka seda, et sellistel pikkadel distantsidel on mul üheks suurimaks probleemiks nälg. Berliini maratonil oli juba poolmaratoni läbimise järel ainsaks eesmärgiks järgmise banaanipunktini jõuda. Seekord mõtlesin katsetada teist varianti. Õhtul enne maratoni toppisin ma oma kõhu korralikult energiarikast toitu täis. Pasta, banaanid maiustused...kõike ja ikka rohkem. Kuna olen taimetoitlane, siis raskesti seeditava liha pärast mul mure puudus ja minu ainsaks kriteeriumiks oli see, et kõik mis ma näost alla ajan, olgu lihtsalt maitsev. Tundsin, et pakin ennast täis nagu karu, kes kogub talveuneks rasva. Hommikulgi enne maratoni sõin veel ühe soolase pudru ja kolm banaani ja tundsin, et olen kõigeks valmis.

Võistlushommikul oli registreerimispunktis osalejaid üksjagu ja seinast seina.Kohal olid noored poisid nagu mina, kellel üks või 0 maratoni seljataga on ja ka vanad veteranid, kes tulid jooksma oma 161. maratoni. Küllap on maraton moodi minemas, sest osalejaid oli märksa rohkem kui korraldajad arvestanud olid. See on muidugi ainult tore uudis, kui välja arvata fakt, et lõpuks ei jagunud enam kohti transpordiks Tartu Tamme Staadionilt Otepääle. Vaatamata isegi kahe jooksus osaleja autode abiksvõtmisele, jäin mina koos veel ühe täismaratoni jooksjaga ikka rongist maha. Olukord tundus täbar, sest meie start pidanuks hakkama tunni pärast ja kangesti oleks tahtnud alustada seal ikka ühes teistega. Ent iga asja taga peitub oma hea. Sel ajal kui paljud varajalt Otepääle jõunud sportlased pidid kes kus endale sooja kohta otsima, istusime meie Tartus Tamme Staadioni soojas eesruumis ja vaatasime Pealtnägijat. Selge oli see, et meie kella 12 starti ei jõua. Õnneks tuli aga kõne Raivolt, mis teatas, et start lükati poole tunni võrra edasi, kuniks meie ka sinna jõuame. See on muusjas esimene kord maratoni ajaloo jooksul, kus start on edasi lükatud. Kusjuures tuleb tunnistada, et see edasilükatud pool tundigi oli väga piiri peal. Kiiresti autode vahelt voorides andis ürituse korraldaja Tiit endast kõik, et poole ühest saaks start alata. Ütleme nii, et raisata ei jäänud minutitki, sest niipea, kui meie auto Otepääl seisma jäi kõlas hüüe, et stardini on vaid 40 sekundit. Ja nii see pihta hakkaski.

Ilm ei olnu paremate killast. Sadas väikest vihma, mis minusuguste prillipapade elu õige raskeks tegi. Ajasin oma tavaliste nägemisprillide peale veel ka suured päikseprillid, mis püüaks kinni kõik ebavajalikud vihmapiisad. See aitas, aga mitte oluliselt, sest lõppeks olid prillid väljast märjad ja seest udused. Ja jooksu ajal ei olnud nagu eriti mahti neid põhjalikult kuivatama hakata;)

Kuid mis taktika siis valida. Kas võtta asja rahulikult ja rihtida 4:30 peale või riskeerida. Autoga Tallinnast Tartuse sõites arvas Raivo, et ma suudaks tulla 3 tunni sisse kui ma tahan. Sellest arvamusest oli oluliselt palju abi. Valides sobivat jooksutempot otsustasin, et tühja kah. Kolme kuu pärast peaksin ma Ironmanil läbima maratoni pärast seda, kui olen ujunud ligi 4 kilit ja sõitnud rattaga 180 kilti. Praegu kus ma puhanuna võtan ette vaid selle ühe ala, peaks läbimine olema lapsemäng. Seega võtsin riski ja tõstsin tempot. Parem riskin ja proovin lõpetada alla nelja tunni.

Valik oli tehtud ja edasi läks kõik lootuse ja kahtlusega käsikäes. Minu ees oli alguses Raivo väga pikalt näha. Teades tema tippaega, kartsin, et olen haaranud endale liiga suure tüki. Samas oli enesetunne jällegi hea, mistõttu sai positiivne lootus kahtlustest võitu. Nüüd tuli ainult tempot hoida.

Esimese 15. kmi järel hakkasin oma tempogrupist maha jääma. Paremale poole ribide alla lõid järsult pisted, mis sundisid tempot kahandama. Pidin vanduma alla minu ees jooksvale Hawaii Ekspressi esindajale ja veel ühele jooksjale, keda ma pärast enam kätte ei saanudki. Siiski oli otsus õige. Tempo langetamisega kadusid pisted ja õnneks ei pidanud seisma jääma. Veidi kosudes tõstsin tempo uuesti üles.

Nüüd oli minu põhikonkurendiks üks vanamees, kellest ma päris jooksu alguses olin mööda läinud. Selle vanamehega pistsime me sõbralikult rinda kuni jooksu lõpuni. Enesekindlalt jooksis ta minust umbes 22. kmil mööda ja tegi sisse ka kaunis korraliku vahe. Ma ei hakanud talle järgi pingutama, vaid püüdsin hoida oma tempot. Hiljem mängis see minu kasuks välja.

Mis puudutab jooksurada, siis see oli ütlemata mõnus. Olen varem Otepäält jalgrattaga Tartusse sõitnud ja juba siis meeldis mulle sealne maastik väga. Nüüd sai seda kõike palju rahulikumalt nautida. Üles alla liikuv kuppelmaastik mõjus vaimule hästi, sest see jupitas teekonna ära. Lihtne oli joosta künkast künkani. Siiski oli sellel maratonil veel üks ootamatu lisakatsumus, mis võinuks olla olemata.

Kuna jooksjaid jootis ainult üks auto ja kuna jooksugrupp juba alguses väga laiali venis, siis lubatud 1 joogipunkt iga 5 kmi tagant muutus vaid unistuseks. Eks siin olenes asi jooksjate asukohast ja õnnest, kusjuures mina õnnelike nimekirja ei sattunud. Nimelt jäin mina nende jooksjate nimekirja, kes pärast 10 kilomeetrit saigi juua ainult iga 10 kmi tagant. Kui sa oled harjunud pikkadel distantsidel jooma, siis see on ikka liig. Sellest saigi minu jooksu kõige raskem osa. Enamasti ei mõtelnud ma ei väsinud jalgadele ega tunda andvale seljale. Ainus mida ma koguaeg silmapiirilt näha tahtsin oli roheline auto, mille tagant avatud luugist juua pakuti. Aga mida ei tulnud seda ei tulnud. Jänu kasvas vahepeal isegi nii suureks, et teeäärde kuhjunud lumi hakkas paistma kui lahendus. Taedas aga, et see ainult asja hullemaks teeks ja keha maha jahutaks jooksin muidugi edasi. Õnneks mitmed oma jooksjatele kaasa elama tulnud omaksed olid igati abivalmis isiklikku jooki jagama. Suur tänu neile minu poolt! Ilma nendeta oleks asi olnud ikka väga kurb.

Hinnanguliselt umbes 6-7 kildi kaugusel Tartust sain ma uuesti kätte oma 63 aastase konkurendi. Möödusin temast ja soovisin edu lõpuspurdiks. Mu meeleolu oli ülev. Vaadates kella tundus endalegi uskumatu, et mahun alla nelja tunni sisse. See andis palju energiat. Siiski hindasin ma oma võimeid veidi üle ning Tartu Lõunakeskuse juurde jõudes langes mu tempo oluliselt. Kindlasti mängis siin ka suurt rolli jällegi vedeliku puudus. Selle kasutas mu konkurent kiiresti ära ja vahetult enne lõppu spurtis vanamees minust uuesti mööda. Nii teineteise kannul mööda Tartu linna tormates ei suutnudki ma enam teda kinni püüda ja 20 sekundiga jäigi 63 aastane Raivo võitjaks. Minu ajaks fikseeriti 3h41m04s.

Temaga sõbralikult kätt surudes oli mul isegi hea meel talle alla jääda. Sellised vanamehed on minule suur inspiratsioon. Mul jääb ainult loota, et võibolla suudan minagi sama vanalt endast 40 aastat nooremale poisiklutile tuule alla teha:)

Resumee on aga järgmine. Kui vilets veevarustus välja jätta, oli tegu tõesti väga hea maratoniga ja nagu reklaamiv slogan juba ülteb, soovitan minagi seda kõigile ja eriti neile, kes oma esimest maratoni teha plaanivad;)