Äripäeva Maratonitiimi ajaveeb

pauguga uude

2011-12-30T12:19:00.003+02:00

teraapiline. sel aastal unistus. Foto: Andres Haabu

nii vaikseks kõik on jäänud (siin)....

aga püüan nüüd uuesti hoogu sisse saada. sest esiteks on vahepeal kõvasti sporti rassitud - ujulaga oleme taas sõbrad (osalt ühe Barcelona kommunaalujula süül-abil-toel), rattaga saab puki seljas sõtkutud (nüri-nüri-nüri, aga vähemalt saab filmi vaadata ning turvalisem-soojem kui õues), jooksukilomeetreid koguneb visalt ning (rull)suuskigi pole nurka saanud visata. ja s...a suusailma pole minu arvates olemas. kui suvel sai, lumeta, 120 km Pärnu uhatud, siis kannatab ka nüüd, endiselt lumeta, trenni teha. Tartu Maratonist (ehk selle tõenäolisest ärajäämisest) on ainult kahju. aga võibolla veel vara muretseda.

teiseks hakkab üha konkreetsemaid vorme saama meie 2012. aasta Projekt. julgen sellest rääkida, kui kõik kokkulepped jms olemas. asi susiseb ja rauad on tules. seni on läinud nii hästi, et ei julge uskudagi. kaifff.

aga meeleolukat lõppu ja tervet-sportlikku uut.

järgmine ultra - 1000 kilomeetrit jalgsi

2011-10-27T10:40:00.006+02:00

hooajale panen punkti siin. sellel rajal. iga sammuga. Via De La Plata ehk 1000km sammumiserõõmu.

aasta alguses käisin veksleid 2011. aasta hooaja kohta. vaatame siis, kuidas läks.

plaanid olid ja tehtud said
- Tartu Maraton - ja mitte ainult. neli päeva jutti aasta külmimal nädalal suuskadel ehk Ekspeditsioon 300 km.
- Haanja 100 Suusk - tehtud.
lisaks tulid:
- Laulasmaa Ultra - skoor 63,3. meeskondlik võit. ütlemata tore ettevõtmine.
- rullsuuskadel Tallinnast-Pärnusse. mismõttes on suvel Eestis s... suusailm?

tegemata jäid:
- Tallinna Rulluisumaraton - juuni
- Berliini rullimaraton - september
- 6 või 12h kestvussõit rullidel - oktoober
- Haanja 100 Jala - oktoober
- NYC maraton (jooksuga) - novembris (minek sõltub, kas saab koha või mitte). ei osutunud loosituks. järgmisel aastal ehk.

veel ees.- 1000+ km matk Hispaanias - see seiklus algab järgmisel nädalal. 1,5 kuud, mina, loodus. kõnnin Via De La Plata palverännurada ehk Santiagost Sevillasse. tegelikult on see rada teistpidi, aga arvestan sügise saabumisega ja sammun jahedast soojemasse. usulisi põhjuseid pole, tahaks lihtsalt täitsa teistmoodi igapäevaelust - palju õues ja offline olla, mõelda, mitte planeerida ja liikuda.

uuel aastal?
on Plaan. väga suur Plaan. ja mitte ainult. aga sellest siis, kui tagasi olen.

hooajast üldse.
füüsiline vorm on elu parim ilmselt. samas muutus igasugune võistlemine pärast veebruarikuist sõgedust ebaoluliseks. enda proovilepanek ja ületamine tundub palju põnevam. suurt vahet ju pole, kas oled 77. või 385. või 14. milleks siis end lõhkuda.

midagi uut ka õpitud - esiteks käin jälle regulaarselt jooksmas ning üle 10 aasta taas jalgrattur. talvel lisandub ehk ka ujumine. niiet, triatlon, sa võid igaks juhuks end alt hoidma hakata :P

kahju on rulluisutamisest, mis suvest saadik üsna varju jäänud, kuid talvel on talgi võimalus.

hea meel on samas rattaarengute üle. Püssi abiga palju Eestimaad nähtud, sadulas nii palju uusi tuttavaid kohatud kui häid mõtteid mõlgutatud. ajaliselt päris hullumeelseks samas pole ajanud - pikim ring ulatub seni 5,5 tunnini (ehk 160 km, üksi) ning see jääb ilmselt ka hooaja tipuks.

esmaspäeval lendan puhkama, paar rattatiiru jõuab enne seda veel teha.

üks ultra kuus hoiab arsti eemal

2011-09-22T11:57:00.011+02:00

süütus kah lännu, õppind (ja õpetavad) mehed-head riistad aitavad õnneks kiirelt teele tagasi. Fotod: Siim Teller.

pealkirjast natuke hiljem. sissejuhatuseks aga järgmine lugu.

suveks olin jõudnud taas punkti, kus tundus spordis igav - rulluisk ja -suusk ja sörk ja jõusaal viisid mind radadele, kus olin juba kuid käinud/teinud/näinud. seda nii füüsiliselt kui vaimselt. siis tuli õnneks Tour De France, Reinu vinge sõit ning uitmõte vormus vaevu varju jätvaks liikumisvahendiks.

augustihommik Türisalu panga all. auto oli tolleks hetkeks juba tühi.

emotsioon algusaegadega ei ole tänaseks muutunud - iga sõit veab suunurgad ülespoole. peamiselt on selle põhjuseks see tunne, kuidas iga vändaliigutus viib sõitjat edasi. raju.

olen varem ka täheldanud, et motivatsioonikriisi saab vahel rahaga ja asjadega leevendada - uus ala, jooksusärk, paar sokke, innovaatilised prillid, uus playlist iPodis jms. väike särts ja jälle särab. vahel muidugi ei aita.

küll on muutunud tugevus. jalas on nii palju jõudu, et jaksab tunde probleemideta Eestit avastada. ja kahe- või mitmekesi tiirutamine on ka tore.

aga pealkirjas mainitud ultra. septembrikuine tuleb pühapäeval. 231 km maanteepüssil marsruudil Tallinn-Paide-Viljandi-Tõrva. kambas hetkel veel kuus inimest, ruumi jätkub mõnele veel.

kelle arvelt võita?

2011-09-19T21:27:00.004+02:00

dr Holden ütles värskes blogipostis välja, millest ma ka viimase paari aasta jooksul palju mõelnud:

Kuigi üks Eesti staarspordiblogija suutis eilse päevaga taas tuhandetele ära panna, olen mina viimase poole aasta tulemusena jõudnud sisimas sellise olekuni, et teistele ärapanemine tundub mõttetu tegevusena. Palju põnevam on ära panna iseendale - nihutada oma piire, tunnetada oma võimete lage, leida uusi põnevaid väljakutseid. Olen sel suvel juba mõndagi piiri nihutanud, aga palju huvitavat, põnevat ja kontimurdvat on veel ees. Olgu selleks siis mõni uus Ironman, erinevad maratonid erinevates Euroopa pealinnades, ammuse unistusena rattatiir ümber Läänemere, Tahko240 single-speediga või kasvõi Haanja Jala100.

kuidagi värskem tundub mõtteviis hankida uusi kogemusi ja elamusi mitte teiste arvelt (neile ära pannes), vaid end nihutades. pealegi saab nii kauem ja rohkem ;) igatahes, kirjutan alla.

muidu vahepeal on siin kõvasti sporti ka vihutud ning peagi aeg kevadel võetud plaanid üle vaadata. peagi, siis, kui aega tekib.

järgmiseks aastaks on üks Plaan ka. ka sellest varsti.

minu esimene ultravõit

2011-08-08T08:59:00.010+02:00

Laulasmaa Ultra - käidud, tehtud, võidetud. tõsi, võit tuli kepikõnniklassis. ja tiitli annan endale ka ise välja :P

aga algusesse. esiteks oli lauba hommikul ilus ilm, meel mõnusalt ootusärev, temperatuur paras ja kõhus riisipuder. Raivoga Laulasmaale Eesti ultraperekond Vennikaste eestvedamisel korraldatud Laulasmaa Ultra (26h 21,1 km pikkust ringi joosta või sammuda) stardipaika jõudes oli metsa vahele telklinnak juba püsti löödud ning Elujooksu punt tegi soojendust-venitusi. mõnus ärevus oli õhus. number kätte ja särgile ning starti passima.

enne veel olin õhemad sokid sussidesse pannud, sest ebameeldiva üllatusena tundusid viimati kevadel jalas olnud maastikuroomikusussid ka õhema sokiga kuidagi liiga parajad. suve läbi plätudes ringi uhamine? mõtlesin küll enne võistlust mõned korrad jooksusussid jalga panna, et taas jala järgi vajuks, aga noh ... ei jõudnud.

stardis olin ainus keppidega eksemplar. moepärast sörkisin esimese kilomeetri ja arutasime Steniga tarahumara paljajalujooksjate tehnikaid - inimesed peavad jahti nii, et lippavad loomad surnuks. samas on nad ühed ultramad ultrajooksjad üldse - 48tunniga paljajalu 460 miili joosta on ... adumatu suurus. raju.

esimese ringi otsisin head tempot ja minekut. rada oli hästi tore ja meeldiv ning vahelduv. 21,1 km ring viis metsast mägedesse, üles Türisalu pangale ja randagi. tõusud võtsin lipates, enamused laskumistest ka. ümbrus vahetus ja igav ei olnud.

meeldivat elevust tekitas 6,7 km peal olnud (ja hiljema ka pärast 10 km, sest rada viis sealt peale tagasipööret veel mööda) teeninduspunkt, mis mulle 13,3 km ajaks 1:40 nimetas. see oli üle ootuste ja mõistuse hea ning GPSi liikumiskiirust vaatamata mõtlesin, et vist muudeti rada - juhendi järgi tuli pärast stardi-finishiala läbimist veel haak metsa teha. "et see vist jäeti siis ära," mõtlesin. nii arvutasin omale ringiajaks 2:40. ilus.

mõistagi oli see liiga ilus, et tõsi olla. tuli ringi lõpetamiseks ka vaimu tugevdav 4,8 km haak teha ning esimene ring sai lukku alles 3,5 tunniga. sedapsi siis. egas midagi, veedame täna rajal siis hommikuni.

teise ringi esimese kolmandiku kandis tundus korraks, et vasema jala suur varvas hakkas jooksusussiga lähemat tutvust tegema, kuid pärast paelade kohendamist tõmbas too veidi tagasi. niiet rühkisin edasi. etteruttavalt võib öelda, et see otsustas ka võistluse käigu. tegelikult oleks pidanud kohe jalatseid vahetama. aga noh...

siis jälle randa, metsavahele ronima (rabistades suutsin mägedes ühe turritava juurika omale tõusu võttes täpselt puusa rihtida) ning uuesti pangapealsele. et päev oli nüüd juba täies hoos, paistis Türisalul pulmaliste järjekord, kelle seljatagant ja kaadrist sai läbi marsitud.

siis aga, pärast järjekordset laskumisesörki enne tagasipööret hakkas vasem suur varvas üha enam oma olemasolu näitama ja enam ei aidanud ei paelade sättimine või jalatsi jalas kohendamine. niiet püüdsin sammuda nii, et varvas võimalikult vähe sussi puutuks. minu arvamus või püüdlused muidugi vahetusalasse jõudmisel enam ei lugenud ja tulitas üksjagu. otsustasin jalavarje vahetada.

see 4,8 kilomeetrine haak osutus piinaks, sest varbal oli küll rohkem ruumi, kuid nüüd hõõrus kand. sättisin küll korduvalt, kuid tolku polnud ja võtsin siis tallad päris välja. nii sai enamvähem kannatamata ringi lõpuni ja taas telgi manu uut kombinatsiooni proovima. enamvähem rahuldavaks sai astumise adidase jooksusussiga, üliõhukese rattasoki ja Salomoni maastikussissi taldadega. ja nii kõhklevate tunnetega kolmandale ringile.

kui see varbaintsident välja arvata, oli olemine ja fiiling viimasepeal - kõrvas mänginud lugu viis mõnusasse transsi ning kulgesin kohati aega-rada-ümbrust märkamata. ultrate kõige mõnusam osa - kulgemine. täitsa meditatsioonisarnane olek. lisa siia veel mõnusad kaasvõistlejad, kes üksteist innustavad, ja ongi tore päev. muudkui tõstad jala-jala ette, naudid ilma ja teeninduspunktides head-paremat... äge.

Türisalu pangale jõudes sai sahmaka vihma ja jahedat tuult ning jalad märjaks, misttõttu hakkas jalg libisema ning laskumised hakkasid varbale valu tegema. peagi oli selge, et rohkem ei tee. kannatada oleks jõudnud ja tahtnud veel küll (valu läheb ju üle, tulemus jääb), kuid sellele liikus seltsi mõte, et tahaks enne sügist veel rattaga ja uiskudega sõita ning end enne hooaja lõppu sandistada pole vast mõistlik. ühe küünega on muidugi hüvasti ilmselt.

natuke alla 11 tunni läks kell kinni - pulssi polnud ollagi keskmine 117 ja kaloreid põletasin tiba enam kui 5000. kahju oli jah, et nii vara, aga teisalt jällegi hea - ei tule liiga lihtsalt, lohutasin end, mõnusalt lõhnav medal, diplom ja kaminasimsikuju käes.

kui hilisõhtul pealinna poole tagasi kulgema hakkasin, juhtis võistlust Raivo. "pagan, mõtlesin, et teen viis ringi ära ja keeran telki magama. nüüd...," arvas ta. lõpuskooriks kogunes tal kuus ringi ehk 126,6 km. tubli esimese ultratulemuse sai ka maratonitiimi liige Urve, kes läbi kolm ringi, ehkki võimsust ja meeleolu oli rohkemaks, aga üksi pimedasse metsa ei kiskunud.

igal juhul aitäh korraldajatele toreda päeva eest ning innustavatele kaasvõistlejatele ja toetavatele vabatahtlikele.

väike puusavalu välja jätta, kannatas eile rattaga juba mägesid võtta. nüüd paar päeva rahulikumalt. pilte ja tulemusi näeb ehk ka peagi.

LISATUD 09.08: tulemused said sellised. tundub, et meeskondlikus arvestuses tulime teiseks (väike arvutusviga näitab tabel me tulemust praegu 3 ringi võrra tegelikkusest tagasihoidlikumana). ja pildigalerii ka.

Nende teiste liiklejate kaitseks ka

2011-08-02T13:06:00.007+02:00

Harjumatu pilt - südalinn rataste päralt. Tallinna Rattafestival 31. juulil. Foto: aerobike.ee.

Nädalavahetusel toimus pealinnas rattafestival, mis tipnes pühapäeval rahvasõiduga - 32 ja 100 km -. Neile anti start ja võeti finish südalinnas. Tallinna südalinnas. Seal, kus muidu on autod pühad. Tahtsin ka osaleda, aga oma oskamatusega oleksin endale-teistele ehk veidi ohtlik olnud. Nii käisin ainult starti piidlemas.

Pühapäeva pärastlõunal, peale võistlust kammisin uudistesaite, et leida võistluse tulemusi ja elamusi-kogemusi. Selle asemel hakkas end koguma "ratturite tõttu seisid jälle autojuhd ummikus" lumepall. See panigi "pliiatsit" haarama.

Too lumepall on kahjuks tänaseks mõõtmetelt veelgi suuremaks kasvanud - ühe lehe pidevalt meediat kammiv kirjutab, kuidas tema ei näinud ühtegi silti (ehkki lehe kanaleis ilmus info), teine kisub uut draamat üles, et varsti (21.08) läheb ratturite pärast jälle hullemaks jne.

Olin juuli alguseni rattakauge. Samas isegi minuni jõudis see info, et 31. juulil stardib Tallinna südalinnast rattasõit. Vau. Maailmalinnaks hakkame saama, mõtlesin. Infot jäi silma veebis, trükiajakirjanduses, märkasin plakatit poes ning kuskilt tänavalt jäi silma ka liiklusmärk, mis hoiatas - siin hakkab 31. juulil saama.

Aga ok, võrrelda, kes kus midagi nägi või ei näinud, on tagantjärele sama asjalik kui ... pange siia ise midagi sobivat võrdluseks. Mis teeb nõutuks, on rinded.

Ma ei ütle, et on sport ja siis on valed tegevused. Ma eeldaks, et samuti suhtuvad ka nn teisel poolel seisjad - autojuhid, "jalgsi ei käi ja vett ei joo" maailmavaate pooldajad ja teised. See on tolerantsus. Maha teha on kõige lihtsam, aga minu arvates näitab see, kuidas sa sulle võõra/igava/mitteköitvaga toime tuled ja seda edasi peegeldad, su intelligentsust ja küpsust. Või kui mõistmiseks jõudu-tahtmist ei jätku, kas peab siis kohe hukka mõistma? Sõbralik lõõp mõlemalt suunalt on mõistagi tervitatav. Aga milleks poolte võtmine ja lahing?

Jalakäijana võitlen iga päev näiteks ülekäigurajal - autode otsaveeremine teeületusel ("krt jookse juba"), saateks signaalitamine või käeviibutused (mitte viisakusest vms). Uisutajale-ratturile lisanduvad siia kõrvalteelt ette-otsa uhavad või napikaid tegevad kodanikud. Keset ülekäigurada autolt müksu saaminegi proovitud. See, et elu veel sees ja käed-jalad terved samas ei tee rõõmsaks. Peab kindlasti linnadžungel olema, kus tugevamal on õigus ja ainult tema tahtmine saab olla?

Ma tean, et auto on tugevam. Et kukkudes võtab asfaldi löögi esimesena vastu peopesa, puus või küünarnukk. Minu peopesa, millest mõlki välja ei löö ja mis koledal kombel peale asfalfil lohisemist kipitab. Ei pea seda iga päev ähvardustega meelde tuletama. Sellise jõudude vahekorraga saavutatud „võidu“ väärtus ja kaal on üldse omaette aruteluteema. Või noh, äkki me oleme paremad kui sellisel teemal arutlemine?

Ma loodan, et nädalavahetusel toimunust ja hetkel paisuvast mullist panevad head kõrva taha mõlemad pooled - korraldaja ei viska lootuselusikat nurka, vaid teeb järgmisel aastal uuesti, informeerib veel rohkem. Autosõitja pähe aga jääb ummikus passimisest lisaks vihale trummeldama valem - "sel ja sel kuupäeval toimub siin võistlus" = "ma ei pressi end siis siia ummikusse, isegi, kui mul maksumaksjana on õigus seda teed kasutada ja just siis siit kaudu sõita“. Ja äkki mõtleb ka korraks, kui palju ma ise selle ummiku tekkimisse kaasa aitasin.

PS. Võistlusel osaleja teeb seda, mida korraldaja tal lubab ja reeglites on ette näinud. ehk, kui suletud liiklusest tekib miski draama, väljenda oma pahameelt korraldaja, mitte ratturite kui nähtuse suhtes. Siis muutub ka midagi.

Disclaimer.
Olen harrastussportlane ja minu tõttu on nii autoliiklust seisma pandud, ümber suunatud kui kergliiklusteelt inimesi peletatud. Ja vahel rikun eeskirju, kuigi mul selleks õigust ei ole. Aga ma püüan end parandada ja pidevalt tuletan meelde, et ma ei liikle üksi ja teedele-tänavatele on teistel ka õigus. Ka siis, kui nende tegevus mulle korda ei lähe.

Harden The Fuck Up ehk rattareeglid

2011-08-01T11:26:00.006+02:00

millist jalgratturite kuldreeglit rikub peaminister sel 2004. aastal tehtud fotol? Foto: Raul Mee/Äripäev.

kuniks töö tahab oma, ent rattavaimustust siia ilmselt rohkem ja rohkem tekkima hakkab, siis taustateadmiste parandamiseks, mismoodi rattaasjadesse-trenni-jms edaspidi suhtuda - The Rules. aamen.

klassika on muidugi reegel 5, mis sobiv mitmes olukorras kasutamiseks - Harden The Fuck Up.

kuidas saada jalgratturiks?

2011-07-27T09:50:00.005+02:00

saage tuttavaks Püss (all vasemas nurgas)-lugejad, lugejad-Püss. Foto: Andres Haabu.

kaks nädalat nüüd rattaga harjutanud ja kaks korda külg ka maha pandud ning sajad kilomeetrid veeretud. et aeg kokkuvõtteid teha.

- raju, kui palju positiivsust ühe vidinaga ringi uhamine laeb. hetked-kilomeetrid sadulas on puhas teraapia.
- rulluisutamine-suusatamine on liikumiskogemusena vahetum, kuigi kiirus kohati sama
- ratas annab samas vabaduse - rulluiskudega oled üsna ühtede radade küljes (vaja head asfalti jne). rattaga sõida või Laulasmaale, kui tuju peaks tulema (eile tuli)
- liikluses osalemine vajab veel harjumist - arguse taha kulub palju energiat ja närve - pidurdamised, kiirendamised jms
- "aitäh" autojuhtidele, kes teel ratturist kaarega mööduvad, mitte ei suru sind äärekivi ja auto vahele. üldse "aitäh" mõistvatele inimestele, kes õppija oskamatust ja rumalusi pahaks ei pane. väga abiks.
- tõtt tahaks vaadata inimesega, kes valis rattaradadele kanalisatsioonikaevude luukideks sellised, millel on ratturi liikumissuunaga ühtivad piklikud augud vee äravooluks. augud, kuhu mahub ilusti maanteeratta velg sisse. ei taha ette kujutada, mis juhtub hämaras sinna sisse sõites...
- kohati on täitsa normaalsed rattateed, aga siis on jälle nii p..... kohati võimendavad neid ka ettearvamatud juhid.
- hetkel on hirmsaimad kohad sõiduraja ääres olevast rattateest paremale jäävad bussitaskud.
- kuklasse pendeldama "kas juht näeb mind-kas juht näeb mind?"
- klippidega harjub üsna kiiresti - kaks valusamat kukkumist, või noh, ümbervajumist, õpetavad kiirelt kohanema.
- tagumikuvalu asemel jääb maimukesel nimeks Püss - vedu ja tõmme on ikka raju.
- nüüd tuleb veel korralikult sõitma õppida.

Mulgi Maraton - vahva ja karm maraton, kus läks lihtsaks alles 34. kilomeetril

2011-07-25T09:20:00.005+02:00

Mulgi Maraton – käidud, tehtud. Reede õhtul sai oma kondid veetud maratoni finishipaika Läti piiriäärsesse linna Abja-Paluojale. Seal sai ööbitud, et laupäeva varahommikul juba paarikümne kaaskannatajaga samast Abja-Paluojalt stardijooneni ehk Mustlasse sõita.

Kui viie paiku ärgates oli veel päris mõnusalt jahe, siis bussis hakkas vaikselt särk juba vastu nahka kiskuma ja oli tunda, et täna vist jooksjaid kosutav vihmasahmak ei õnnistata.

Stardis oli mul aega enam kui tund mõtteid koondada ning organismi spordijoogiga läbi immutada. Väikese ehmatuse jõudsin saada ka kogenud maratonihundilt Meelis Atonenilt, kes küsis kuidas ma küll selliste jalanõudega (viisvarbad) Mulgi Maratoni läbin? Kruusatee olevat korralikult kiviklibune… Jõudsin juba oma jalatsivalikut kiruma hakata, kuid enam polnud midagi parata… :)

Umbes kuuskümmend maratoonlast kogunes kell 8:00 stardikanga alla ja seiklus võis alata.
Võtsin endale eesmärgiks alustada vaikselt ja jalgu säästvalt. Esimene kilomeeter kulges mööda asfalti, kuid juba Mustla piiril vahetus teekate kruusatee vastu.
Püüdsin vaadata kuhu astun ning suurtest ja valusatest kivikestest õnnestuski mööduda.

Vahemärkusena ütlen kohe ära, et kruusateest üles keerutav tolm polnud antud jooksu puhul küll mingiks takistuseks. Esiteks oli liiklus ülihõre ning teiseks oli eelnevatel päevadel ka kerge vihm suurema tolmu kinni löönud.

Uhuhh. Algus polnudki niisiis hull.
Lisaks ei olnud ma ka ainus, kes autodest sirgeks jahvatatud veidigi siledamat teepinnast otsis. Praktiliselt kõikidel oli nina maas, otsides tasasemat jalgealust. Nii, et olin teistega samas paadis. Alustasin pulsiga 160-165 ja tundsin ennast väga hästi.

Ainukeseks väikeseks miinuseks oli see, et olnud täpset orientiiri läbitud teekonnast.
Kilomeetripostid olid küll iga viie kilomeetri tagant, aga ka osa nendest õnnestus mul maha magada. Nii oli esimene ajaorientiiri tähis 35 km finishini (ehk 7,2 km peal).
Aega oli kulunud selleks veidi alla 38 minuti ning just olime jõudnud mööduda ka esimesest joogipunktist. Et siis 5:15/km. Antud hetkel tundus minu väike isiklik salasoov joosta maraton alla nelja tunni täiesti reaalne.

Teekond Raasillast Pahuverre (ehk esimest joogipunktist teiseni) kulges mõnusalt…
Samas kõrgemale kerkinud päike hakkas juba korralikult kütma, nii et kurk jõudis enne järgmist joogipunkti juba kuivama hakata (joogipunktide vahe oli antud kohas ca. 6,5 km).
Kuna aga keha oli veel värske ning rada kulges väga ilusates looduskaunites kohtades vahvalt üles-alla, siis joogi puudumine ei andnud end kohe tunda.

Pahuvere joogipunktist sai siiski endale teekonnale igaks juhuks kaasa krabatud 0,5liitrine veepudel, sest kuuma ilma ootuses oli mõistlik veepuudust ning dehüdratsiooni karta.
Sestap sai igas joogipunktis ka korralikult tangitud ning alates Pahuverest võtsin endaga ühes ka veepudeli.
Teekond jätkus vaikselt ja mõnusalt kuni Moranini (umbes 21 km peal). Ehkki ametlikku vaheajapunkti poolmaratoni peal ei olnud võisin ma sinna jõuda 1:52-1:53ga.

Sealt edasi aga tulid esimesed tagasilöögid. Kõigepealt lõi viieks minutiks väikese piste kõhtu ning seejärel hakkasin tundma ka kerget valu päkkades. Kerge väsimuse tõttu ei suutnud ma enam ideaalset jooksutrajektoori leida ning valusatele kivikestele astumist tuli üha enam ette. Lisaks tõusis kiirelt ka temperatuur (ehk ca. 26-27 kraadini).
Ehkki jooksusamm läks üha töntsimaks andis jõudud teadmine, et ega ka teised maratonijooksjad minust mööda (vist) ei saanud :).

Teiseks andis jõudu see, et tempo ei langenud hoolimata kangutamisest alla 6min/km ning kõiki tõuse suutsin jooksulaadsete liigutustega võtta.
Kolmandaks sai pikisilmi oodatud Hallistet, kus kruusatee pidi asenduma asfaldiga.

Kui öeldakse, et maratoni (raskused) algavad alles 35 kilomeetril siis Halliste (asus 34 km peal) ostus minu jaoks pöördepunktiks, kus kõik hakkas minema sõna otseses mõttes samm sammult lihtsamaks. Ei tea kas see oli tingitud korralikust tankimisest söögi- ja joogipunktist, esmakordsest soola manustamisest, mõnusast vihmakardinast või pilve taga käima hakanud päikesest aga jooks läks kergeks ning lähenevat Abja-Paluoja ei pidanud kaua ootama.

Umbes 700 meetrit enne finishijoont leidsin kuskilt veel jõudu tõsta jooksutempot paari käigu võrra ning teha lõpumeetriteni üks korralik spurt. Eks ta natuke selline emotsionaalne ja rumal temp oli, sest pärast finishijoont tulitasid päkad taas mõnusalt.
Aga ise olin rahul. Aeg mõned sekundid alla 3:54.

Siit lähevad suured tänud Mulgi Maratoni korraldajale Hendrik Agurile. Ilus rada, hea teenindus. Järgmine aasta tõenäoliselt uuesti. Soovitan! :)

Mulgi Maratonile ja Laulasmaa Ultrale

2011-07-22T06:27:00.003+02:00

Pikalt kaalutletud ja mõttes olnud plaanid on lõplikult ära otsustatud. Homme lähen eelmisel aastal kõvasti kiitust saanud 2. Mulgi Maratonile Viljandimaale ning 6-7. augustil kavatseme Äripäeva Maratonitiimiga (hetkel minejad Urve, Rivo ja allakirjutanu aga loodetavasti õnnestub meil keegi veel ära rääkida) minna hullusele nimega Laulasmaa Ultra :)

Pärast SEB Ekspeditsiooniga kaasnenud väikest varvaste külmetamist on Mulgi Maraton minu selle aasta avastart. Pärast pikemat sunnitud pausi on küll väike värin ja ärevus sees – aga pole hullu :) Rapsima ei lähe ning rahul olen (peaaegu) iga tulemusega. Ok… Väike eesmärk on ikka seatud, aga eks kohapeal paistab. Arvestades minu külmalembust tõenäoliselt üks väljakutsuv päev. Gismeteo.com andmeil peaks homme oleme maratoni stardis 24 ja finishis 28 kraadi… Ainuke lootus on, et ehk hakkab müristama ja viskab veidi vihma krae vahele :)

Kuna tegemist on poolenisti nn. trail-maratoniga küsisin papude osas nõu jooksu korraldajalt Hendrik Agurilt. 90% rajast pidi olema kruusakate, aga enamalt jaolt on tegemist sileda tolmuse kruusateega, mistõttu ta soovitas maastikutossu asemel joosta pigem maanteetossuga. Minu puhul tähendab see seda, et homme lähen rajale taas Vibrami viisvarvastega.
Täna õhtul aga juba Abja-Paluojale teele, sest maratoni start on juba kell 800 ja buss viib maratoni starti Abja-Paluojalt kell 600 hommikul.

Aga jah. Märksa karmim üritus toimub 6-7. augustil Laulasmaal, kus ultraperekond Vennikas korraldab Eesti pikima ultrajooksu. Poolmaratoni (21,1 km) pikkust ringi on võimalik 26 tunni jooksul läbida koguni kaheksa!!! korda (168,8 km). Finishiprotokolli saab aga vähemalt ühe ringi lõpetanu.
Mingeid kindlaid eesmärke ei taha seada. Kuna senini on mu pikim päevadistants 100 km (jala100 üritusel), siis iseenesest oleks väga rahul kui õnnestuks läbida viis ringi (105,5 km). Tean, et umbes samasugune plaan on ka Rivol, kes läbis eelmisel aastal Haanjas 81,25 km.
Aga eks juba lähinädalad toovad selgust.

Huvitavad ajad on igatahes ees :)

hankisin omale püssi

2011-07-12T10:31:00.005+02:00

uus nunnu 2.1. Foto: Trek.

alguses panin reedel kontoris taustaks mängima Tour de France´i ja juba paar tundi hiljem töötas internetti läbi, et omale sobiv mudel välja valida. päris hulluks ehk karboniks oleks peaaegu läinud (õiges mõõdus raami õnneks polnud kohal) ja, kuna võistlema end lõhkuma niiehknaa ei kipu (lubadusi muidugi ei anna), siis ei hakanud juuksekarva lõhki ajama.

täna õhtul saan siis kätte. muidugi see, kui raske on impulssmõtte -ostuks keeramine, väärib eraldi kirjutamist. ei olekski uskunud, et ikaldusejärgselt kohati eriti muutunud pole. või siis ei osanud õige kaupleja juurde minna.

igatahes, naljakas. esiteks on see üle 15+ aasta esimene enda jalgratas. täitsa ei teagi, mismoodi kahel rattal veeremine niimoodi mööda on läinud. teiseks oli huvitav eilne proovisõit - ratas reageerib hoopis täpsemalt ja äkilisemalt kui ma mäletasin, kitsastest velgedest ja sportlikust minekust rääkimata.

igatahes saab nüüd trenniringe laiemaks vedada kui uiskudel-suuskadel ning vaheldust radadega. ilmast ehk vihmast sõltub ka vähem. ja kohvikus saab ka käima hakata hommikuti.

„Eesti jooksu“ 27. etapp ehk Sander Tallinnas

2011-07-11T17:52:00.004+02:00

Sander Hannuse 28. jooksupäeva esimesed meetrid Tallinna piiril Muuga aedlinnas.

Üleeile 9. juulil väisas ümber Eesti tiirutav Sander Hannus Tallinna ja Viimsit. Tegin tema 27. jooksupäeva kaasa. Alustasime Tallinnast Merimetsa kandist, tegime Viimsi poolsaarele ringi peale ja maandusime Muugal. TrackLogi andmeil saime kokku täpselt maratonijagu kilomeetreid – 42.
Ilm oli mõnusalt vaheldusrikas - kui Viimsisse sisenemisel kattis meid mere pealt tulevad külmad udused õhumassid, siis Leppneeme kandis oli juba niiskelt palav ning päike jõudis juba vaikselt piina tegema hakata. Lõpumeetritel aga taevas isegi veidi ragistas ja saime mõnusa kosutava vihma kaela.
Igatahes Sandriga joostes tõusis mul ürituse osas respekt veelgi kõrgemale. Kui juba Sanderi päevane keskmine kilometraaz (ca. 45 km) on juba üsnagi muljetavaldav, siis üritusele lisab kõvasti kaalu see, et tal on joostes kogu elu seljakotis kaasas (4 kg varustust + söök, jook) ning ka jooksetempo on tal üksjagu kiire (ca. 6:00 min/km). Ka meil kulus maratoni läbimiseks puhast jooksuaega ca. neli ja pool tundi (koos pausidega kokku 6 tundi ja 45 min).
Veidi Sanderi hetkeseisust. Laupäeval läks tal käiku teine paar jalanõusid. Esimestel oli juba vedrustus kadunud, aga mis peamine – jalgu hoidsid NB tossud väga hästi ja villitult.
Ehkki Sander tunnistas, et iga päeva alguses on kondid ja lihased esimestel minutitel kanged hakkab keha peale väikest liikumist ilusti tööle ja teenib hästi. Muidugi Sander üritab joosta maksimaalselt ennast säästavalt – madalalt, maad ligi, ühtlase tempoga, otse :) Ja siiani väga edukalt.
Igatahes ennast inspireeris ja turgutas jooks üksjagu. Ega nii pikka trenni polegi teinud ja eriti veel viisvarvastes. Ning lisaks ka veel meeldiv seltskond :) Varsti ehk ka mu lähimatest plaanidest.

Aga Sander on hetkel jõudnud juba Leesile ja veel kaks nädalat on Tartu poole veel minna. Aga üle 1400 km juba seljataga! Igal juhul edu. Täpsemalt siit:

Tallinn-Pärnu rullsuuskadel rivi lõpust vaadatuna

2011-07-03T13:36:00.004+02:00

siit, ca 55 km minna, läksime ikka otse. Foto: Erik Prozes, Äripäev. pärispildid peagi.

reede õhtul kui enamus kluppi või mujale olemisel end sättis, ootas mind ja veel ca 15 veerevat tegelast ees teekond Tallinnast Pärnusse. kondijõul.

eellugu asjaga kaasa löömisel on tegelikult pikk. juba eelmisel aastal plaanisid FNSi ettevõtlikud noored eesotsas Tõnis "Tony" Paalmega Pärnusse rullida, kuid siis jäi asi soiku. ent meelde.

nüüd sõitsin neljapäeval Pärnust pealinna ja vaatasin, et täitsa okei asfalt on. bussiaknast jäi kehvemaid lõike silma, kuid üldmulje oli optimistlik. mõte, et keegi pole midagi sellist veel teinud meelitas muidugi enim. ilm oli ka sobiv ning seltskondki ja nii otsustasin ööpäev enne ikkagi kaasa lüüa. aga, et tee ideaalses korras samas pole ning ilm ähvardas ka vihmaga, siis otsustasin rulluisukude asemel suusatada. rullidel.

alustuseks vahetasin stardile eelneval õhtul ligi 2 tundi (hüvasti kiire uinak) suuskadel rattaid ja laagreid. viimast küll püüdsin ja lõin lõpuks käega, sest iGliti Cross Country rattaehitus on selline, et mina nende rummudest vanu laagreid kätte küll ei saanud. ei hea, ei kurja ega vägivallaga. muidugi oleks võinud veebist nippe jms otsida, aga start nihkus üha lähemale. et loobusin. all olevad laagrid on suletud ja vaid paar korda vett saanud, niiet veerevad pärast aastast uhamist veel hästi. korraks muidugi terendas silme ees pilt, kus teised kaasa sõitjad on silmapiiril täpid ja mina, saateautojuhi rõõmuks (right), lohistan end kätega edasi. igatahes.

sättisin end muidugi rajale nii, et olen võimeline saateautote üksi terve tee kulgeda. ehk joogipudeli kotis oli süüa ja plastraha tee peal tankimiseks. vedelikukulu ähvardas sooja ilmaga minna rubriiki "suust sisse ja otse pooridest välja".

kogunesime linna piiril Laagris ja arutasime igasugu sportlikke teemasid - miks on õlu hea taastusjook, kas paneme otse Riiga või teeme enne Pärnus ikka peatuse ka jne.

pärast sättimist jms saime ca 23 paiku lõplikult liikuma. teele läks 15 uisutajat, 2 ratturit ja mina suuskadel. lisaks FNSi ettevõtlikele noortele läksid teele ka paar kogenud ultrasportlast seiklussportlane Leivo Sepp ja mullu sügisel Tallinnas 6 tunni võistlusel 52,5 km lipanud Sten Kreisberg.

taandusin rivi lõppu, kahe ratturi järele, sest olin oma vehkimiste ja keppidega teistele reaalselt ohtlik (tekitasin omale paar korda ka sõidu ajal huvitavaid olukordi, sest minu pidurdustee uisutajaga võrreldes on pikem). peale neid põnevamaid hetki otsustasin, et ratturite tuulde mul turvalisuse huvides rohkem asja pole ehk erinevalt rulluisutajatest mul kellegi tuules veereda või selga sirutada polnud. õnneks rullsuusatrenn tühja läinud pole.

esimesed kilomeetrid olid Pärnu suunal paljutõotavad - lai tee, asfalt sile ja ruumi mõnusalt. ilm oli ka palavuse-lämbusega järele andnud. tempo keris kohe 20+ km/h. mõnus. vaikselt pimenes. liikudes ei saanud soojast ka eriti aru. kaiffffff.

Ääsmäe kandis läks aga koledaks, sest ilus tee lõppes ära ning sai krobelise ja ebaühtlase asfaldiga sõiduteel ühes roopas. kuumad ilmad tegid meile teene, bituumen oli sinna mõnusalt pehmeks põhjaks sulanud. suusapikkuse ning suusasammu eripära tõttu ma täielikult seda nautida ei saanud ja sõitsin ikka esirattaga roopa serva üles. kujutasin ette, kuidas see serv mul rattaid ampsab. vastikum oli aga tekkinud vibra. sõidu vastikuim osa ilmselt ka. aga noh, oleks mugavat ja mõnusat tahtnud, võinuks koju magama keerata.

ahjah, viimane sõitja sai omale kõik grupi pendeldamised - kiirendused-aeglustamised jms - niiet spurtida ja siis pidurdada sai alguses üksjagu. pausil selgus, et enamus sõitjaist polnud varem nii kambas sõitnud ehk grupisõitu lihtsalt ei osatud ja julguse asemel eessõitjat tagant tõugata tuli pidur. sai see viga parandatud ja juhendid jagatud.

peale veerandi läbimist tegime pimedas metsa vahel pausi ja jootsime end ning toitsime sääski. tempo oli ilus ja kulgemine plaanitust kiirem ning tuju kõigil ülev. kõlas ideid "oh, nii jõuame Pärnu juba kella 4ks". noo, ootame-vaatame, jõuab veel kustuda, ümises kuskil mul sees kogemus :P

vahepeal otsustas üks rekka teekonda huvitavamaks teha ning kiirendas vastutuleva auto ja meie vahele ning tekitas kolm sõidurida.

siis tuli poole maani sõidu kõige sujuvam osa - tempo püsis ühtlane, asfalt oli hea ning minek ühtlane. supervärk, ma räägin.

poolel teel (jõudsime sinna ca 3 tunniga), Märjamaa Statoilis tsilliseme tunni. söök, jook, kohv jms. sääsed sel korral sööma ei tulnud. tanklas sees võis külmetumas käia.

järgmine veerand aga hakkas veidi ära vajuma, sest kiirus langes kohati 14-15 km/h. panin vahepeal isegi buffi kaela, sest märg nahk kippus liigselt jahtuma. lükkasin vahepeal igavusest paaristõuget, aga seda rõõmu pikalt ei jätkunud, sest laagrite väljakanutamispüdluste tõttu veeresid osad paremini ja teised kehvemini ehk üks suusk kippus ettepoole uhama. aga noh, kiiret ju polnud.

pigem oligi häda, et meid ootas Pärnus kell 7 TV3, aga olime graafikust liiga ees. ehk tuli aega tappa. Leivo ja Sten otsustasid 40km enne Pärnut Lukoili tanklast pausilt kell 4.30 kiirema tempoga ees ära minna (Leivo "No alla 25 km/h küll ei lase"), et kella kuuesele bussile jõuda.

me kuulasime aga tanklatöötaja vaateid ilmale ja olule ning kogemusi ("Välismaalased on mul vahel küsinud, kas teil siin muud teed ka Tallinna viib? Ei? Mis riik see selline on?" või midagi sellist.).

viimane veerand kulges juba päikesega, läks üha palavamaks, ning rohkete aega tapvate pausidega, sest aega oli endiselt liiga palju. tempo samas mulle meeldis ja sobis - 20-25 km/h ja päeva kiiruserekord 30 kmh tuli ka kuskil vastutuulest hoolimata ära. naiss.

enne Pärnut poseerisime veel TV3le erinevate nurkade ja kiirustega ning siis jahtklubisse sauna. olemmine oli üllatavalt värske, nagu peale veidi pikemat trenni. põlved olid veidi kanged, tee raputas kohati ikka vastikult. siis kiire saun, taastusõlu ja edasi on juba udusem, sest Tallinna sõites kustusime tagaistmel kõik korraga ära linnapiiril.

pulsikell väitis esimese poole keskmiseks pulsiks 123 ja teisele 109, aga ma seda eriti ei usalda, sest patareivahetuse järel tal fantaasiat jätkub (nii hea vorm ometi veel ei ole, et sprindi lõpuks pulss 80 tiksub). sõiduaega kogunes 6-6,5 tundi, täpselt ei tea, sest osadel pausidel jäi kell pausile panemata.

täna on väike väsimus sees, aga väike taastumist kiirendav suusatiir tegi olemise hoobilt reipamaks. pildid ja muud tõestusmaterjalid peagi.

suusatan täna Pärnusse

2011-07-01T12:41:00.004+02:00

suvepealinna talialaga. Foto: Newspower.it

jep. täpselt nii. tõsi, kohale jõuab küll ilmselt alles hommikul. viimasest hullusest juba mitu kuud möödas ja eile suvepealinnast pärispealinna veeredes peamiselt asfalti hinnates tuli spontaanne otsus "tavai".

peasüüdlased on reedeõhtuste rulluisuveeremise Friday Night Skate seltskond eesotsas Tõnis Paalmega, kes retke korraldavad. soovijad saavad veel ühineda. ühisstart täna kell 20 Vabaduse väljakult. ise löön kampa ilmselt alles Laagrist.

lähen ise hetkeseisuga rullsuuskadega, sest esiteks lubab vihma ja teiseks saab nii koormust jagada. sügisest küll 100+ km rulluisutamise kogemus olemas, kuid siis oli tegu ilusa asfaldi ja grupisõiduga.

pelgan enim käte hõõrumist, sest ilm palav ja nahk niiske, ja veidi ka vibratsiooni, sest asfalt päris nii sile igal pool pole kui terviseradadel. muu peaks olema kättevõtmise-tõukamise asi :P näis.

tehnopaus ehk Polar RCX5

2011-06-23T14:43:00.004+02:00

olen väikest viisi tehnopede ja Polari uudis (lõpuks ometi) uuest kellast - multisportlastele mõeldud Rolar RCX5 - paneb seda täitsa tahtma. ilus suur ekraan ja silmale meeldiv disain, mõõtmed mugavamad kui mu praegusel RS800l ja mõõdab pulssi ka ujudes. lisaks salvestab uus GPS lisavidin ka teekonna ning demovideost näeb, et nüüd kasutatav ka õunalogoga arvutiga. ja GPSlisa saab arvutist laadida - hüvasti 10tunnine tööaeg ja patareidega mässamine. vaata demovideot näiteks. ja üks tõsisem, põhjalikum arvustus ka.

muidu olen vahepeal kõvasti rulluisku ja -suuska sõitnud ning miskit vormi tekib. hea tunne on see, kui saad aru, et muutud tugevamaks. jaanuaris läbitud antibiootikumikuuriga sain möödunud aastal palju paha ja vaba aega tekitanud bakterist kurgust lahti ning nüüd pole pause sisse tulnud. kurku peab muidugi hoidma endiselt - külm-kuum koos või alkohol on ärritajatena välistatud.

püüan lähiajal pikemalt ka. muidu töörindel nii tihe, et vaba aega eriti arvuti juures ei tihka veeta.

Ülimalt veider kokkusattumine Eesti Jooksu projektiga

2011-06-07T20:30:00.004+02:00

Võib-olla olete siit sealt kuulnud, et järgmisest esmaspäevast hakkab Eesti Jooksu projekti raames ümber Eesti „vurama“ Sander Hannus. Kokku peaks ümber Eesti tiirlema suunduv Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna tudeng läbima 41 päevaga joostes ca. 1800 km.
See teeb keskmiselt iga päev ühe maratoni. Paras väljakutse! :)

Tema kodulehel ringi luusides avastasin, et Sander jookseb praktiliselt mööda ka minu koduõuest ning mis peamine - tal pole selleks päevaks leidnud endale peavarju.
Mõtlesin siis eile hommikul, et võiks ju hullusele omalt poolt õla alla panna ja Sanderit üks päev enda juures majutada. Et siis mõtlesin päeva peale võtta ühendust ja pakkuda abi, aga…..
sõidan ma siis eile varahommikul rattaga tööle ning keda ma Tallinna Spordihalli juures mööda tänavat liikumas näen?..... Sanderit!!!
Hüppan ratta seljast maha, ütlen et Raivo Äripäeva Maratonitiimist. Sina vist ümber Eesti jooksev Sander ja sulle ma tegelikult tahtsingi täna e-maili saata ja majutust pakkuda!
No mida kokkusattumus? :) Sander ise pärit Tartust ning tõenäoliselt ei ole kunagi eales kolanud mööda teid, mida mööda ma Tallinnas tööle põrutan ja just nüüd täpselt kukub mees mulle tänaval sülle.
Kui see ei ole saatus, siis milline on saatus? Ütleks, et nagu lotovõit!

Igal juhul on kokku lepitud, et Eesti jooksu 27. päeval ehk 9. juulil ööbib Sander minu juures ja vurab järgmine päev juba Neemele. Kuna tegemist on nädalavahetusega jooksen ma tõenäoliselt ka ise vähemalt ühe päeva Sanderiga kaasa. Eestit katnud kuum on külmetanud jalad praeguseks juba ilusti üles soojendanud ja tõenäoliselt näeb mind ka varsti mõne Eesti jooksu stardis.

Aga teie kiigake Eesti jooksu kodukat ja ehk saate isegi Sanderit majutusega aidata või kaasajooksmisega toetada! Hullud peavad üksteist ju toetama! :P

Külmunud varbad ehk elu õppetund solgiojas

2011-04-28T17:51:00.005+02:00

Perearsti poolt sisse pakitud varvad - viisteist tundi pärast külmumist.

SEB Ekspeditsioonist, millest Rivo siin blogis juba mõnda aega tagasi pajatas on möödas üle paari kuu. Parajalt pikk aeg, et rääkida takkajärgi südamelt täpselt ära, miks ma pidin juba esimese päeva õhtul rajalt kõrvale astuma.

Neljapäeval 17 veebruaril kell 800 Tallinna Lennujaama juures alanud ekstreemmatk algas paljulubavalt. Ehkki start venis veerand tundi, nii et -20 kraadises pakases jõudsid sõrmed (osadel ka muud kehaosad) juba paljudel kergelt külmetamata hakata, oli ootusärevus suur ja külma tunnetamine oli teisejärguline nähtus.
Kui 815 paiku suusarongkäik vaikselt kohalt nihkus hakkas kiiresti ka soe kõikidesse kehaosadesse liikuma ning juba paari minutiga oli juba mõnusalt soe.
Siinkohas võib küsida, et kas polnud ohumärk see, et juba stardis inimesed külma tõttu jalalt jalale keksid? Kindlasti mitte. Tegemist oli ikkagi pooleldi sportlikku üritusega, kus riietumisel tuli arvestada planeeritavat tempot. Piisavalt soe ja tuulekindel, et ei hakkaks külm, samas jällegi sportlik, et ei tekiks ülekuumenemist ja higistamist.

Liikuda saime suuskadel mingi pool kilomeetrit, kui tuli esimene suur takistus – Mõigu. Võtsime suusad selga ja kõndisime Mõigust läbi Tallinna piirile.
Tallinna ümber oli üle teede ronimist ja tiirutamist väga kõvasti.

Paar kilomeetrit stardist eemal jõudsingi ma punktini, mis otsustas lõpuks mu päeva saatuse.
Ees oli kraav. Meeter lai. Väike ojake nirises sees. Võib-olla mingi kanalisatsioonikraav
Meile teed lahti ajav mootorsaan võttis ühe korraliku ringi, et kraavist mööda saada.
Ise mõtlesime, et võiks kraavist üle astuda ja veidi jõudu kokku hoida.
Sest jõudu läheb täna tõenäoliselt veel väga palju vaja.

Kuna olin antud hetkel suusarongi eesotsas võtsin suusad esimesena jalast ja viskasin üle kraavi. Võtsin paar sammu hoogu ja maandusin ilusti teisel kraavi pervel…Kuid erinevalt tõukepoolest oli teine kraaviperv pehme ning ma vajusin sulpsti kraavi… Nagu välk hüppasin sealt muidugi momentaalset välja… Esmapilgul ei tundunud olukord alarmeeriv.
Kraavis oli vett täpselt niipalju, et ulatuda mu suusasaapa ülemise ääreni. Kergelt oli tunda, et saapa ülemise ääre juurest läks sokk märjaks. Aga see tundus ka esmapilgul kõik. Nahksaabas hoidis vett eemal nagu kummik.
Igal juhul mõtlesin, et sõidan veidi ja jooksen niipea saateautosse sokke vahetama kui niiskust või külma tunnen. Või siis astun kõrvale.

Ootasin, mis ma ootasin, aga külm ei hakanud ja vette kukkumine hakkas suure melu ja vahva ürituse käigus kiiresti ununema.
Keskpäeval Kose kandis oli olemine päikese käes juba päris soe, nii et tuli hõlmad lahti sõita, et mitte higistama hakata.
Ja nii me vaikselt Paide poole rühkisime, kuni jõudsime veidi enne kella kuute Ardusse.
Olime suuskadel olnud ligi kümme tundi ning otsustasime, et Paidesse jõudmist veel viimast korda korralikult keha kinnitada.
Mõtlesin, et vahetan sokid ja panen viimaseks etapiks igaks juhuks soojapadjakesed (hoiavad neli-viis tunnikest ca. 40 kraadist temperatuuri) saapasse.
Kuid mul, et õnnestunud parema jala sukka saapast välja saada!
Niiskust saanud suusasaapad olid selleks ajaks jõudnud pealt pragunema hakata ning pealmine nahk oli mõlema jala väliskülje juures end irvitavalt paari sentimeetri ulatuses lahti murdunud.
Sestap oli saapast tulnud tõenäoliselt niipalju külma läbi, et ta oli soki saapa sisse kinni külmetanud. Viimaks pärast saapa soojendamist õnnestus mul paarikümne minuti pärast siiski jalg saapast välja saada.
Vahetasin sokid soojade sokkide vastu. Jalad olid veidi jahedad ja tavapärasest valgemad, aga kuna päeva peale polnud jalalabadel KORDAGI külm hakanud ei tundunud olukord alarmeeriv (takkajärgi muidugi tuleb tunnistada, et oli äärmiselt loll mõte jätkata, aga Paide ei tundunud enam mägede taga ning tunne oli väga hea…)

Söödud-joodud sai suusaninad taas Paide poole pööratud.
Päike oli lasknud ja iga tunniga läks külmemaks. Külm aga sellegipoolest praktiliselt ei olnud. Kui välja arvata see, et paarteist kilomeetrit enne Paidet olid mu suusakindad läinud pealtpoolt nuuskamisest märjaks ja hakkasid kivistuma. Vat nüüd oli vastikult ja torkivalt külm. Õnneks saatis meid saateauto ning probleem sai soojade kinniste vastu vahetatud ning taas oli taas mõnus.
Nii kuu ja tähtede paistel jõudsimegi Kristeliga (kelle tempo mulle terve päeva väga hästi passis) veerand kaheteist paiku -26 kraadises külmas Kükita grillini jõudsime. Indrek oli kohale jõudnud pool tundi tagasi.
Ehkki stardist oli möödas 13 tundi ja kilomeetreid kogunud 80-90-100km (kes seda teab, tee oli looklev) oli tunne üleval chill.

Jälle ühed suured praed sisse ning telefonikõne kiiresti koju. Sisu umbes selline; „olemine väga hea, väsinud väga polegi, homme kindlalt jätkan…“

Veidi pärast südaööd jõudsime oma Paide hotellini. Mäletan, et võtsin suusad meie saateautost ning sörkisin veel hooga hotelli, et mitte külma saada. Kõik tundus täitsa OKi.
Kuid siis…
Hotellitoas saapaid ja sokke ära võttes tundsin, et midagi ON valesti.
Varbad olid valged ja väikeste varvaste juures väliskülgedel olid pruunikad-lillakad laigud.
Ütleme, et ehmatasin üksjagu.

Võtsin siiski oma asjad ja läksin pesema. Jalgades oli tunda juba kerget valu ning ma ei suutnud uskuda, et alles pool tunnikest tagasi ei teinud mulle sörkimine veel mingit probleemi. Ning nüüd vaid loivasin sauna poole.
Tuletasin meelde, et külmunud kehaosaga ei tohi kuuma minna. Sestap istunud sauna alumisele istmele, kus oli mõnusalt 40-50 kraadi sooja. Kuid minu jaoks oli seda piisavalt palju. Pea hakkas ringi käima ja panin ausalt öeldes dushiruumis enesele teadmata käe maha.
Läksin eesruumi toibuma ja kobisin seejärel voodisse, teades kindlalt et homme minust edasisõitjat ei ole.

Öö oli rahutu. Jalad surisesid ja kipitasid. Külmavärinaid ei olnud. Magada oli aga päris soe.

Hommikul tõustes olid jalalabad hakanud kergelt juba paiste minema. Loivasin vaikselt hommikulauda, sealt edasi juba Paide bussijaama ja sealt juba koju.
Koju jõudes tulid talvesaapad vaevaliselt jalast ära. Helistasin perearstile ja pidasime nõu. Otsustamine, et jalad tuleks üle vaadata.

Jälle riidesse aga nüüd enam talvesaapad jalga ei läinud.
Õnneks olin ma kunagi kingi kauba peale saanud kingakalossid (a la nr. 50-55), mis kulusid nüüd marjaks ära. (Märkusena olgu öeldud, et nende kalossidega käisin lõpuks kuni aprilli alguseni välja).

Vaatasime perearstiga nüüdseks juba paiste ja villidesse läinud varbad üle. „Alles jäävad“ ja „Ah sina olidki see hull, kes Otepää poole suusatas,“ oli õe reaktsioon :), kelle sõnul oli näha siin nii esimese, teise kui kolmanda astme külmetust.

Villidest lasti vesi välja, kreemitati varbad kokku ja seoti kojuminekuks sidemesse (fotol).
Soovitati jalgu nn. lillas vees leotada, toitva kreemiga kreemitada, villidest vett välja lasta ja varvastele õhku anda. Ja rohkem midagi. Peamine on anda aega.

Ja nii aeg läks.
Nädala pärast hakkas paistetus ja villid vaikselt taanduma.
Kuu-pooleteise pärast tuli kuuel kahjustada saanud varbal nahk nagu torbik pealt maha (ühel koos küünega, teiste küünte äralangemist ootan siiani) ning alt tulid välja ilusad roosad „uued varbad“ :)

Kui pikka aega oli varbaid katsudes surisev tunne, siis praeguseks on varvaste tundlikus praktiliselt taastunud. Samuti on taastunud peaaegu praktiliselt ka varvaste värv. Tõsi, jalanõusid tuleb kanda ilma sisetaldadeta, sest vastasel korral hõõruks ja oleks valus.

Kõige enam said kahjustada väikeste mõlema jalalaba välisküljed, kus oli varbad pikka aega pruunikad lillakad ja kus korralikult surnud nahka on ära kukkunud ja hetkel väiksed augud järgi.

Aga võrreldes õnnetusjärgse ajaga on tegemist nagu öö ja päevaga.
Ratast saab sõita ilusti ja olen praeguseks juba kaks kerget jookstrenni teinud. Hoidke alt! :)

Aga jah. Kokkuvõte.
Olge jalgade külmetuse suhtes väga ettevaatlikud. Minul maksis päeva alguses juhtunud õnnetu vettekukkumine. Ning naiivne lootus, et keha annab mulle külma suhtes märku. Aga ei. Jalad võivad erinevalt näppudest muutuda külmaga täiesti tundetuks (nagu narkoosi all) ning märguandeid kehale mitte saata.
Mina sain oma vitsad, teie aga palun õppige teiste vigadest!
PS! Siinkohal tänu SEB Ekspeditsiooni korraldajatele. Väiksed vaheseiku arvestamata oli ju väga vahva üritus :)

uus väljakutse on 575 km pikkune

2011-03-25T16:36:00.004+02:00

kuna juuli on veel kaugel, julgeb veidi praalida. otsisin uusi ja järgmisi väljakutseid ning suvele kohaselt rullidel. leidsin. tegelikult juba sügisel, aga nüüd hakkasin mõtlema et miks-mitte. pärast suusaekspeditsiooni tekkis julgust juurde.

niiet panin end kirja Soomes sõidetavale Finline 575km pikkusele uisuultrale. nädal sporti. õues. vihmata (loodetavasti). mmmm.

aga nüüd siis suusatama, asfalti kohati küll paistab, aga ikka märg või kruusane. mõne nädala pärast saab ehk hooaja avada.

kuidas korraga Tartu Maratonil, Marcialongal ja Vasaloppetil sõita?

2011-03-21T10:21:00.008+02:00

Koht lõpuprotokollis ehk 25 km tehtud. Foto: Võrumaa Spordiliit.

käisin jah nädalavahetusel pealkirjas nimet maratonidel, sest Haanja100l sai igaüks talle meelepärase sõidu numbriga oma ringe uhada ja suuremad olid kõik esindatud.

aga algusest. pärast üsna kasina unega ööd (majutuskohas kolises midagi terve öö) ärkasin selge taeva ja tõusva päikesega. akna taga laiutavad valged hanged ning Haanja suusastaadionilt metsa vahele rada joonistama suunduv traktor tegid meele heaks. tõotas ilusat päeva. haukasin kõhu täis, pakkisin asjad ja tundus, et terve nädala vaevanud mingi haigusevimm vist on ikkagi lahkunud.

vahetus-teenindusalas riietusin, number peale ja jõudsin isegi mõned soojendusliigutused teha. korra veel mõtlesin, et äkki peaks sooja pesu peale pandud spordisärgi jaki alt ära võtma, aga loobusin, sest stardini jäi loetud minutid. kuna gaasi polnud põhja plaanis kohe vajutada, taandusin viimasesse ritta. eelmisest aastast olid meeles selgasõitmised, pidurdamised jms ohtlikud olukorrad laskumistel kui mehed-naised kõik puntras koos.

lähe tuli tõusva päikese käes mõne miinuskraadiga. superhommik. ainsana rikkus idülli pulsikell, mis pakkus näiduks 30 lööki tavalisest kõrgemat starti. nojah.

esimesed ringid olid rasked. vati sees. minekut ja särtsu polnud üldse, samas libises täitsa okeilt. pärast paarikümmet kilomeetrit sain end veidi paremini käima ja soojaks, aga etteruttavalt ütlen, et normaalselt käima ei saanudki. kangutasin ring-ringi kaupa siiski edasi, sest tõusude järel tuli lahe paaristõukelõik vahetusalani, mis oli pikalt mu lemmik.

enamuse rajast ikkagi kangutasin vastu tahtmist, eelmisel aastal oli ikka mõnusam. ei tea, kas tõesti oli miskit haigusejäänust sees või polnud kuuaajatagusest ekspeditsioonist veel ära taastunud. tegin küll nädalase trennipausi ja nädal enne Haanjatki kahtlase olemise tõttu sporti ei teinud. igatahes head tunnet eriti ei tekkinud ja nii otsustasin, et jätkan mugavustsoonis ning matkan lõpuni ära. pooleli ei jäta.

Vist 75 tehtud. Foto: Margus Tinno.

olulisi motivaatoreid oli seejuures kaks - sügisene Haanja100 Jala, kus 100 asemel tuli 82 km, ning kuuajatagune suusatamine ("mees, sa suusatasid neli päeva jutti räiges külmas. täna on ju puhas lust ja lillepidu").

jooma hakkasin pärast kolmandat ringi, soolaga leiba haukama kaks ringi hiljem. müslibatoon ja jook olid seljas kaasas, aga sealt õngitsemine tundus nii tülikas, et loobusin ja haarasin ikkagi joogipunktist. molutasin peatustega vast vähem, kui aasta tagasi.

kusagil 40-50 km vahel tundsin vastikustundega, et suusk üldse ei libise - laskumistel küll sai, aga mujal läks nii palju edasi kui ise tõukasid. see veidi ehmatas, aga läks päikese tõustes ja lume sulades veidi paremaks. määrdemeister tegi pigem sula kui jäise jaoks, järeldasin.

helgem hetk ja tunne tekkis 65 km läbimisel. mõte, et ainult 35 on veel. see oli talutav ja piisavalt väike, et sellest natuke kinni hoida.

Elektroonilise ajavõtu abiline. Foto: Võrumaa Spordiliit.

lõpp tuli 7:20 pärast starti ehk 1,5 tundi eelmisest aastast kiiremini. kergendus oli, aga head tunnet ja rõõmu eriti nagu polnudki. vastuolulisi tundeid tekitav sõit. mäletan, et eelmisel korral oli ikka emotsiooni ja värki, aga sel korral kuidagi tuim värk.

oleks hea ja kerge tundega rajale saanud, suuski vahetanud, oleks ehk mõnikümmend minutit veel maha näpistanud. aga noh, need on oleksid. miinimumeesmärk läbida sai täidetud, kuhjaga täis ka salaplaan vähemalt tund kiiremini sõita.

nüüd? teagi. nädala ehk looderdab, sest vasakul jalal on miskit varba liigesepõletiku moodi. ravib välja ja siis rulluisu-suusaratastele. kuna Võhandu 100 tarvis ka kamp koos, siis saab sel aastal äkki päris ratast ka proovitud. üldiselt on sportlikult miskit motivaatorit vaja. rulluisumaraton tundub ahvatlev, aga hetkel veel liikuma ei pane. pärast mõnepäevast puhkust ehk.

probleemi kirjeldus - Haanja100

2011-03-18T16:36:00.003+02:00

nii seisis määrdemehe tööülesandepüstitus. igatahes on tema probleem nüüd lahendatud (suusad määritud) ja minu kord. hommikul stardin teisele Haanja100 suusahullusele. aasta tagasi oli lihtsam startida ja peale lennata, ei osanud midagi oodata. nüüd juba tead ja sätid ja põed veits.

homse teeb keeruliseks ilm, lubab tuisku ja lörtsi, mis võib suusatamisest sumpamise teha. samas öö peaks külm olema ehk hommikul esimesed paar ringi hea lippega. teisalt on mul esmaspäevast saadik miski nõrkus sees. päev-päevalt on olemine küll paremaks läinud, mistõttu otsustasin ikkagi kaasa lüüa, kuid päris korras-Norras ei ole. puhkepulss samas klapib. eks hommikul paista.

igatahes, miinimumeesmärk sel korral läbi teha. üks salamõte on ka, aga sellest pärast sõitu.

hetkel tundub, et sel aastal löön kaasa kolmel 4x100 sarjas. lisaks suusale paadiretk aprilli lõpus ning jalgsi sügisel. motiveerib end seda infot vaadates ehk ka ratta selga istuma.

aga nüüd siis lõunaosariikide poole.

täitsa suusahull talv

2011-03-07T15:14:00.005+02:00

kolmas päev 300km suusatamise ekspeditsioonil. Nõunist lahkumine, Otepääni ehk TMi starti veel alla 10km. teeperves uisku laskmine mõjus suusapõhjadele ... joonivalt. Foto: Tarmo Haud.

eelmisel nädalal avanes ootamatult võimalus lüüa kaasa Vasaloppetil ehk suusasõitude kuningal. paar unetut ööd ning endale "jah" ütlemist pöördus töönädala alguseks siiski "eiks", sest töö tahab tegemist. kahju muidugi, rada paistis kiire ja meeleolu oli ka kõrgel. nutsin patja, et järgmisel aastal siis.

mõtlesin, et praalin siin kui kõva saavutus see kahenädalatagune retk ja TM jms olid. aga sellist tunnet polegi peale tulnud. vinge muidugi, kuidas vorm on õnnestunud selliseks timmida, et kannatab mitu päeva sporti teha nii, et endale haiget ei tee ning spordiisu ka alles. et viimasel paari aastal vigastustega palju kokku puututud, siis hindan seda kõrgelt.

muidu kuidagi hästi teraapiliselt mõjus see hullus, rahustavalt. ei oskagi hetkel seda paremini kirjeldada. hästi hea meel, et kaasa lõin ja igal juhul teeks uuesti või teinekordki, ehkki lõppskoor päris maksimumplaani täitmist ei näita. samas olen siiani tervisesse üsna hooletult suhtunud ning alalhoiuinstinkti sisselülitatuna hoidmine laseb edasist hooaega ka kaifida.

sellest rääkides, siis järgmisel nädalavahetusel panen ilmselt suustalvele ilmselt punkti. Haanja100 suursõit, millel mullu kaasa lõin. pärast 300km seiklusel kaasalöömist on distants järjest vähem tähtis, kiiremini sõitmine ei motiveeri ka. päev õues ja looduses ja päikese käes tundub selle juures hetkel kõige ahvatlevam. lendan peale ja lumele jälle uisusuusaga. järgmiseks nädalaks lubab soojalainet. loodetavasti ilmateade eksib.

pärast Tartu maratoni ja suusahullust võtsin mitu päeva täitsa vabalt ning spordiga. sellest transist väljatulek võttis veidi enam aega kui ootasin ning esimene tiir suuskadel, nädal pärast TMi oli kõike muud kui meeldiv. pulsi järgi taastutud küll, aga pidamist polnud eriti (nagu see oleks Tallinnast Otepääle kulgedes mingi teema olnud :P) ja ei olnud lihtsalt head tunnet. eelmisel nädalal aga mõned uisusõidud ja hakkas looma. eile oli juba puhas mõnu. päevadel ja õhtutel on nüüd valgust ka, suusatalve üks toredamaid aegu.

Haanja100 ja siis ilmselt rullidele edasi.

Tartu Maraton vol 2

2011-02-21T16:42:00.007+02:00

hetkel ainus tõestus (nr 5277 sõitja kohal, sinise mütsiga), et ma maratonil üldse startisin. protokollis nime veel pole. Foto: Ardo Säks.

eile hommikul oli imelik suuskade asemel sülearvuti võtta. ja õue astudes tuindus kuidagi jahe. oleks pidanud käed tööle panema.

keha vist hakkas vaikselt õhtul aru saama, et ikka ei lähe suusatamiseks. ekspeditsioonist on kurk veel veidi kahtlane, aga paistab, et vitamiinid ja puhkus jms teevad talle ainult head.

ei oskagi hetkel viimaseid päevi kokku võtta, teen seda ükskord hiljem. liiga värske vist hetkel.

ajaloo huvides märgin ära aga 40. Tartu Maratoni läbimise kogemuse. esiteks jäin starti väikese kommunikatsioonihäire tõttu hiljaks ja sain Tehvandi staadioni ümbruses omal naha märjaks ja tuju ärevaks lipata. õnneks laenas möödakäija telefoni ning päästis mu maratoni.

stardikoridorisse spurtisin, ühes käes suusad, teises riietekott, ning suuski maha pannes hakkasid juba tagantpoolt tegelased stardigruppe kokku pressima, sest stardini jäi 1-2-3. ehk enda 4000 pundi asemel läks lõpuks liikumiseks juba 5000-6000 kandi numbritega. veidi olukord liikuma hakates küll paranes, kuid selle ja esimeste kilomeetrite passimiste-sahatamiste taha võis jääda paarkümmend minutit. järgmisel korral saab siis targem olla.

sõit ise oli esimesed 10km üsna ebameeldiv - nahk oli starti sörkimisest ja veidi paksust riietusest (starditemperatuurist -20 sai peagi -10) märg ja tunne ei olnud parim, sest eelmiste päevade seikluste tõttu oli ka kurk mitmendat päeva veidi kare. ent pärast Harimäelt laskumist läks olek iga meetriga järjest paremaks. tõsi, laskumistel tõmbas jaki ikka jäässe, kuid pidas ja libises ilusti ning see oli rõõm.

Assar, kelle abiga on Eestil mitu väärismetalli tooni medalit, tegi mu äratrööbatud plastlaudadest hommikuks lippajad-pidajad ning suuskadega olin väga rahul. kui mitu päeva olime enamasti mittepidavate vahenditega liikunud, siis selle taha nüüd midagi ei jäänud.

eelmiste päevade suusatamiste tõttu ja energiavarude ärakasutamise ning soojahoidmiseks kuluva energiakulu tõttu kartsin, et kehast saab lihtsalt särts otsa. nii rabasin igast toidupunktist paar topsi jooki ja juustukukli. sõites hoidsin end mõnevõrra tagasi ka ja pidevalt mõtlesin "kuule, ökonoomita, mees". ehk ära jookse, ära rabele, ära tõmble. hoia oma tempot. laskumistel uhasin nii kaugele kui suusk lubas. kaugele lubas.

tempot hoidsin sellisena, et ei pannud väga sügavalt sisse ahmima, sest kurk oli tõesti hell. paraku jäi startikiirenduses pulsikellal teine, kella käivitav vajalik vajutus tegemata, niiet pulsiks aiman eelmiste päevade põhjal (siis keskmine rahulikum, 135 kanti) miskit 140-150 vahele.

toidupunktides sai number 300 km rinnal palju tähelepanu ja jõusoovimisi. rajal ka. see innustamine oli üldse kogu selle ekspeditsiooni käigus jõudu andev.

oodatud-kardetud haamrit või rasket hetke ei tulnudki ja nii läks viimasel 15 kilomeetril, kus ma eelmisel aastal surin, korralikuks andmiseks. külm hakkas lihtsalt, sest päike oli juba madalamal ning puude vahele viimastel kilomeetritel enam ei ulatunudki. vahepeal võttis keegi mulle tuulde, mõtlesin selle peale "tore küll, pärast kolme päeva tempot tegema hakata", kuid mõni jäi maha, teine lahkus vahel mööda.

viimases, 3,5 km enne lõppu rajatud kohvipunktis, jätsin peatuse tegemata ja uhasin finishisse. mõnus.

mäletan eelmisest korrast, et järgmisel päeval oli ikka väsimust ja ega finishijärgne õhtugi just lust polnud. miskit vormimoodi vist. või on põhjus eelmisel kolmel päeval läbitud kilomeetrites?

kuu aja pärast siis Haanja100 100km suusatamine. lund ehk jätkub.

hullud suuskadel jms - tehtud

2011-02-20T23:30:00.005+02:00

Võimatud mehed. Foto: Andrus Eesmaa, Järva Teataja.

Tartu Maratoniga sai siis läbi järjekordne hullus. sain end viimaste päevadega ilusti käima ning ära väänatud randme teipimine (ööklubis, pasta kõrvale) toimis väga hästi.

aga et on öö ja homme tööpäev, ainult faktinent. TM oli neljast päevast mulle lihtsaim - ilm meie senikogetust uskumatult soe, mõnus melu, palju kaasaelajaid ning Assari (kummardus, kraaps) käe all taassünni teinud suusajäänused lippasid ja pidasid mis kole. ja aeg tuli tunni jagu etem kui eelmisel aastal. ja mis veelgi ägedam, sõit oli lihtsam ja mõnusam kui aastatagune. isegi viimased 15km, mis aasta tagasi tühjaks pigistasid. ainult, et lõpuprotokollist ma oma nime ei leinud, kiip piiksus ilusti kogu tee.

lisatud 23.02: kuna palju on küsitud, siis nelja päevaga suusatasin 200mõnikümmend kilomeetrit. täpselt ei tea, sest rada kulges näiteks Tallinnast tulles suurte haakidega ja GPSi polnud endal peal. aga igal päeval käisin rajal ja kaks viimast etappi said tervelt tehtud. teistel päevadel sekkus alalhoiuinstinkt (esimesel õhtul lõpetamine enne Annat, et öösel magada ka jõuaks) ja mure tervise pärast (veidi väänatud ranne Tartu lõigul).

homme siis ... tööle, mitte suusatama. harjumatu.

PS. Järvamaalastele olime eelmisel nädalal üks põnevamaid asju. too hommik oli küll krõbe.

sellet, kuidas meil rajal läks, saab lugeda http://x.firmasport.ee, Stella raporteeris jooksvalt.

hullud suuskadel ehk 300 km - 1. ja 2. päev

2011-02-18T20:03:00.006+02:00

"Maraton on rahva pidu. Ehk start eile kell 8." Foto: Tarmo Haud.

nonii. "palju külma on? 19? siis on ju soe." vot selline seiklus ongi. mõned mõttekillud viimasest kahest päevast.

- eile stardis oli cool. vägagi. aga liikuma hakates hakkas kiirelt soe. ja nii jäigi.
- päike teeb -20st tuuletul lagendikul -10. ehk on palav. sürr kogemus. külma eriti ei tunne (näpud välja arvates).
- eile jõudsime 7 tunniga Kose-Ristile. üsna raske slaalom - üle tee, kraavis, suusad kätte, jälle üle tee jne. eile oli hommikul palju sebimist ehk suusatamise asemel matkasime. tempo seetõttu väga aeglane. täna sai juba rohkem suusatada.
- kilometraazhi teab vist ainsana saanijuht, kes rada lõikab. võimsad poognad tegime Tallinna ümbrusse.
- ülimõnus hommikuse päikesega suuri lumekuhilaid Jüri kandis tsekata - nagu mäestikus.
- teise päeva hommik oli kardetust oluliselt kergem. ainult kurk oli valus, mis läks esimese kohviga üle. nüüd, õhtul, on taas kipitav. püüan täna rohkem magada, vitamiinid juba ees. üht-teist kurgus ka.
- täiskuuga pole lagendikele pealampi vaja. lummav pilt.
- hästi palju autosignaaliga, aknast välja hüüdvaid või lausa kinni pidavaid fänne on kohatud.
- tänane hommik algas sama krõbedalt kui eile lõpetades -26. pärast kadusid startisime neljakesi - Indrek, Tõnu, Kaupo ja mina.
- eilse skoor tuli 13 tunniga 70 km, täna peale lollisti sügisel rulluisuvõistlusel kukkumisel haiget saanud randme väljaväänamist hommikul plaani võetud 63km asemel 50km. hetkel külmageelid jms peale pandud, niiet homme olen ehk uuesti rajal. kõigest 42 ju.
- Tõnu on raju igiliikur - rahulikult, aga kindlalt lõpu poole.

ja nüüd, kuldaväärt soovitus, mida Tartu Maratonile hommikul selga panemiseks. ekspeditsioonil korduvalt katsetatud.

- ülemine ots: Crafti pesu (zero), selle peale jooksufliis Asics (õhuke), selle peale windstopperiga Crafti jakk. eriti vara hommikul ja õhtul kui külemmaks kisub, peale ka windstopperiga Björni vest. kõige peal number.
- jalga: Brynje windstopperige trussikud, selle peal Odlo x-warm pesu, hommikul ja õhtul ISC soojad püksid, päeval Crafti jooksu-suusapüksid.
- sokid jalas: Bridgedale suusasokid. Salomoni SLabi klassikasaapasse oli sellest tegelikult palju, õhtuks täitsa niiske.
- pähe: hommikul ja õhtul windstopperiga suusamüts, selle peal Sportfuli suusamüts. paar buffi ka, sest pesu ja fliis on madala kraega. külmaga saab ühe buffi lõua peale
- käes: hommikul paksud mäesuusakindad, muidu Crafti aluskindad ja selle peal Crafti miskised suusakindad (tuule-veekindlad). Kinnastega oli nii, et pihk kippus kohati niiskeks, näpud külmetasid. passida väga ei kannatanud, kohe külm ligi.

näpud on kahe päeva jooksul pea ainus muret tekitav asjaolu. ükskõik, kui soe on olnud, näpuotsad ikka kipitavad. täna lõin käega ja sõitsin praktiliselt terve päeva paksude mäesuusakinnastega, sest Crafti kindad olid niisked. maratonile panekski varukindad võimalusel rajale kaasa.

- nägu tõmba külmavastase kreemiga kokku. kulub marjaks ära.
- päikeseprillid!!!!!

külm omandab täiesti uue tähenduse - kahel tiimikaaslasel on külmakahjustused ja Raivo sõitis hommikul Tallinna tagasi. jube tunne on, kui oled õhtul hilja metsa vahel, Ardu peaks kohe-kohe paistma ja päikese kadumisega kukub temperatuur kolinal, kuid tahaks kuiva jakki selga. võitlus ellujäämiseks.

Stella vahendab saatvast bussist operatiivselt rajalt infot ka - http://x.firmasport.ee.

esimesest päevast videoklipp ja fotosid piltniku Tarmo Haudi kodulehelt.

edit: lugesin vahepealsete meediakajastuste kommentaare. see distants on ikka adumatu - see ei ole ette valmistatud põhja ja jäljega rada, kus pidamine töötab koostöös jäljega ja lased mööda raudteed paaristõugetega. täna oli näiteks kilomeeter puuderlund, kus ei libnisenud-ei pidanud. väsinuna siis ukerdad seal. ja eile kõndisime palju jala - teeületused-kraavid jms.

õhtuks 100 km suusatatud?

2011-02-17T00:07:00.006+02:00

Umbes pool hommikul kell 8 300 km retke alustavad ekstreemlased. Foto: SEB.

nii. tundub, et hommikuks valmis. vaid 7 minutit läks plaanist üle. ehk asjad on homseks pakitud, töö enamvähem üle antud, kõht täis, suusad määritud, meeleolu ärev ning ootus ülev. nüüd peab viis tundi midagi magamise moodi proovima.

alustame kell 8 Raivoga suuskadel teekonda Tartu Maratoni starti. Tallinnast. nelja päevaga koguneb pühaba õhtuks 300 km. see on ideaal. õhtuks jõuame Paidesse, homme Tartu, ülehomme Otepääle ja üle-ülehomme võtame teiega mõõtu Tartu Maratonil. kui näed võistlejat (kui meid selleks ajaks enam võistlejateks saab nimetada), kel seljas number 300km, siis keegi meist.

saime päeval numbrid kätte ja näitasime osaliselt näod ära. TV3 õhtustes uudistes on näiteks lõik (keri 17:35ni) ja Delfi pani fotoreportaazhi ka üles. õhtune Ringvaade peaks meist ka klipi tegema, stardist. püüan siin jõudumööda meie kulgemisest pajatada ka.

"üsna raske on ilmselt leida kedagi, kes selle ettevõtmise normaalseks nimetaks," kommenteeris õhtul korterinaaber. kolleegid arutasid ka, kas sõidame Tartusse ravile vms. lõbus lõõp, aga viimastel päevadel olen tegelikult külma ja selle ohtlikkusele tõsiselt mõelnud, sest pärast Tartu Maratoni avatud rada olid nii mõnedki mustaks tõmbunud kehaosadega mures.

homme alustame -20 juurest, mis on üks leebematest päevadest. Paidest ja Tartust peaksime juba ligi -30 teele minema. kui keha õnnestubki sisse pakkida, siis hingamisteedega on keerulisem. lisaks olen aastatagusega võrreldes 7-8kg kergem ehk soojenduskihti vähem. näppude-varvaste pärast muretsen. aga katsetamiseks on üht-teist kaasas ja õnneks päris metsas kulgema ei hakka.

hoidke siis pöialt.

kui Tartu Maratonist jääb väheks ehk 300km klassikat

2011-02-13T23:49:00.004+02:00

Kuidas tilgatuks sõita Peeter Kümmeli esituses. Järgmisel pühapäeval oleme samas konditsioonis. Foto: Julia-Maria Linna.

et viimasest hullusest üksjagu aega möödas ja haavad lakutud, siis paslik uus katsumine ette võtta. möödunud nädalal kirjutas Raivo Skype'is saatuslikud laused. "lõunat sööd? tahaks ühest hullusest rääkida". rääkisime (lõunat ei söönud).

ja hetkeseisuga stardime neljapäeva hommikul Tallinnas Ülemistelt Otepää poole. suuskadel. klassikalises. 10liikmeline tiimiga. SEB Tartu Nelikürituse Ekspeditsioon. nelja päevaga koguneb ideaalis 300 km - I etapp Paideni, siis Tartu, siis Otepääle. ja siis Tartu Maraton peale. kuna Tartu Maratonile olime niiehknaa minemas, siis...

mul on hetkel eesootavaga seoses erinevad tunded. see mõnus ootusärevus muidugi - mõelge ise, neli päeva saab õues olla. lubab ilusat talveilma. puhas teraapia. saab omas rütmis kütta. banaanidest ja muust energialaksudest isu täis. lumi. päike (loodetavasti). tuult eriti mitte (ka loodetavasti). lahe tiim ja muud lõbud.

ja siis on sel korral hirm. selline seletamatu. sest midagi nii suurt pole ma varem ette võtnud, isegi mõelda julgenud. lisaks lubab ilmateade nädala lõpupoole krõbedamad kraadid käiku lasta. nii külmaga pole varem suusanud ka. niiet raju värk.tt

nädal tagasi tegin veidi üle 3tunnise suusatrenni ja justkui nagu oleks aimanud, et neid paaristõukeid läheb rohkem vaja kui TMil.

Ailar Nirgi sai ööpäevaga kokku ligi 214 kilomeetrit

2011-01-30T19:29:00.000+02:00

Täna keskpäeval lõppes Soome lahe põhjakaldal Espoos Ratiopharm Arenal neljas Endurandce 24 tunni ultrajooks. 213,938 kilomeetriga saavutas 108 võistleja hulgas seitsmenda koha Ailar Nirgi. Tegemist on Eesti kõigi aegade parima 24 tunni jooksu tulemusega sisetingimustes!!! HURRRAAA!!!

Eestlastest olid kohal veel Kristjan Trossmann, kes läbis 24 tunniga 124,35 kilomeetrit ja Joosep Loost, kes sai kokku 116,22 km.
Seitsme tundi rajal olnud Timmo Tammemäe läbis 65,1 km ja seitse ja pool tundi jooksnud Aivar Arike 58,1 kilomeetrit.

Jooksu võitis uue Soome ja Põhjamaade rekordiga Jari Soikkeli, kes läbis ööpäevaga koguni 247,944 kilomeetrit.

Välitingimustes on ööpäevaga kõige pikema maa eestlast läbinud Peeter Vennikas, kes jooksis 2007. aasta mais Madridis 223,918 kilomeetrit.

aasta uus ja muud lood

2011-01-17T13:05:00.004+02:00

Rulluisutamist mahub plaanidesse sel aastal palju. Foto: Rivo Sarapik, 1 tunni kestvussõidult

vaatan, et uus aasta juba kaks nädalat käinud, et paslik selle aasta sportlikumad lubadused välja käia. et eesmärgid ka omamoodi lubadused, nad sellises vormis esitan.

- Tartu Maraton - kuu aja pärast. suusatatud novembri lõpust. klassikat ka, erinevalt eelmise aasta maratonieelsest ettevalmistusest, mitu korda. hakkab looma.
- Haanja 100 Suusk - märtsis vist
- Tallinna Rulluisumaraton - juuni
- Berliini rullimaraton - september
- 6 või 12h kestvussõit rullidel - oktoober
- Haanja 100 Jala - oktoober
- NYC maraton (jooksuga) - novembris (minek sõltub, kas saab koha või mitte)
- 1000+ km matk Hispaanias - võimalik NYC asendaja. äkki kannatab mõlemat.

et sellised mõtted siis. vahepeale mahub loodetavasti palju ja kvaliteetset trenni. loodetavasti sellepärast, et lõpetasin äsja antibiotsikuuri, millega sain lahti bakterist, kes mulle eelmisel talvehooajal palju pea ja kurguvalu ning trennipausi korraldas. loodetavasti ei eskorditud teda mitte üksnes ukseni, vaid visati jõhkralt tänavale, et tagasi enam ei kipu.

aga hooaeg 2010. jäi ka meelde. kirjutasin juba valmis, aga panen eraldi ükspäev üles.

kas järgmiseks New York City maraton?

2010-12-06T14:36:00.005+02:00

NYC maratoni start Verrazano sillalt.

lasksin vahepeal lulli (kui päevas ca 30 km urbaanset matka võib lulliks nimetada. kolm nädalat. ehk eriti sporti ei teinud. küll viskasin pilgu New Yorgis nende maratonile, sest mu sinna laekudes käis parasjagu spordimess ning paar päeva hiljem ka ametlik jooks.

mis ma oskan öelda. kogu seda melu ja fiilingut vaadates tuli ka isu peale. et täitsa jookseks seal. jooksu tarvis on suur osa linnast suletud, messil saab head-paremat nii kõhtu kui selga-jalga vaadata, kohtuda jooksustaaridega, tervitada linnapeal numbreid kandvaid palverändureid, näha finishijoone lähedal jooksueliiti jne jne. lisaks räägitakse seal uudistes ja avalikkuses pigem, et "meie maraton" kui "misasja nad siia linna trügivad, jooksku metsas". vähemalt selline mulje jäi külalisele.

niiet panen end praegu loteriile kirja - seal osalemist taotles sel aastal 120 000 inimest, kellest starti lubati kolm korda vähem - ja vaatab, mis aasta alguses saab. seni siis suurendan tibusammudega jooksumahtu. häda korral saab läbi ju ka käia.

ja päev pärast jooksu kohtusin juhuslikult maratoni eelmise aasta võitja (sel aastal 6.) ning Ateena olümpia hõbeda Meb Keflezighiga, kelle autogrammiga raamatu-eluloo (pühendusega) paari õhtuga läbi töötasin. muide, tema loost saadud moraal - ära kiirusta. vaid nii jõuab kaugele. või kuhugi. asi, mis sporti tehes pidevalt ära kipub ununema, ent on samas üks olulisemaid väikeseid suuri tarkusi üldse.

möödunud nädalal avasin suusahooaja ja uutest eesmärkidest peagi. lisaks võtan peagi kokku 2010. lumehooajaeelse hooaja. mõtteainet hulgim.

100 km joostes – kuidas nii lihtne?!

2010-11-23T08:12:00.001+02:00

Sada kilti on just seljataha jäetud ja seisan veel täitsa ilma kõrvalise abita püsti :)

Peale Haanjas toimunud „jala100“ olen kolm nädalat hoogu võtnud, et siia blogisse veidi oma emotsioonidest kribada. Paus pole tekkinud seepärast, et ma olen olnud pärast võistlust füüsiliselt niivõrd tüma ja sidruniks pressitud, et ei jõuaks kirjapulka käes hoida. Risti vastupidi. Imestan siiamaani, kuidas võis üks saja kilomeetri jooks niivõrd lihtne olla?! :)

Ausalt öeldes oli mul enne Haanja „jala100“ üritust ikka kerge surin ja kõhedus sees. Pärast oktoobri alguses Lillepis joostud „kuut tundi“ võttis taastumine päris pikalt aega. Veel paar nädalat pärast üritust meenutas jooks parajat vanaäti komberdamist. Aga nädalapäevad enne Haanjat olin ma kuuest tunnist siiski piisavalt taastunud, nii et sõit Lõuna-Eestisse võis täie rauaga toimuda...

Laupäeval 30. oktoobril varahommikune kell 600 antud start Haanja spordikeskuse eest oli igas mõttes tore. Ilm oli üllatavalt soe (+5), rahvas sumises vaikselt ootusärevuses, pudru koos moosiga oli ühiselt kamraadidaga keresse aetud ning suurt võistluspinget ei olnud, kuna niivõrd hullumeelsele üritusele konkreetseid eesmärke ei julenud eriti seada :)
Mis eriti vahva - kohal oli enam vähem Eesti väikese ultrajooksjate kogukonna paremik.

Ja oligi juba start..
Esimene ring on täielik seiklus. Kuna mina (ja tõenäoliselt enamus) ei teadnud rajast praktiliselt midagi sai otsustatud, et haagib ennast kuni koidu saabumiseni mõne suurema grupi sappa. Seltsis mõnusam minna. Mõeldud-tehtud. Kükloobid peas sai paarikümnepealise grupiga kottpimedasse metsa sukeldatud ja mööda Haanja künkaid ja orge tiirutama hakatud. Kõik oli vahva, aga tempo tundus kuidagi kõrge.
Mõtlesin hoida ultrajooksjate nn. ülimalt püsiva tempo strateegiat, nii et 99. kilomeetril oleks ka tempo enam vähem esimese kilomeetriga võrreldav J Aga kas ma pärast sellist lendstarti suudan ikka tempot hoida ja kaugele ma üldse nii end välja vean?!

Pärast esimest ringi lõin aja kinni 41 minuti peal. See oli alarmeeriv. Ehkki ma ürituseks mingeid tõsiseid sihte maha ei pannud mõtlesin siiski enne jooksu vaikselt, et kui õnnestub sada kilti 16 tunniga läbida annaks endale hindeks „rahuldav“. Kõige kiirema ja suurepärasema soovunelma julgesin nihutada 12 tunni peale.
Kuna raja pikkus oli 6,25 kilomeetrit oleks 12 tunnine aeg tähendanud keskmiselt 45 minutist ringiaega. Ja nüüd siis kümnendiku võrra nobedam aeg - 41 minutit…

Jõudsin juba kiruda oma kiiret algtempot, kuid pimedus jätkus ja ma ei soovinud grupist maha ka jääda. Õnneks hakkas teisel ringil grupi hoog raugema või vähemalt mulle tundus niimoodi. Igatahes hingamistempo muutus mul võrreldes esimese ringiga rahulikumaks ja ka keskmine pulss vajus 150 pealt 145 juurde.
Ja nii ta oligi. Teine ring tuli veidi peale 42 minutit. Aga ikkagi kuidagi kiiresti, arvestades seda, et jalga on gaasipedaalilt üksjagu alla lastud. Aga mis siis ikka - kui nii on mõnus minna, las siis laseb nii minna.
Kolmas ring hakkas vaikselt juba valgenema ning sai hakata hoidma juba enda jaoks tempot. Tunne oli mõnus. Ringi lõpuks jõudsin kohale aga juba 40 minutiga!? No ok, vaatame mis päev toob. Võtsin oma kotis ühe müslibatooni ja jätkasin teekonda.

Ja ringid muudkui möödusid ja kilomeetripostid edenesid.
Kuna keskmine ringitempo jäigi 41-42 minuti juurde, siis hakkasin juba suhteliselt varakult nn. haamrit ootama ja püüdsin leida võimalusi ajutisteks tempolangusteks.

Mõned ka leidsin. Eelkõige järsud tõusud, mida hakkasin juba jooksu alguses käies võtma (järsk mäkketõus pikkade sammudega aitab mõnusalt lihaseid venitada!). Lisaks üritasin staazikate ultramaratoonarite käest hankida trassil kogemusi.
Pille Vennikas (jooksnud korraga 212 km ehk ümber Balatoni järve! – toim.) ütles, et 100 km ei maksa karta, õhtuks saab asjaga ikka ühele poole J Ning lohutas mind, et sul hingamine vaike ning seetõttu ei tohiks mingit ülekoormust ka olla.
Igatahes andis kohe indu juurde! Tänud siinkohal.
Peeter Kirpu (jooksnud 90.ndatel Eesti tippaja 100 km jooksus – 8 tundi 2 minutit) arvas, et raske hetk võib tulla kuskil 70 km juures, kus selleks ajaks on joostud juba palju ning samas on veel üksjagu minna. Arvestades raja profiili, pakkus ta, et Haanja100 võiks võrdne olla 110 km siledal teel. See lisas üritusele aukartust juurde.
Võimaluse korral sai veel omadega Äripäeva maratonitiimist räägitud, aga ikkagi ei tõusnud ringiajad väga 42 minutist ülespoole, kuna endast sõltumatuid pause ka ei tekkinud. Lisaks raiskasin iga ringi lõpus joogipunktis niivõrd palju aega kui hädavajalik – kuid mitte rohkem.

Kaheksa ringi ehk 50 km vaheajaks tuli 5:17. Selleks momendiks olin enam vähem kindel, et 12 tunniga peaks ikka vähemalt õhtale saama ja sisimas mõtlesin, et ehk isegi 11 tunniga!
Teiste võistlejate kohta midagi ei teadnud ega ausalt öeldes ei tahtnudki teada. Hakka järsku veel pingutama J Teadsin vaid, et võistluse liider Ranno Erala oli jõudnud poole maa peale täpselt 4 tunniga! Vau! Respect! Crazy, mõtlesin!

Keskpäevaks oli varjus tõusnud temperatuur 7-8 kraadini, mistõttu tuulepluusiga oli joosta täiesti palav ning pulss ronis muudkui kõrgemale. 62,5 kildi peal otsustasin„soojendustressi“ maha visata ja silkasin sealt edasi T-särgi väel. Asi mõjus. Pulss langes ja samas sai tempot üleval hoidma, et „sooja saada“.

Ringid möödusid. Samas igav ei hakanud. Vaheldusrikas maastik ja alles viimastel ringidel hakkas trass pähe kuluma, nii et teadsid enam vähem mis sind iga kurvi taga ootab.
Aga jah… 70,80,90 km ja nn. seinast mitte mingisugust märki. Ja ei tulnudki.
Aeg klõpsas kuueteistkümnenda ringi lõpus kinni 10 tunni 45 minuti peal ja meeleolu oli väga ülev! Niivõrd hea aeg ja niivõrd hea stabiilsus (ringiajad 39-42 minutit) ja täitsa veel seisin omal jalal püsti :)
Lõpus uurisin veel korraldajalt Ain Ivar Tuppi käest (suured tervitused talle ülilaheda ürituse eest!!!) kas rada ikka oli 100 km pikk või ikka kõvasti lühem?
Ei ikka sada kilti, mis sada kilti, tuli vastus.

Toon välja mõned punktid, mis võisid olla enda jaoks ülimat rahuldust pakkuva jooksu taga:
a) Aukartus trassi ees – lasin alguses tõenäoliselt ikka vaiksemalt, kui ma oleksin suutnud. Sellest ei tekkinud ka haamrit.
b) Neli nädalat varem tehtud „kuue tunni jooks“ võis olla 100 km jaoks täpselt paras ja õige ajal tehtud nn. tühjendusjooks
c) Head jalanõud. Jooksin Adidas Kanadia TR3 mudaroomikutega. Üheteist tunni jooksul sai joostud läbi mudast ja veest, aga jalad jäid täiesti kuivaks ja valged sokid valgeks! J Mistõttu sokke ka ei vahetanud ja jalad pääsesid villidest.

Egas midagi. Hetkel on veidi tühi tunne, aga eks leiab varsti mõne hullu ürituse varsti veel mille nimel võiks hakata end taas liigutama :)

minu esimesed ultratriibulised

2010-10-31T22:50:00.007+02:00

Toanaabrid ehk Haanja100 Jala kaks kiiremat - vasakul Ailar Nirgi (9:32) ja paremal Ranno Erala (9:19). Foto: Külli Leola.

tabasin end äsja eilsele 82 km alistamisele mõeldes, et mida ma põen selle 18 pärast, mis jäi tegemata. 82 sai ju tehtud. korralik ultratulemus esimese korra kohta. ja kui lisada siia veel Raivo 100 ning Signe 50 km, siis läks ÄP Maratonitiimil Haanja100 Jalal ju superhästi. Raivo kirjutab peagi oma superjooksust ehk ka.

start anti eile hommikul kell 6. kuna profiili ei teadnud, ei olnud minuteid kaotada ja tuli varakult kütma hakata. et olen sel aastal maksimaalselt vaid maratoni jagu kilomeetreid jooksnud, siis plaanisin 16 tundi liikuda, mis ideaalis annaks kokku 100km. targu haarasin kolleegi Jaana käimiskepid. polnud seda eales katsetanud, nüüd siis pikk päev ees ja aeg ära õppida. oli väga abi, nelikvedu ikkagi.

kuna kiirustades olin pealambi unustanud, pidin varahommikuses metsas esimesel ringil peagi mõned minutid ootama, et järelt tulevad mind enda sappa võtaks. sest jalaga katsumine, kas ees on vesi või auk või midagi muud, oli küll naljakas, ent jube tüütu ning juurikate otsas koperdamine ka ebameeldiv. nii siis kulgesingi paar ringi teiste sabas. aitäh siinkohal Anu Talule (Westline Team) valgustamise eest :)

teise ringi lõppedes oli sinisest kumast saanud valgus ja nii hakkasin tempot tõstma. kuna nüüd juba mäest laskudes nägi, mis trajektoori hoida, et võssa ei tüüriks, siis hakkasingi laskumisi joostes võtma ning esimeste ringide tunnine tempo paranes peagi 55-54 minutile. et hakkasin ajavaru koguma - võimalikuks hilisemaks kustumiseks ning pimedas metsas komberdamiseks.

Ja kolm kiiremat naist - vasakult Monika Irves (11:14), Janika Ardel (10:39) ja Kadri Parts (14:03).

esimeste ringide järel liikusingi peamiselt üksi, vahel vaid toakaaslastega mõned sõnad vahetades ja möödujatelt või kellestki möödudes "jõudu" soovides. sobis. ilm oli ilus, päeval näidati päikest ka ning temperatuur tõusis pea 10 kraadini. kinni hoidsin numbrist 16 ehk ringide koguarvust. piisavalt väike number, mille kahanemisele mõelda, kui võistluse kulgemine pähe tükkis.

toidupunktidest haarasin igal korral soola ja kurki ning topsi jooki - esialgu spordikas, poolest edasi ka koolat. kui olemine nüriks kippus, mõtlesin jagatavatele präänikutele. toimis.

20. km kandis sain kätte hea ökonoomse rütmi, millega lõpuni hoidsin. üldse suutsin miski toredasse transsi minna, et ei pannud eriti ei ümbrust ega muud tähele. tuju oli hea, minek mõnus ja mõtlesin niisama igasugu asju. aeg ja rada lendasid.

vahepeal tühjendasin mitu korda tossu mudast ja sodist, mis soki vahelt sisse kippus pressima - natuke ebaõnnestunud maastikutossudisain - korgid on vägevad ja aitavad mudas ronida, aga loobivad sodi üles. ja 30. kandis hakkasid paar varvast ja suss villi vormima. mulle tundus see mu rajalt eksitamisena, nii sättisingi paelu, et jala liikumist piirata. mõtlesin, et kui tulebki mingi vill, siis küll ta hiljem paraneb. rajal aega aga juurde ei anta ju ;)

maraton tuli 6:31ga. üle ootuste nobe. mõtlesin siin, et sellise tempoga võiks juba kell 21 ehk tund enne kontrollaja lõppu lõpetada. ideaalis.

siis hakkas vasem põlv laskumistest ikkagi tuikama ja nii tegingi poole peal sisemise mõttepausi - järsemate laskumiste asemel võtame hoopis tõuse jooksuga. kui hullemaks ei lähe, rühib edasi. ei läinud, rühkisin. see taktika pani kohati jooksjad mulle tõusudel selg ees vastu tulema ;) ajaliselt sellega muidugi paari minutiga ringi kohta hävisin, ent olin siiski plussis. ja kustumist, kusjuures, ei tulnudki, jaksasin lõpuni samas tempos lasta.

vahepeal möödusin taas Signest, kel samuti põlv valus, mis isegi lonkama pani. sellest hoolimata tuli vapralt 50 km täis (aplaus jms).

siis tuli jälle tagant Raivo, kes muretses, et minek on hea. liiga hea. et peab end kogu aeg tagasi hoidma, et vastu seina ei paneks. ette rutates, seina sel korral ei tulnudki.

75. km. kartsin kolmandat veerandsadat kõige rohkem, selline ebamäärane ala, mis võib hõlpsalt vaimule hakata. ei midagist. vahepeal tegelesin korraks reie tagakülje krambioiatusega, mis hoiatuseks õnneks jäigi.

viimase veerandi esimene veerand möödus pimenevas metsas. Raivolt olin haaranud pähe pandava seasilma, kuid poole raja peal hämaras kuuskede vahel mülkas ronides väänasin jalga ja libisesin kaks korda märjal tüvel ohtlikult.

mõtlesin, et vaatan raja lõpuni, kuidas on ja siis otsustan, mis edasi. siis tuli aga viimane suurem laskumine, millele lähenesin lambivalgel, kuid selle harjumatus tähendas seda, et mäest alla liikusin pärast ühe lahtise kivi peal hüppeliigese painduvust harjutades enamvähem tibusammudega, et mitte libastuda. tuleb vist lamp hankida ja seda kasutama harjuda.

püüdsin küll hommikul pimedas seiklemise argumendiga läheneda (et, kamoon, sa oled seda juba ju teinud), kuid see väsinud kehale-vaimule ei töödanud. tuli raske otsus, et sellest ringist rohkem ei tee. siit langes motivatsioon ja tempo ning ringiaeg venis jälle üle tunni. lonkisin finishisse.

nüüd, tagantjärele mõtlen, et võibolla reageerisin üle. väsinud organism kipub võimendama. ei tea.

igatahes kokku 12:31 ja 82 km. kiiremini, kui julgesin oodata. keskmine pulss 131, kaloreid 7400. 76 startinu seas 24. koht.

kerge väsimus oli jalgades, kael oli ka kange. muidu nagu polekski midagi teinud. muidugi selle hetkeni, kui tuli trepist alla minna. täna tegin taastava paartunni jõusaalis kogu kerele, nüüd juba täitsa tiptop.

eks ma paar päeva nüüd põe selle 82 pärast ja püüan mõelda, et "tehtud 82 on parem kui tegemata 18" :P

aga isu täis ei saanud. niiet varsti jälle. kuhugi. ma poleks viis aastat tagasi vaikselt sörkima hakates küll julgenud arvata, et ettevõtmisele, mille nimes "ultra" osalejana asja teha.

peakorraldaja Ain-Ivar lubas järgmisel aastal 4x100 võistlused teha - jala, rattal, suusal ja paadis. peagi siis täpsemalt.

ÄP Maratonitiimi järgmine võistlusstart on hetkel ilmselt Tartu Maraton, kui midagi kiiremat muidugi vahele ei tule. loodetavasti antakse sel hooajal lund ka.

mul on seniks aga esimesena ees spordivaba kuu (mille sisse mahub ka NYC maraton, pealtvaatajana:P) ja puhkus. hästi sujunud hooaja võtan ükskord eraldi kokku.

kummardus ja kraaps korraldajatele ja kaasvõistlejatele.

Haanja100 Jala tulemused.

Haanja 100 ja ÄP Maratonitiim täna Ringvaates - ainult täna

2010-10-29T13:27:00.005+02:00

kes ei saa homme Haanja100 Jala ehk 100km jooks-matkal kaasa lüüa, siis espetsiaalselt teile on õhtul saates Ringvaade üks lõik, kuhu Marko Reikop ÄP Maratonitiimi õhtul homsest hullusest rääkima kutsus. vaadake järele, mis me Raivo ja Signega lobiseme. kell 19 ERRis siis.

aga homsest. püha eesmärk on 100 km. vaim on ammu valmis, keha tundub, et ka. eks homme näis. ilma lubab kuiva ja seltskond on raju. ärevus koguneb, varustus on valmi. niiet tuleb tore päev, ma arvan.

Haanja100 Jala - 5 päeva

2010-10-25T21:32:00.004+02:00

jõu- ja iluvõtted maastikujooksult. Foto: Salomon.

... nii ütleb pulsikell. mitte, et see meelest ära võiks minna. pigem nagu meeldiv detail. meie maratoonaritest on stardis kolm - Raivo, Signe ja mina (võibolla lisandub ka Raul). minu eesmärk läbida 100km, kuna joosta palju ei plaani, siis kasutan ilmselt suure osa kontrollajast ära. teised räägivad oma plaanidest ehk ka peagi.

muidu võistlusele kirjas poolsada hullu, eesotsas ultrajooksutippudega, ning Tallinnast stardime ka kahe autoga, et blogis üleskutsele reageerinud hullude seltskonda ära mahutada. tuleb mõnus nädalavahetus. ilma lubab sooja, ent niisket.

pärast 6 tunni võistlust olen korralikult koormust hoidnud ja ega ette valmistada eriti ei oskagi kui et püüda korralikult puhata ning uued maastikusussid (Salomon Speed Cross 2) jala järgi sisse käia. homme saab neid ehk maastikule ka proovima, seni võib rahul olla. kaalun ka keppide kaasa võtmist. äkki distantsi lõpuosas abiks.

muidu olen talihooajaks vaikselt sättima hakanud. jooksu ja spinningut sisse toonud, sest uisutamine taandub peamiselt ilma jõuvõtete tõttu seniselt kolmelt korralt korrale-paarile nädalas sisehallis (tehnikatrenn peamiselt) ning rohkem ruumi muule, lume tulles suusale (loodetavasti). aga enne talve algab järgmisel nädalal puhkus ja trennivaba kuu, mille kõige sportlikum hetk on ehk NYC maratoni finisheerimise nägemine :P ja siis uue hooga.

ja värske ajakiri Jooksja kirjutab palju maratonijooksust ning veidi ka Raivost ;)

tänast 100 km ära viska homse varna ehk lähme jälle hulluks

2010-10-12T14:43:00.004+02:00

matkajad Haanjas, taamal Suur-Munamägi. foto: Adventuretreks.com.

täitsa segased, aga veidi vähem kui kolme nädala pärast jälle Haanjasse minek. kui kevadel suusatasin seal 100km, siis sel korral plaanis Haanja100 Jala. nimi vast kõneleb.

kontrollaeg on 16 tundi, start 30. oktoobril kell 6. tõsi, 100km läbimiseks selle ajaga peab ilmselt jooksma päris palju. kuid samas võib just nii palju uhada kui tuju, tahtmist ja vormi on. rajal saab süüa-juua, lobiseda. kõnnitakse 6,25 km ringil.

mul on igatahes elevust juba mitme päeva eest ja uni rahutu - no mõtle ise, start ja finish pimedas ja pealampidega, äge maastik, ilmselt keeruline ilm, pärast kontide soojendamine saunalaval õlle seltsis. äge ju. ja sellele järgneb siis puhkusekuu, mis saab olema spordivaba.

õhtul siis poodi maastikupaput valima, et see lähinädalail sisse käia.

kui keegi siinse blogi lugejaist tahaks ka tulla ja näiteks transpordi-majutust klapitada (püüame midagi stardipaiga ehk Haanja lähedale leida), siis jäta kommentaar.

Rohelise ultrajooksja pidupäev

2010-10-08T06:28:00.004+02:00

Rivo on siin juba möödunud nädala Stamina poolt korraldatud üritust „Kuus tundi liikumist“ kajastanud, aga viskaks ka ise kiire tagasipilgu paari päeva tagusesse võistlusse ja paneks mõned emotsioonid paberile.

Möödunud laupäeval toimunud üritus oli minule kui nn. väga rohelisele ultramaratoonarile jackpoti võitmine. Võistlus oli toredalt korraldatud, konkurente ei olnud ning auhinnad täitsa vahvad :)

Kuna rahvaspordiüritus „Kuus tundi liikumist“ tekkis nagu välk selgest taevast kõigi võistluskalendrisse, siis polnud aega kaua seedida ja tuli reageerida kiirelt.
Ega ma tõenäoliselt ei oleks sellest võistlusest teada saanud, kui Rivo poleks nädalapäevad enne võistlust saatnud ringi käima e-üleskutse „Et kuulge vennad, 2. oktoobril toimub selline vahva üritus Lillepi pargis, – teeme ära!“.

Kuna pärast SEB Maratoni pole endale uut sihti seadnud on treeninguid jäänud soiku. Seega mõtlesin, et teeb enne lõpliku otsuse langetamist paar kerget trenni ära. Vaatab, mis pulss räägib ja seejärel otsustab. Proovijooksud väga hõiskama ei ajanud – tempo madal, pulss kõrge jne. Aga otsustasin siiski, et läheb matkab trassi mõnuga läbi ning endale mingeid sihte ei sea.

Jäi vaid küsimus – kas viisvarvastega või ilma?
Kuna maratonijärgne valu oli veel meeles kaalusin varianti, et laseks esimesed kolm tundi varvikutega ja teise poole tavatossudega. Nagu mingi vaheldus ka. Kuut tundi ma viisvarvastega vaevalt asfaldil elusalt vastu pean.
Lõpuks sai siiski täielikult ümber mõeldud ning otsustasin läbida kogu trassi tavaliste Adidega.

Enne jooksu jõudsid ikka väiksed sihid silme ette tekkida. Mitte niisugused, millest küünte ja hammastega kinni hoida – aga pigem sellised enda jaoks.
Kalkuleerisin, et kui õnnestub joosta 25 ringi (62,5 km – ringi aeg 14:24) oleks ülihea ja ka 24 ringi (60 km – 15:00) oleks täiesti OK.

Start.
Möödunud laupäeval oli kella üheksa paiku hommikul stardis vaid kaheksa jooksuhuvilist. Eks see oli tingitud sellest, et üritus mängiti välja väga paindlikult. Startida võis kella 900ks-1430ni ja arvesse läks ka vaid ühe ringi läbinute tulemused. Nii saigi päeva lõpuks endale jooksutulemuse kirja poolsada osalejat.

Pärast stardipaiku tuiskasid rulluisutajad oma teed ning jooksjad hakkasid neile vaikselt järgi venima – mina ühes nendega. Kuna tempo tundus väga madal, vedasin pärast sadat meetrit end jooksjate rivi ette ja hakkasin vaikselt enda tempos kulgema.
Esimestel ringidel midagi põrutavat ei toimud. Imeilus karge sügispäev ärkas tasapisi ja loodus oli veel mõnusalt vaikne ja rahulik.

Olin pärast teise ringi lõppu tõenäoliselt üks esimesi söögi- ja joogihuvilisi. Toitlustuslaua juures oli veidi kohmitsemist, aga sain oma nodi kätte ja jätkasin teekonda.
Pärast teist-kolmandat ringi viskasin käest kindad ja vahetasin pooltalvise jooksumütsi nokatsi vastu. Pika dressi ja jooksujakki vahetamise osas mõtted ei liikunud, kuna ilm oli päris jahe ja jooksurada kulges enamalt jaolt varjus.
Kuskil teise ringi lõpus tuhises üks vend minust kiire tempoga hooga mööda ja kuskil 20 km paiku vist veel kord. Lootsin endamisi, et sellise tempoga ei saa lõpuni ju ometi välja lasta.
No tegelikult saab küll, aga sel juhul oleks Eestil olnud võtta üks uus väga kõva ultramaratoonar. Rohkem ma seda jooksjat ka ei näinud.
Lõpuprotokolli järgi võis see olla Laur Saar, kes sai 2 tunni ja 21 minutiga tervelt 30 kilomeetrit kokku.

Tegelikult oligi väga palju jooksjaid kokku tulnud, kes ei tulnud kuut tundi taga ajama.
Nt. kuskil pärast poolteist tundi pärast starti üllatas mind veel üks väga kiire jooksumees, kes suutis lühikese ajaga minust tervelt kaks korda mööduda. Protokollist tuli välja, et tegemist oli Ravshan Balgabaeviga, kes võttis 10 km 36 ja poole minutiga.

Kui paar tundi oli joostud, siis oli selge ka, et kui ma lõpuni välja kannatan võib isegi poodiumikohale pääseda :)
20 kilomeetriga (8 ringiga) oli aega kulunud 1:53 ning ma juba kalkuleerisin, et sellise tempo jätkamise korral õnnestub isegi 25 ringi (62,5 km) täis teha. Selle mõttega elasin kuni 37,5 kilomeetrini (15 ringini).
Siis aga tabas mind esimene tagasilöök. Ringi ainsal veidi järsemal tõusul tundsin, et lihased muutuvad kangeks ja jooksmine vaevaliseks. Võtsin paarikümne meetrise tõusu kiirkõnniga ja jätkasin jooksu. Ringi tempo kukkus 15:00 juurde ning siin jätsin ka 62,5 kilomeetrise sihiga hüvasti.
Sealt edasi võtsingi iga ringil selle lühikese järsu tõusu kiirkõnniga. Tempos eriti see tunda ei andnud ning valu lihastes tõmbus ka tagasi.
Küll aga hakkasin pärast seda väikest vahejuhtumit 15 ringil rohkem soola tarbima.

Söömisest.
Kuna ring oli lühike, oli süüa-juua võimalik iga 2,5 km tagant. Kasutasin seda võimalust agaralt. Võiks öelda, et keskendusingi jooksmise asemel hoopis söömisele ja muusika kuulamiseleJ
Ühel ringil banaan, teisel leib, siis banaan jne. Pärast 25 km hakkasin vaikselt ka iga kahe-kolme ringi tagant soola tarbima, nii et leib-sool, banaan, leib-sool, banaan.
Kui tavaliselt olen võistlustel tarbinud spordijooki, siis seekord liikus vaid vee peal. Lihtsalt esimeses joogipunktis jäi veepudel näpu vahele ja nii ma margitruuks jäingi.
Kuue tunni peale võisin ära juua ehk 2,5-3 liitrit vett. Suhteliselt vähe, aga ilm oli ka päris jahe ning oleks saanud isegi vähemaga, millest annavad tunnistust mõned planeerimata boksipausid.

Raske hetk.
Tuli kuskil 40-50 km vahel. Raske just vaimselt.
Üksjagu oli juba joostud. Üksjagu oli veel minna. Peast käisid läbi mõtted, et oh kui tore oleks kindlasti istuda J Siis sai aga mõeldud, et mida kuradit. Nädal tagasi joosti edukalt kahe eestlase poolt läbi Spartathlon. Mina nüüd siin 60 km peal hakkan virisema.
Ja jooks läks kergemaks. Pärast 50 km tuli teine hingamine. Samm muutus kergemaks ja valu läks meelest. Jalad aitas kõhu alt välja kiskuda ka kõrvu jäänud teadvustaja sõnad – nagu oleks 21 ringi (52,5 km) läbinud kaks võistlejat. Kas keegi hingab mulle kuklasse?
Rapsima ei hakanud, aga keerasin kergelt veel tempot juurde. Keegi minust ei möödunud, küll aga õnnestus viimasel ringil teha enda päeva kiireim ring (13:39).
Kokkuvõttes alla 14 minuti kestnud ringe tuligi vaid neli ning üle 15:30 läks kaks ringi. Nii, et sai hoitud enam vähem ühtlast tempot.
60 km koguaeg siis 5:50:47
Teine koht tegi ära 52,5 km ning kolmas-neljas 50 km.

Kahju, et osavõtjaid oli vähe, aga ikkagi oli tore võita :)
Ja kusjuures auhind oli ka igati asjalik – Adidas Micoach, mis mõõdab pulssi , tempot, läbitud teekonda, mida saab ühendada MP3 pleieriga ja mille sisse ehitatud nn. „treener“ annab sulle jooksu ajal hüva nõu.
Igatahes jooks oli motiveeriv ja tõenäoliselt tuleb varsti endale uus eesmärk paika panna.

Raivo võitis 6 tunni ultrajooksu

2010-10-02T15:13:00.006+02:00

ÄP maratoonar Raivo, kogus laupäeval 60 kilomeetrit ja võitis 6 tunni ultrajooksu. Fotod: Spordiportaal

et siis pealkirjas kirjeldet lugu. ÄP Maratoonitiimi liige Raivo läbis täna Lillepi pargis toimunud 6 tundi liikumist ettevõtmisel kuue tunniga 60 km. ja pani sellega jooksjate arvestuse kinni. "Täitsa normaalne, 60 km plaanisingi," kommenteeris Raivo hetk tagasi. vägev värk. Raivo kestvusspordipühendus sai väärikalt tunnustatud.

ÄP maratoonar Raul kogus 25 kilomeetrit.

rajal käsid veel Raul ja allakirjutanu.

ÄP rullimaratoonar Rivo (keskel).

minu eesmärk oli sõita 100km ja selle täitsin GPSi järgi 10% kuhjaga, teisel ringil külje puruks kukkumisest hoolimata (neljas kord siis hooajal veri välja saada). siis, pärast 4+ tundi sai isu täis, sest olin kodust ka kohale veerenud (ca 5 km otsa). super ilm, võistluskaaslased ja raja 2,5 km pikkus mulle meeldis. ei ole tempel igaveseks mälus, koduraja eeliseid sai ilusti kasutada.

mis endal meele eriti heaks teeb, on vorm. pulsikell näitas võistluse keskmiseks 136 lööki, paari sprindi tõttu sain korraks maksimaalse ka kätte. lisada siia veel inf, et enamus kiiretest veeresid suurte ehk 110mm ratastega, mina aga 100mm peal, ent jõudsin ikkagi kiiretega koos tööd teha, gruppigi vedada ja sõit ei olnud piin, siis ülihästi.

veel fotosid. kirjutasin oma 100+ rulluisutamisest eraldi oma uisublogis pikemalt.

uisutaks või jookseks. kuus tundi?

2010-09-29T14:05:00.004+03:00

Tallinna Rulluisumaraton Lillepi rajal. laupäeval siis veerejad jooksjatega koos. juuni 2010.

vähendan üleskutsega küll enda poodiumivõimalust, aga seltsis pigem segasem. segasem, mitte et kreisim, vaid mõnusam.

nii et suvele punktipanekuks Lillepi pargis (seal Pirita selveri kõrval) kergliiklusteel saab eeloleval nädalavahetusel kuus tundi kas rullida või joosta. plaanime Jaana, Signe ja Raivoga (vist ka Raul) kohal olla. et ilm lubab kuiva ja soodsat tuult, tahaks 100 km täis sõita. et saaks hooaja lõpuks isu täis või nii.

start-finish avatud kuus tundi, võib rohkem teha, võib vähem. auhindu saab ka.

toimub sel laupäeval kell 9-15. info ettevõtmise kohta siit. tulge ka.

Heleen Vennikas läbis Spartathloni! (täiendatud)

2010-09-26T11:04:00.004+03:00

Esimese eestlannana ja neljanda eestlasena lõpetas eile õhtul kella kuue paiku edukalt oma 246 kilomeetrise teekonna Ateenast Spartasse Heleen Vennikas. Super!! :)

Reedel kell seitse hommikul alustatud Spartathloni läbimiseks kulus tal koos isa Peeter Vennikasega täpselt 35 tundi 5 minutit ja 53 sekundit.
Kokku läbis ränkraske ja 36 tunnise ajalimiidiga võistluse sel aastal http://www.spartathlon.gr/ saidi andmeil vaid 128 ultramaratoonarit.

Kokku läks reede hommikul rajale koguni 351 sportlast, teiste hulgas koguni viis eestlast. Lisaks Heleenile ja Peetrile veel Pille Vennikas ning Aivar Luud ja Aivar Arike.

Kaheksa internetti riputud kontrollpunkti vaheaegade põhjal võib järeldada, et esimesed kümme tundi liiguti viiekesi koos ja jõuti 81 kilomeetrini üheaegselt 9 tunni ja 23 minutiga.

124 kilomeetri peal (35 kontrollpunkt) jõudsid esimestena eestlasest Aivar Luud ja Aivar Arike 15 tunni 27 minutiga. Peeter ja Heleen olid kohal 15:50ga ja Pille Vennikas 16:18ga.

172 km (52 kontrollpunkt) enam Pille Vennikas endale aega endale kirja ei saanud.
Aivar Luud läbis selle punkti 23:57ga, Aivar Arike 24:04ga ja Peeter ja Heleen 24:17ga.

195 km (60 kontrollpunkt) oli rajalt kõrvale astunud Aivar Arike.
Aivar Luud jõudis kohale 27:25ga ning Peeter ja Heleen Vennikas 27:41ga.

222,5 km (68 kontrollpunktis) pole enam aega kirja saanud Aivar Luud.
Peeter ja Heleen on kohal 31 tunni ja 59 minutiga.

Tänase seisuga on Peeter Vennikas läbinud Spartathloni edukalt juba neli korda, kusjuures 2004. aastal jõudis ta finishisse koguni kuuendana (aeg 28:44:42).

Aivar Luud on lõpetanud Spartathloni edukalt 2008. ja 2009. aastal. Üleeelmisel aastal kulus tal trassi läbimiseks 29:30:08, millega oli ta kokkuvõttes kolmeteistkümnes.

Kõige esimese eestlasena läbis Spartathloni juba 1994. aastal Peeter Kirpu, kes jõudis Ateenast Spartasse 31 tunni ja 36 minutiga, mis andis toona kokkuvõttes kaheksanda koha.

Spartathloni 246 km pikkune rada järgib Ateena sõnumitooja Pheidippidese teekonda aastal 490 eKr. Ateenast Spartasse, et kutsuda kuningas Leonidaselt abi pärslastest vallutajate vastu. Kreeka ajaloolase Herodotuse andmeil läbis sõnumitooja teekonna kõigest pooleteist ööpäevaga (ca. 36 tunniga).

1982. aastal sõitis Briti õhujõudude komandör John Foden koos nelja kompanjoniga Kreekasse, et testida selle ulmelisena näiva legendi vettpidavust. Viiest sõjaväelasest kolm lõpetas distantsi edukalt. Neist üks (John Scholtens) sai aja koguni alla 36 tunni (34 tundi ja 30 minutit). Juba aasta pärast pandi alus Spartathloni ultrajooksule.

Trassi rekord pärineb 1984. aastast, mil „jooksva jumalana“ tuntud kreeklane Yiannis Kouros läbis teekonna Ateenast Spartasse kõigest 20 tunni ja 25 minutiga.

Kuidas karastus teras vol 3 ehk unise karupoja seiklused

2010-09-21T16:23:00.008+03:00

Valu on lahtunud ja teen juba trenni järgmise aasta maratoni heaks.

Aga meeleolukast 12 septembrist.

Vabaduse väljakul olin enne poolt üheksat, jagasin Raivole pulbrit (Enerviti R2 taastusjoogipulber), vahetasime paar sõna ning parimaid soove. Minu õde Moonika, kes osales Berliini maratonil, tuli mind assisteerima ja moraalset tuge osutama.

Viimasel hetkel loobusin oma joogipudeli kaasavedamisest, kuid vöö panin sellegipoolest peale, kuna mul olid omad geelid kaasas. Starti läksin malbel sörgisammul ning Moonika jõudis veel enne stardipauku paar klõpsugi must teha (noh, nagu enne maratonisüütuse kaotamist või nii) Stardis hoidsin tagumistesse ridadesse, kuna mul ei olnud soovi kellelegi jalgu jääda.

Pauk käis ja kukkusin sahistama, päris tasasel tempol, kuna see sai eelnevalt koolitustel kui igasugustel sõnavõttudel pähe raiutud, et tempo olgu alguses vaikne nagu tuuleiil ja saagu see kasvõi väevõimuga tagasi hoitud. Mul tuli see hästi välja, keskmiselt oli esimesed 10 km 7:21 min/km tempos. Trenni sai viimati paar nädalalt mõnikord isegi alla 7 min/km tehtud, aga nii kindlalt ennast ei tundnud, et oleks võinud 5:00 jänesele sappa võtta. Selle 10 km sees ma nägin oma kella pealt igasugu km aegu, kõige väiksem oli 6:58, aga siis ma võtsin ka kohe tagasi. Veits oli ikka minna veel. Need 5:00 jänesed putkasid ka õige kähku mul silmapiirilt. Ise veel mõtlesin, et noh, pole viga, suurem osa massist on ju esimest korda, et küllap väsivad.

Ühti nad väsisid. Kui mul poleks õde pea terve tee jalgrattaga kaasa sõitnud, ma oleks sinna igavusse kustunud, mitte väsimusse. Silmapiir oli võrdlemisi lage, selja taga olid veel mõned kribalad ja minu ees jooksis üks härrasmees, kes väliste tunnuste järgi jooksis minu ees ka kaks aastat tagasi 10 km distantsil. No samad rõivad olid vähemasti ja sama soeng ja suurus ja laius, jooksustiil ja säärelihased olid ka täpselt samasugused. Keegi Dmitri oli ta, selgus hiljema tuvastuse järgi. Tänu talle mul oli veidi põnevam veel, et no nii, väike pingemoment, kes kellele ära teeb :p

Esimene 21 km möödus võrdlemisi kergel sammul, niimoodi sahistades nagu mul plaanis oli, juua ja kõike sain piisavalt. Ühe tüdruku sain ka esimese ringi lõpuks kätte, keda ma kena 15 km jälitasin. Ta teist ringi jooksma ei läinud aga siiski. Moonika oli mulle kõvasti toeks, vahepeal pajatas seal maast ja ilmast ja vahepeal ta muljetas seal teiste jooksjatega. Vahepeal rääkis telefonis isaga, tegi rajalt otsereportaazi a la „… ei ta ikka suhtleb veel ja päris rõõmus ja rõõsa…“ :) Ma esimesel ringil olingi päris rõõsa, jutustasin isegi seal veel ja „Ergotustsoonis“ sai meelalt poose sisse võetud ja nõnda. Ühtlasi sain joosta ühe sammu koos esikoha mehega ja suisa Loskutovi endaga, ringiga sain sisse küll, aga Moonika tehtud pildi peal ma olen korraks nagu „teine“ :). Dmitri oli mul selja taga. 21 km vaheaeg näitas 2:34:48 (7:20 min/km)

Teine ring nii rõõsa ei olnud enam. Lihased olid veidratest kohtadest valusad, kust muidu varem ma ei ole kunagi valu tundnud. Jala ja puusa mingid ühenduskohad näiteks. Siis Moonika soovitas mul vahepeal nagu „keksu“ hüpata, noh nagu väiksed lapsed, kellel on rõõmus meel ja ühes käes pulgakomm ja teises käes lilled ja lindid, teate ju küll. See ei olnud väga mugav, aga selg ees jooksmine oli küll veidi värskendav. See meeletu krambijuku tunne läks leebemaks. Ootasin pingsalt joogipunkte, nagu üldse ei tahtnud tulla need enam. Dmitri läks minust vahepeal ka ette. Jooksin sisuliselt joogipunktist järgmise punktini, manustasin vahepeal geeli. Juttu ma enam ei rääkinud, küll aga Moonika. Kuni 30-nda km-ni ma olingi päris kuss, ütlesin mhmh vahepeal ja mõtlesin, et ei tea, kas mind korjatakse nüüd rajalt maha, sest korraks oli km aeg juba suisa üle 8 minuti ja näis, et 3:40-ga ajavõtumatile ei olnud lootust jõuda. Siis mul tuli hirm nahka veidi. Suure bussiga mees sõitis mul taga ja juht küsis, et noh, ikka on jaksu lõpuni või, ma kiitlesin, et muidugi lõpuni, mis nalja ma siia siis õigupoolest tegema tulin. Mul oli päriselt hirm, et nüüd tuldi laipadele järgi. Manasin suule oma laiema ja värskeima naeratuse, mis mul tol hetkel võtta olin ja sahistasin edasi ning tõstsin tempot. Buss sõitis ka edasi. Hurraa. 30 km vaheaeg näitas 03:44:00. (7:28 min/km)

Kui 33 km peal otsa ringi keerasin, tuli tunne ka teisem, mõtlesin, et noh, nüüd on köömes, kodu juba paistab. Nagu suvaline trenn, 10 km siia-sinna, teoreetiliselt võiks ju kuluda selle peale nii umbes tunnike ja mõniteist minutit. Tuli joogipunkt, rüüpasin ahnelt ja panin ühe geeli ka tasku, Moonika võttis ka mõned topsid kaasa. Dmitri jäi joogipunkti tohkendama ja rohkem ma teda ei näinud ka. Järgnevad 10 km sain ma kätte kõik ukerdajad, keda ma eemalt silmasin ja kätte tahtsin saada. Moonika ergutas ja innustas ning pakkus keelekastet, mis koledal kombel marjaks kulus, janu oli pea koguaeg. Kusagil Pirita teel mainisin Moonikale veel sellise lause, et "kui ma nüüd ka jala läheks, siis ma vist lõpetaks ka". "Jala" mineku all ma mõtlesin, siis mitte jooksmist, kuidagi tol hetkel jooksmine ei tundunud jalgel liikumisena :) Moonika riidles aga selle peale "misasja jala, et millega sa praegu siis oled, ei ole siin midagi!". Mis seal ikka vaielda, vanem õde ju. Siis millalgi Russalka lähistel teatas Moonika, et 10 km jooksjad startisid. Raivo ergutas veel rajalt, et no tubli, 5:15 graafikus ja hop-hop! Ma mõtlesin veel, toho till, see oleks küll enam kui oodatud.

Kusagil Mere pst lähistel tuututas politseipatrull mind poolhalliks ja esimesed elevandid tormasid peale. Moonikaga jätsin sõbralikult hüvasti ja tõotasin kohtumist finishis, kuna 10 km meeste sekka poleks jalgrattur teps mitte mahtunud. Ühel hetkel olin ma keset tõsist võidujooksu, minu ribidesse põikasid nii mõnedki küünarnukid ja rusikad, näkku ja juustesse lendas nii roosat kui valget vedelikku ning ümberringi olid oigavad ja õhku pahvivad välesäärlased. Tol hetkel mõtlesin, et küll oleks hea kui seljal oleks silt a la „be gentle, marathonar on the way“ või midagi säärast…. Minu jalad lihtsalt ei suutnud kiiremini, nõnda ma seal jalus veeresin. Nii mõnedki aga vaatasid tagasi ja ajasid pöidla tunnustuseks püsti ja üks tütarlaps jooksis minuga mõned sammud koos ja innustas takka. Üldjoontes olin ma päris kustunud, aga mingil moel see mass nagu kakkus kaasa ja lõpu eel ma pigistasin veel veidi kiiremat tempot. Finishikoridori astudes aga tõusis nähtavasti minu mõttes jalg kõrgemale kui tegelikult või ei suutnud ma märgata Harju tänava alguses olevat äärekivi, igal juhul koperdasin ma sinna otsa ja lendasin dramaatiliselt keset tänavat. Põlvedest käis helepunane jutt läbi ja ma mäletan, et ma pajatasin kukkumise käigus veel paar sarkastilist märkust selle äärekivi peale, aga ajasin kargud alla ja jooksin lõpuni. Aeg 5:20:02. Kusagilt kostis veel õe hüüd minu suunas ja ukerdasin tema embusesse. Näe, päriselt jooksingi ära. Terve tee, isegi läbi joogipunktide. Hirm oli nii suur, et kui ma käima hakkan, siis jooksma ma enam ei hakka. Teise poole maratonist jooksin 13 minutit aeglasemalt kui esimese poole. Võidujooks Dmitriga lõppes aga 9 minutiga minu kasuks. Õhtul pärast maitsvat õhtusööki (siinkohal pikad paid Raivo ja Co'le) ei tahtnud kuidagi uni tulla, silme ees ketras elavalt terve maratoni teekond ja mõnus oli... ma olen ikkagi tegija, hoolimata unisest läbimisetempost.

Tulgu uued ja väledamad maratonid!

Tegin veidi statistikat oma 11 treeningnädalast ka.

Alates 29. juunist läbisin 3034 minuti jooksul 393 km ja säristasin 26 305 kcal. Esimese maratoni läbijooksmiseks ehk hea küll. Vähemasti ma sain hakkama.

Tuleb aga tunnistada, et maratonil tundsin kõvasti lihasjõust puudu. Võhma oli nagu ülearugi. Järgneva aasta jooksul üritan plaani lisada ka lihastreeninguid. Ma küll ei tea veel mil moel ja kus ma talvel need jooksukilomeetrid läbin, aga eks siis saame näha. Vorm vajab kindlasti parandamist, mõttetut "lisaraskust" on liiga palju praegu, mida kaasas tassida, sellest ma loodan mõõdukas mahus lahti saada :)

Õe silme läbi käis see ukerdamine nõnda

Valu ja viisvarvastega läbi maratoni

2010-09-18T12:04:00.003+03:00

SEB Maraton Vibrami viisvarvastega läbitud. Esimest korda nii pikk maa ilma jooksutossudeta asfaldil. Aeg 3:26:50 ehk Amsterdamis joostud rekordajast vähem kui 6 minutit aeglasem. Võiks olla rahul. Aga ei ole. Välja ei hõisanud, aga lootsin salamisi kindlat rekordit. Treeningvorm näitas, et ka viisvarvastega oleks ma suuteline jooksma aega 3:15-3:20.
Pikim trenn asfaldil (30 km) näitas, et maratonidistantsi pikkus ei tohiks saada varvikutega takistuseks ning kaks nädalat enne maratoni tehtud pikk tempotreening näitas väga head hoogu. Täpsemalt sai joostud poolmaraton 1:36ga ehk kõigest viis minutit isiklikust rekordist aeglasemalt. Samas ei andnud ma endast treeningul mõistagi maksimumi ning üksjagu pauerit jäi sisse ka. Lisaks sai veel augusti alguses täpselt nelja tunniga läbi sörgitud Lahemaa käimismaraton.

Mis võis minna siis valesti?
Päev-paar enne jooksu jõudsin ma õhtu kella kaheksaks korralikult ära väsida. Takkajärgi analüüsides võis mingi kerge haigusvimm sees olla. See ei löönud otseselt mind rivist välja, kuid tegi siiski mind paari grammi jagu nõrgemaks.
Mõtlesin laupäeva õhtul, et magan end korralikult välja ning ärkan pühapäeval uue inimesena :).
Pühapäeval äratus 6:15, veerand tundi hiljem korralik müsli ja jogurtilaadung sisse ning 7:15 hüppasin ratta selga ja panin vaikselt Vabanduse väljaku poole ajama. Mõtlesin, et mis see 13 km rattasõit enne jooksu ka ära ei ole. Lisaks oli veel ka ilm super ning kuna mu rattatee kulges enamalt jaolt mööda maratonitrassi, sain juba võistlusmelusse sisse sulada.
Kõik algas hästi. Kaarli puiestee rattaparkalasse jõudsin esimese ratturina! :) Tund oli stardini aega ja vaikselt liikus igalt poolt juba rahvast kohale. Veidi meenutas maratonihommik kolme aasta tagust Berliini maratonipäeva. Tõenäoliselt seepärast, et paljudel olid seljas ürituse korraldajate poolt jagatud oranzi värvi vahetusriiete kotid, täpselt nagu Berliinis :)
Igatahes võtsin vaikselt. Isegi vist liiga vaikselt, sest kui ma 8:45 pakihoidu läksin kotti ära viskama lookles seal ligi saja meetri pikkune saba. Peast käis läbi juba välkmõte, et kas tõesti tuleb seekord lendstardiga maraton. Õnneks läks kottide äraloopimine hoogsalt ning viis minutit enne stardipaiku olin juba stardikoridoris ning ootasin ootusärevuses lähet.
Enne minekut sai veel ühele paarikesele kinnitatud, et tõepoolest lähen nende varvikutega jooksma. Ning ikka omal vabal soovil ning mitte seetõttu, et olen tossud koju unustanud :)
Start!

Alustasin enam vähem tagareast. Mõtlesin, et mis see tuhatkond jooksjat on ning ehk aitabki lõpust startimine liigkiire stardikiirenduse eest. Aitas. Aga liigagi palju… Esimese kilomeetrini jõudsin 5:25ga (olin endale keskmiseks tempoks planeerinud maratonil 4:40 min/km). Oi kuram, mis see on? OK. Inimmass võis hoogu maha võtta pool minutit, aga kuhu kadusid ülejäänud sekundid. Pulsivöö jätsin seekord peale panemata, nii et ei saanud ka kontrollida kuivõrd palju ma esimesel kilomeetril viilisin.

Mõtlesin, et ootab ära teise kilomeetriposti. Hoog tundus juba sees olevat ning joosta sai vabalt ja mõnusalt. Samas ka teine km tuli vaid 5:00ga. Mis toimub?
Kuskil 3-4 kilomeetri kandis sain kätte soovitud 4:40 tempo ning jooks tundus olevat võetud kontrolli alla ning edasi läks kõik mingi aeg plaanipäraselt.
Kilomeetril 13 sain kinni kolm ülikonnastatud jooksumeest, kes pälvisid igal pool ülisuure tähelepanu. Peab ikka väga kõva vorm olema, et ülikonnas 3:15-3:30 tempot kannatada. Joosta oli veel mõnus, kuid tempo oli langenud sinna 4:50/km kanti. Kuid eks üksjagu oli süüdi ka Pirita mere ääres kergelt vastu puhuv tuul. Igatahes otsustasin Russalka juures tempot kergelt tõsta ja jätsin ülikonnad selja taha :)
Esimese ringi viimane neljandik – kilomeetrid 15-20 km tundus veel täiesti tore. Keskmine tempo jäi 4:41/km juurde.
Kuid siis tuli Vabaduse väljak ja vahetult peale seda poolmaratoni vaheajamatt. Koondaeg 1:41? Kas viimastel kilomeetritel on tõesti nii kõvasti mul tempo langenud. Kas enam vähem rahuldava aja saamiseks tuleb teine pool joosta tõesti esimesest poolest 2 minutit kiiremini. Selles kohas lõi mul sisse esimest korda kerge ärevusenoot ning tekkis hirm, et soovitud rekordaeg jääb tulemata. Kuid ma ei kaotanud veel lootust.
Selge oli aga see, et samm muutus raskemaks. Kilomeetritel 20-25 jäi keskmine tempo 4:52 juurde. Üritasin tempot parandada, aga 4:50st kiiremaks ei tahtnud tempo minna.
Lisaks muutusid 25 kilomeetril jalatallad väsinuks ning hakkasid kergelt tulitama ja kõige tipuks oli tekkis mul ka tunne, et nüüd kohe-kohe lööb säärde kramp. Selle vältimiseks hakkasin igas joogipunktis peatuma ja viskasin hinge taha leivaviilu koos spordijoogiga (ette rutatult olgu öeldud, et krambid mind kokkuvõttes ei kimbutanudki).

Igatahes edasiliikumine oli raske, kuid joosta jäi veel üle viieteistkümne kilomeetri. Püüdsin tempot hoida ja kannatasin. 25-30 km suutsin hoida end liikumas veel 4:50/km juures. Kuid siis tuli taaskord Pirita tee ning seekord tundus vastupuhuv tuul juba päris laastavalt oma tööd tegevat. Ai-ai. Jätkus paras kangutamine. Mulle sobiva tempoga kamraade ümber ei olnud ning üksi joostes langes 33 kilomeetril tempo korra ka 5:25/km juurde!
Siis oli selge, et midagi enam kaotada ei ole. Kõik on juba kaotatud.
Keegi veel hüüdis raja kõrvalt või rattalt, et läheb-läheb. Ilusti tuleb kolme ja poole tunni sisse. „Mis kolm ja pool tundi. Kas ma selle nimel tulingi rajale!,“ mõtlesin endamisi.
Russalka juurest Paksu Margareetani (37-40 km) suutsin tempot hoida ehk vaid 5:10/km juures. Kuid seejärel tuli valus hetk. Sõna otseses mõttes. Nimelt oli ca. 500 meetrisel munakiviteelõigul jooksmine vanalinnas kaitsemüüri ääres pea väljakannatamatult valus. Nagu oleks jooksnud paljajalu peene kruusa peal – talla alt kõik torkis. Tempo langes ning siit kuni finishini oli ka lõik, kus mul tuli jooksjaid endast mööda lasta. Aga mul oli kama. Nüüd oli peaasi, et enam vähem finishisse jõuda. Viimased sada meetrit olid ühe trassi raskemad, kuna tuli taas joosta mööda ebatasast munakiviteed. Silmist lõi tuld, kuid surusin hambad risti ja jätkasin jooksu meenutavat liikumist.
Ja siis oli kõik läbi. Kell lõi selja taga mu aja protokolli…

Läksin üle väga vaiksele käimisreziimile, aga ikka oli käia väga tulitav. Ning lisaks hakkasin tundma, kuidas kogu alakeha oli nagu puine ja valutav lihatükk. Tõenäoliselt said pärast valu tekkimist taldades teised lihased lisakoormust, et mind edasi viia ning väsisid trassi lõpuks korralikult ära.
Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist oli ühe kõige raskema maratoniga üldse, mida ma olen jooksnud. Pärast jooksu õhtul kodus olin igatahes väga suss.
(Vesiville taldade all pärast jooksu ei avastanud. Küll aga ühe korraliku verevalumi – ehk sellest ka valu)

Kõike eelnevaid tegureid arvesse võttes ma enam täna (kuus päeva pärast maratoni) oma aja üle väga pettunud ei ole. Läbi valu, kerge haigusvimmaga ning viisvaravastega enam vähem 3+ tulemus, kust edasi saab vaid paremaks minna ;)
Kas jätkan viisvarvastega või võtan välja taas tossud?… Tõenäoliselt ikka jätkan varvikutega :)

ÄP maratoonarid debüteeerisid SEB Tallinn Marathonil

2010-09-12T16:29:00.003+03:00

nonii. protokolli andmeil lõpetasid Kristel, Indrek ja Raivo edukalt tänase maratoni. ajad vastavalt 5:20, 4:29 ja 3:26. tubli töö ja aplaus.

Indrekule ja Kristelile oli see elu esimene.

muljed siin siis pärast valu lahtumist, eks ;)

ise magasin kahjuks kõik maha ja tööle jalutades vaatasin kadedalt ja rõõmsalt punaste nägudega finisheerijaid, kes linna täitsid. kihvt.

õhtul lähen ise ka sörkima. avastasin paar nädalat tagasi seda uuesti üle aasta proovides, et jooks on ikka äge.

Tallinna Suurmaratonile vaid loetud päevad!

2010-09-08T13:11:00.002+02:00

„Hullumaja“, kui kommentaarida ühe sõnaga rahva huvi tänavuse SEB Tallinna Maratoni vastu. Tsekkasin täna varahommikul stardiprotokolli ning maratonidistantsil vaatas vastu tervelt 1105 osalejat!! See annab suurelt silmad ette isegi Baltimaade senini suurimale Riia maratonile, kus osalejate arv on viimaste aastatel olnud 700-800 ümber.
Ja mis kõige üllatavam – jooksule registreerunutest on tervelt 931 eestlased!!! Viskan siia võrdluseks enam kui poole väiksema numbri - 440. See on marathon100.com saidi (super sait – kiidan tegijaid!) alusel 2009. aastal maratoni läbinud eestlaste arv ning tuleb rõhutada, et osalejate arvu poolest oli juba eelmine aasta tõenäoliselt viimase paarikümne aasta rekordiline.

Mis siis sel aastal on toimumas? Tundub, et suusamaratoni ja laulupidude rahvas haistab taas üht kohalikku vahvat (jooksu)pidu ning väga suur hulk inimesi kasutab ära süllekukkunud võimaluse joosta oma esimene suurmaraton läbi otse kodus.
Väga super.

Väga suur osalejate arv on muutnud ennastki ootusärevaks :)
Paremaks enam minna ei anna ning tuleb end ja tervist hoida.
Sestap enam lühikese dressiga väljas silkamas pole käinud, tarvitan mett…
Samuti olen unustanud tugevama trennid. Järjekorras on veel vaid kaks vaikset trenni – 9 km ja 6 km.

Fivefingersi viisvabad pole pärast 500 km läbimist jõudnud veel jalgu ära põrutada ning viimastest villidest on möödas juba head mitmed nädalad :)
Tegelikult õnnestus mul veidi alaseljale paar nädalat tagasi liiga teha. Aga siin oli põhjuseks ootamatult mängu tulnud nn. tavatoss.
Nimelt sai ükspäev rumala peaga visatud porised viisvarbad pesumasinasse ja keeratud mängima liiga kõrge temperatuur. Tulemuseks oli liimist lahti sulanud papud, mis vajasid kingsepa juures veidi kõpitsemist ning mille tulemusena tuli kaks trenni teha tossudega.
Ütlen ausalt, et pärast kolme kuud viisvarvastega jooksmist oli tossudega kohe imelik joosta J
Esiteks oli varbad surutud ebamugavalt kokku ja teiseks oli kand ebaloomulikult kõrgel, mistõttu päkale maanduda oli vägagi keeruline – ikka tahtis kand alati ette jääda. Aga jah. Mäest alla sai tossudega endiselt väga hea hooga sõita – nii, et ikka pärast andis alaseljas mitu päeva pinget tunda…

Ok. Mõned pisikesed hädad on veel olnud. Umbes kuu aega tagasi sai metsas joostud viisvarvastega vastu sambla taha varju pugenud kändu, nii kõvasti et silmist lõi tuld ja päeva lõpuks oli kaks varvast sinakaslillad. Tõenäoliselt tavatoss oleks varbaid rohkem kaitsnud.
Samuti tõmbas üksvahe pöiavõlv kergelt kokku ja valutas, kuid see valu hajus kiiresti esimetel kilomeetritel.
Aga eelnevad probleemid on lahenenud ja uusi „väljakutseid“ pole peale tulnud.
See muidugi ei välista, et pühapäeval tuleb VFFdega jooks lust ja lillepidu :)
Kindlasti võib imeõhuke tald panna pikal maal tallad tulitama ning kindlasti saavad väga suure koormuse ka sääred. Aga elame-näeme.

Hetkel tundub pühapäeval tulevat mõnus lühikese dressi ilm. Sooja lubab ilm.ee stardiajaks kella üheksaks koguni 18 kraadi. Kurk kindlasti kellelgi kuivama hakata ei saa, sest rajal on tervenisti 15 joogipunkti (2,0-3,3 km tagant). Tavaliselt olen ma maratoni ajal igas punktis peatunud, aga seekord üritaks peatuda iga teises „tanklas“.

Tempo.
Ehk õnnestub seekord alustada aeglaselt ja joosta esmakordselt lõpuks ära ka negatiivne split (teine maratonipool esimest poolest kiiremini). Nii tore on rasketel 30-40 kilomeetritel kaaskannatajatest ju mööda joosta ;)
Ma pole aga leidnud siiani rohtu kuidas pärast stardipauku aeglaselt alustada. Ehk seekord suudan end tagasi hoida.
Ajaline eesmärk on ka paika pandud, aga selle jätan seekord enda teada :)

Rajal näeme!

Minu esimesed 42 ehk life is a bitch

2010-08-24T07:15:00.002+02:00

Kopin siia värsked muljed oma esimese maratoni selja taha jätnud maratoonarilt (Urve Vilk), kes küll paljude Äripäeva kolleegide ees varjas oma ambitsioonikat eesmärki, kuid kes sellegipoolest läbis 14. augustil edukalt Soome lahe põhjakaldal maratonidistantsi :)

„Kuna olen sellest blogist nii mõnegi õpetus- ja motivatsioonitera leidnud, jagan siin hea meelega oma esimese maratoni muljeid.

Uitmõte maratonirada läbida tekkis kevadel, kindel otsus ja võistlusele regamine alles juunis. Milleks sa seda üldse teed, küsisid paljud. Ma lihtsalt ei viitsi niisama trenni teha, ilma eesmärgita. Kuna suvi, mil spordiklubisse eiti ei tõmba ja tavalisest rohkem ahvatlusi grillimise ja puhkuse näol, tundus hea mõte tekitada endale kohustus rohkem joosta.

Kuna septembris Tallinnas toimuval maratonil on osalejaid ca 10 korda vähem kui Soomes, otsustasin peale pikka kaalumist Helsingi kasuks, kuna vastumeelsus üksi viimaste hulgas finišijoont ületada oli liiga suur, et mugavamat kodulinna eelistada.

Päev enne starti oli üsna närvesööv, õhtuks olin ma lausa tige. Eks see oli väike ebakindlus, mis hinge näris, kaasa ei aidanud seegi, et juba pea võõrad inimesed kippusid küsima, kuidas tunne on ja kas on ikka lootust lõpetada ka.

Tegelikult olin juba nädalaid palavusega löödud päevadel mõelnud, et millesse ma ennast küll mässinud olen. Olgu öeldud, et kaotada ei meeldi mulle kohe üldse mitte, ehk siis antud kontekstis jooksu mitte läbida. Ilmselt tänu tigedale tujule tuli muidu valitsevale öökulliloomusele vaatamata õhtul varakult üsna hea uni, nii et hommikul oli hoolimata vajadusest kell 6 ärgata üsna ergas olemine.

Soome sõit ja numbri ning kiibi kätte saamine möödus ladusalt. Jooks algas kl 15.

Enne starti jäi silma, et enamus osalejaid ei teinud mingit soojendust, isegi mingeid lihtsaid liigutusi a la kerepöörded või väljaasteid. Ebameeldiva erinevusena Tallinnas toimuvatest jooksudest polnud ka mingit koosvõimlemist ega ühissoojendust.

Peale stardipaugu andmist pääsesin finišijoonelt liikuma üsna kiirelt, paari minutiga. Plaan nägi ette, et katkestamine ei tule kõne allagi, pean distantsi läbima vähemalt 6 tunni jooksul, et tulemus kirja saada. Treeningute ning kontrolljooksu põhjal lootsin muidugi paremat aega kui 6 tundi, ilus oleks olnud ca 5.15-5.20, rahul oleksin enam-vähem olnud ka veel 5.30-ga. Unistada ju võib, eks ole.

Kõige raskemaks osaks jooksust osutusid esimesed 18 km. Valitsesid nõrga jooksja kolm vaenlast: kuumus, samas kohati tugev tuul, lisaks pidev väike mäkketõus. No eks väike langus pidi loogiliselt võttes ka seal küngaste vahel kuskil olema, aga tähele ma seda ei pannud.

Kui terve Helsingis veedetud hommiku jooksul olin ma olnud rõõmus jooksuks erakordselt sobiva ilma üle (pilves, jahe, isegi paar vihmapiiska tuli), siis vahetult enne starti läks ilm VÄGA ilusaks ja soojaks. Samas oli kohati üsna tugev tuul, mida oli ka ilmaprognoos tegelikult lubanud.

Palavus ja pidev künkassetõus ajasid pulsi kõrgeks, seda ei näidanud mitte ainult pulsikell, vaid ka ebameeldiv enesetunne. Üritasin pulssi kontrolli alla saada, ikka ronis üle 170. Olin sattunud 5tunniste lõpetajate gruppi. Arvatavasti oleks pidanud veel aeglasemalt alustama, aga kuna tempo oli tegelikult niigi aeglane ja 10 kilomeetri kontrollpunkti läbimiseks ette antud ajani tundus, et väga palju enam polnudki, tundus imelik aeglasemalt ka liikuda.

Joogipunktid paiknesid raja esimesel poolel kuuma tõttu minu jaoks selgelt liiga harva (üle 3-4 km), kaasas oli vedelikust ainult kaks pakki geeli, mida kohe juua ei tahtnud ja mida pidi veega lahjendama. Tagantjäreletarkusena oleks pidanud puhast vett ka kaasa võtma.

Viiendal kilomeetril olin ma jõudnud sellisesse seisu, et olin 100% kindel, et seda jooksu ma ei lõpeta. Et on ainult aja küsimus, millal rajalt kõrvale astun. Kuna esimese 5 km järel oli seda samas justkui veidi kummaline teha, püüdsin vaikselt edasi kulgeda. Üks laul jäi sellest ajast ka kõrvaklappidest eredalt meelde: "Life is a bitch“...

Kuni 18 km avastasin äkki, et naeratan pealtvaatajatele, kui need eriti agaralt ergutavad. Kuumus hakkas järele andma ja reljeef oli tasasem. Samm ja rütm olid ka enam-vähem. Pulss „ainult“ üle 160.

18-30 km oligi kõige lihtsam osa. Tekkis uus lootus. Vedelikupuudus polnud enam nii suur, olin suutnud lisaks rajal pakutavale tekitada igas punktis ka geelipakki väikese varu. Lisaks jagati päris tihti märge svamme, millega ennast jahutada. Ehkki ma enne 35 km mingil juhul kõndida ei tahtnud, oli juba lõike, mis sai kõndides läbitud.

30 kilomeetril olin ma juba kindel, et lõpetan ja seda alla 6 tunni. Mõtlesin, et ainult 12 kilomeetrit veel, nagu tavaline õhtune trenn, mis see siis ära ei ole. Aga kuna jooksmisel, erinevalt käimisest, lõi kramp vaheldumisi säärde ja pöida, lisaks tuikas vaheldumisi selg ja keeras kõht, seda arvatavasti krambivastaste tablettide ja geeli koostoimest, hakkas kõndimist juba piinlikult palju sisse tulema. Ainus koht, mis ei valutanud, olid põlved, ehkki just seda oli karta.
Kaasa ei aidanud seegi, et kõigil nägemisulatuses olevatel kaaskannatajatel tundus olema samuti midagi häda, mistõttu nemadki pigem kõndisid kui jooksid. Viimased hapupiimased.

Tagantjärele on kahju, et ma ei suutnud ennast peale 30 kilomeetrit rohkem ja kiiremini jooksma sundida, sest lootus saada parem lõpuaeg kaugenes iga käidud sammuga. Aga ehk oli see siis millekski hea (vigastuse vältimiseks vms), et muidu mu üsna tugev tahtejõud seekord üllatavalt kergelt alla andis.
Nii ma jälgisin pingsalt kella ja rihtisin, et jõuaks ikka kindlasti alla 6 tunni, aga rohkemat endast välja pigistada ei õnnestunud (isegi mitte selle argumendiga, et mul oli tagasisõiduks laevapilet 21.30 laevale, millest ma lõppude lõpuks maha jäingi).

Meeldivalt jäi meelde veel jooksu eelviimane kilomeeter, mil tee ääres oli rohkem pealtvaatajaid ja ergutajaid ning kuna ma olin viimased kümme kilomeetrit jooksu osas suhteliselt viilinud, oli mul jõudu ja tahtmist veel üsna erksalt see üks kilomeeter joosta.
See-eest viimane kilomeeter kuskil kõrvaltänavatel enne Olümpiastaadionit venis topelt aeglaselt. Aga lõpuks siiski. Kauaoodatud finiš. Ei vehkinud ma kätega ega karjunud hurraa. Ei näinudki vist kedagi, kes oleks seda teinud. Riburadapidi võeti ära kiip, anti kätte medal, jagati jooki ja banaane.

Kui ma terve jooksu olin mõelnud, et see on mu elu jooks (loe: enam mitte kunagi ma maratoni ei jookse, vähemalt mitte võistlusena ja suvel), siis 10 minutit peale finišijoone ületamist ujus kuskilt pähe mõte, et küll järgmisel aastal on lihtne aega parandada, sest ega nii kehva tulemust pole võimalik ju uuesti joosta :D

Kokkuvõtvalt võib öelda nagu ma naljatamisi olen alati jooksmise kohta öelnud: mulle ei meeldi joosta, mulle meeldib tunne peale jooksu. Maratonijooksu kohta kehtib see tuhandekordselt.

Julgustuseks kõigile, kes pole ainult jooksutrennile pühendunud: ka nii on võimalik maraton läbida, muidugi mida vähem on trenni tehtud, seda rohkem peab masohistlikku kuradikest sees olema ja seda kehvema ajaga tuleb ehk leppida. Esimesel korral tasub valida ka tasasem rada ja jahedam aeg, reljeefi mõju jooksu tulemusele ei osanud ma rohelisena enne karta kui alles rajal, mil selgus mäkketõusu ebameeldiv toime minu lauskmaal treenitud vormile. Aga eneseületused on mulle alati huvi pakkunud, nii et kes teab, ehk õnnestub kunagi kõrbejooksulgi ära käia J.

Taustast: Trenni olen viimase 1,5 aasta jooksul teinud 6-8 tundi nädalas. Jooksmist on sellest olnud üsna vähe, keskmiselt korra nädalas. Enne maratoni üritasin üha rohkem trennikordi asendada jooksuga. Nii jooksin paar kuud enne maratoni kaks-kolm jooksu nädalas ja viimane trennikuu enne maratoni neli-viis korda nädalas, korraga 10-13 kilomeetrit, korra nädalas 20 km. Kontrolljooksuks sai tehtud 3 tunniga 28 kilomeetrit 10 päeva enne võistlust“

Ajad rajal:
10 km 1.11
21 km 2.42
30 km 3.58
42 km 5.50

Keskmine pulss 158
Kõrgeim pulss 179
Kulutatud kaloreid 4396

Urve

progress ühes ja teras teises käes

2010-08-22T20:40:00.005+02:00

Ma olen vahepeal arengut näinud. Ei, ma ei jookse km 4:45 ega ka 5:45-ga. Kõige kiirem km on trenni käigus läbitud 6:38-ga. Ma olen päris aus, ma olen aeglane nagu unine karupoeg, aga pärast 29. juunit, mil ma tegin esimese trenni, ma vudin suti kiiremini küll. Aga mitte sellest ma ei tahtnud praegu rääkida.

10. augusti kaunil õhtupoolikul leidsin ma päris meeldiva jooksurütmi, millega pulss püsib soovitud piirides ja jõudu jätkub kauemaks. Ma pidavat juba tegelikult sellest 10. õhtul siia blogisse ka kilkama, aga kogenumad kakkusid mind veidi maa peale, et oota-vaata, on ennegi neid kilkamise momente tulnud, et oi, kui hea oli. Tolle õhtuni ma ei suutnud aga kuidagi otsi kokku viia, miks mul mõnikord on väga hea ja mõnikord no kuidagi ei ole hea. No, mul on nüüd enamalt jaolt kõik korrad sellest päevast alates head olnud ja kilkan rahus. Rütm rokib. Samasuguse pulsi juures lippan keskmiselt kena mitukümmend sekundit kiiremini ja kuigi midagi märkimisväärset mul ette näidata pole, siis ma teen omal pai ikkagi. Ma arenen :) Kogenumad kinnitavad.

Aga muidu. 14. august jooksin 2 tundi, 16 km, 7:38 min/km keskmiselt. Poolteist tundi oli täitsa ok olemine, siis ühel hetkel lõppes viimne energia tirts ja haarasin suures hädas tee kõrvalt põldmarju. Midagi vist aitas, aga mitte oluliselt. Jook oli kaasas, aga tolle ma keerasin kokku veest, sortsust viinamarjamahlast ja törtsust meresoolast. Tundus hea mõte olevat, aga tuli välja, et üldse mitte. Maitses too leotis nagu seebivesi ja ei tahtnud kuidagi suust kaugemale minna. Pärast jooksu ei läinud enam naljalt pulss alla ja üsna närb oli olla. Saaremaa saun ja suitsulest vist klaarisid hullema ära, nii et esmaspäevast jätkus kõik plaanipäraselt ja lisapuhkepäevi ma ei teinud (v. a. plaanipärane pühapäev )

Vahepeal tegin trenni plaani järgi, ostsin omal paar energiageeli ja möödunud laupäeval, eile siis, oli mul 2,5 tunnine trenn. See on ühtlasi plaani kõige pikem trenn. 75-ndal minutil manustasin geeli ja pool tundi enne lõppu panin ühe enerviti tablaka ka põske. Töötas küll. Esimesed kilomeetrid möödusid 7 min/km lähedal, viimased samuti. Keskmiselt oli tempo 7:19 min/km. Jooksin 20,62 km. Lootus jääb ikka endiselt, et ma päriselt ka selle maratoni läbin. Noh, niimoodi päriselt, et ei korjata rajalt maha, sest et, oi ups, näed, kallis laps, aeg on täis tiksunud ja better luck next time. Tea, kas nüüd oleks õige aeg äkki proovida paar intervallitrenni teha või kas see üldse avaldab enam mingit efekti? Ma siiani joondusin ikkagi sellest soovitusest, et algatuseks eesmärgiks aja piires maraton läbida ja et algajal pole mõtet intervalle ja lõike pressida, et võib miskit ära lõhkuda. Mis targemad pajatavad?

Aga natuke hädakisa ka. Põlved. Jooksmise ajal nad annavad tunda ja eile pärast jooksmist ka ja täna ka natuke. Achilleuse kõõlused ei plaksuta ka käsi just. Trepist alla tulles näiteks oleks tunne, justkui oleks sealt tagant paar cm vahelt ära võetud. Mis teha? Miskit kreemi enne või pärast? Külma või kuuma või kinni mässida jooksu ajaks või mida? Siiamaani olen kasutanud pärast jooksu hobusesalvi, miskine marusoojendav möks. Soojendamise ajal nagu on hea, saab pärast hõlpsamalt liigutada ennast, aga mida üldjoontes ette võtta?

Üks hirm on mul siin veel nahas. Üldiselt ma treenin üksi. Varahommikuti. Tihtilugu ma kohtun rajal aga ühe härrasmehega, kes on ilmselgelt vana jooksuäss juba. Teinekord ta jookseb minu taga, mõnikord tuleb vastu. Aga kedagi teist jooksmas ma naljalt ei näe. Tolle rohesärklase mõju mulle on aga see, et kuidagi alateadlikult kipun ma samas rütmis jooksma, mis aga teps mitte mulle head ei tee. Hirm selles, et maratonil on päris kena kari neid jooksjaid ja ma kardan, et ma jooksen ennast võistlusel rihmaks. Minu kiirus on selle massiga võrreldes ju maruaeglane ja äkki siis tekib kuidagi kange kihk vooluga kaasa minna. Tahaks ju ka kiiresti joosta :P Ehk siis, mul on nähtavasti keskendumisraskused. Ma proovisin joosta vahepeal siin ühe noormehega, ta isegi hoidis minu tempot, aga kuna ma juba tean, et tegelikult ta jookseb oluliselt kiiremini, siis juba sellest teadmisest mulle piisas, et tempo oli mul lõpuks ikkagi kiirem, kui mul muidu üksi joostes. Aga eks ma harjutan seda keskendumist ka. Teras ju tahab endiselt karastumist. Ma proovin homme muusikat kõrva lasta, äkki see teeb teise tera.

Minu esimesed kilomeetrid

2010-08-13T09:30:00.003+02:00

Tervitades kõiki ÄP maratonitiimi liikmeid reporteerin, et ka minu jalad on pärast aastatepikkust jooksu-eitusfaasi asunud Eestimaa teede kilomeetreid mõõtma : )

Olen seni sügava aukartusega kaasa elanud maratonitiimi saavutustele olles ise veendunud, et minust ei saa mitte kunagi jooksjat ning kõik Berliini ja SEB maratonid ning muud jooksmised toimuvad ilma minuta. Täna pole ma selles sugugi enam kindel :D Vastupidi - mul on kindel soov ja tahtmine järgmisel aastal mõni maraton läbi teha, et teada saada, kas ma olen selleks võimeline? Eks ma olen ennast varemgi üllatanud.

Praegusel hetkel on minu jaoks kõige suurem üllatus see, et ma üldse jooksma hakkasin. Kuidas ma selleni jõudsin, saab pikemalt lugeda Jooksuhullu päevaraamatust, kuhu hakkan regulaarselt oma arengust reporte kribima ning esitan oma tegemiste kokkuvõtteid ka siin blogis.

Tänase päeva seisuga olen käinud jooksmas (tervelt) 3 korda, neist eile esimest korda jooksutossudega varustatult ning eelnevalt teooriaga tutvunult. Pärast esimese kahe korra šokki, et ma ei jõua joosta, on väljavaated pärast eilset trenni optimistlikud - suudan küll!

Tahan öelda suured tänud kõigile ÄP maratoonaritele, sest teie tegemistel on kahtlemata suur osa selles, et julgesin ette võtta uue spordiala ja enda jaoks uued eesmärgid püstitada. Adrenaliinist, nii praegusest kui tulevasest, rääkimata : )

Let's run!

usin karastumine jätkub

2010-08-03T12:03:00.004+03:00

Nii.

Ma olen järjepidevalt tubli. Vahepeal oli kolmepäevane paus seoses siin igasugu tähtsate sündmuste ja käsitlematu unevõlaga, aga need ajad on nüüd möödas ja teen igapäevaselt trenni, v. a. pühapäeval.

Sel nädalal käsil:
E: 40 min
T: 80 min
K: 40 min/ intervall (mina intervalli ei tee, mul on praegu vastupidavuse arendamisega tegemist)
N: 40 min/puhkus (puhata jõuab pühapäeval)
R: 35 min
L: 110 min
P: puhkus

Üldiselt, mul läheb vist keskpäraselt. Keskmiselt jooksen 7:30 min/km. Mõnipäev kiiremini, mõnipäev aeglasemalt, nii et teoreetiliselt peaksin ma selle maratoni läbima, et minust jääb ka märk maha. Pulss ei ole näidanud erilisi muutusemärke, aga väga ei kurda ka, enesetunne on valdavalt ok. Pigem on probleem toitumisega, nimelt mõni päev on enesetunne eriti super, energiat juskui tuleb muudkui aga juurde, teinepäev on kumm tühi, mis tühi. Keegi kuskil foorumis pajatas, et võib katsetada enne magama heitmist üks väike eine naha vahele ajada ja hommikul siis enne jooksu ka miskit. Selle katsetuseni ma ei ole veel jõudnud. Küll aga tegi hoopis teise tera see, kui ma kohe pärast jooksu mõne leivakääru või keedukartuli põske panin. Terve päev oli oopis erksam olla. Enne oli ka see häda, et pärast jooksu oli ülejäänud päev nagu poolunes. Ühesõnaga, olen usinalt katsejänes ja jälgin hoolega märke. Põnev on.

Golf - see pealtnäha lihtne, keeruline mäng

2010-07-31T22:15:00.003+03:00

Tere üle saja aasta jooksusõbrad. Ma pean kahetsusväärselt teatama, et ma ei ole ennast ikka veel jooksma saanud peale lapse sündi. Olen küll teinud aeg-ajalt katseid naasta jooksurajale, kuid need on vaid napid korrad mis niigi vähesest töövälisest ajast olen suutnud näpistada. Suurem osa aega kulub mul ikka oma nüüdseks 2aastaseks saanud poja järel jooksmiseks ning temaga maailmaavastamiseks.

Aga tegelikult tahtsin teiega jagada seda, et täna avastasin mina ise tükike spordimaailmast jällegi. Käisin Jõelähtme golfiklubis PRO Enrico Villo käe all golfi õppimas ning pean tõdema, et see on väga tõsine sport! Ma ei räägi küll parameetritest - pulsimeetritest, ajast või palli lennukaugsest-kõrgusest, aga peale esimest kursuse päeva olen läbi nagu lätiraha. Sarnast väsimust ja kosutavat rammestust mäletan küll ikka peale tugevaid trennipäevi.
Pean tõdema, et alahindasin selle mängu mõju oma füüsilisele vormile. Igalt poolt valutab!!! Vot see on alles üllatus. Ning löökide harjutamine võttis päris võhmale. Natuke lausa kardan, et homme tuleb samasugune päev. Igaljuhul olen ma meeldivalt üllatunud, et selline sport ming ka köidab, kõige muu kõrval.

Maratonile mind veel see aasta ei meelita miski tagasi. Väga loodan järgmisel hooajal enda ja sportimise jaoks rohkem aega eraldada. Seniks aga kõigile head sportimist ja hoian teie tegemistele kõvasti pöidlaid ja silma peal :)

VFF-ga jooksumaratonile

2010-07-27T09:36:00.003+03:00

47 päeva pärast kell üheksa hommikul on kolm äripäevlast esimesel SEB Tallinna maratonil stardis. Kris, Indrek ja mina ühes nendega. Iseenesest võiks sest minu jaoks tulla maraton nagu iga teine – aga…. - ei tee ma seda asja enda jaoks nii lihtsaks. Viimased kaks kuud oled väiksema ja suurema eduga liikunud vaid „paljajalu“ (Vibrami viisvarvastega - VFF) ja praeguseks olen lõplikult otsustanud, et lähen nende sussidega ka stardijoonele.
Igatahes saab põnev olema. Praeguseks olen läbinud VFF-ga joostes läbinud vaid üle paarisaja kilomeetri ning teinud ca. 600 kilomeetrit ratast.

Siiani olen kokku puutunud peamiselt kolme probleemiga.
1) Umbes viis nädalat tagasi väänasin vasaku jala keskmised kolm varvast välja vms. – igatahes tõugata ja joosta oli päris pikka aega valus. Arvan, et selle põhjuseks ei olnud mitte vale jooksustiil vaid see, et mul „õnnestus“ paaril kolmel korral pehmete sussidega valusalt kivile-käbile maanduda ja seejärel veel tõuge teha… Valu on visalt järgi andnud, kuid praeguseks siiski suuremalt jaolt haihtunud.

2) Villid. Kui enne VFF-d polnud mul villidega praktiliselt üldse kokkupuuteid, siis nüüd seda enam :)
Paar nädalat tagasi koorus mõlema kanna alt maha lõpuks ca 4*4 cm nahka. Õnneks oli vill niivõrd kaua aega juba kanna all elanud, et selle lõhkemine oli suhteliselt valutu – ehk paar päeva hiljem õnnestus juba taas jooksma minna. Nädal tagasi tundus, nagu oleks äsja lõhkenud villi alla uus vill tekkima, aga nüüd on see taas järgi andnud – loodan parimat.

3) Treeninguid on pidurdanud ka lihased. Täpsemalt „päkk-kand“ jooksustiiliks vajaminevate säärelihaste puudus. Aga progressi on olnud näha ning sääred hakkavad väsima alles 15-20 kilomeetri kandis ja krambioht on tulnud peale alles pärast 20 kilomeetrit.

Ning eks paras väljakutse (kõigi põhjamaalaste jaoks) on ka vahemereäärne kliima. Kui tunnike kannatab veel ilusti +30 kraadiga joosta, siis sealt edasi läheb mul juba keeruliseks.
Üleeilne jooksupäev läks mul ajalukku. Jooksin esimest korda 30-31 kraadises kuumuses (õnneks tuul ja pilved muutsid asja lihtsamaks) ligi paar tunnikest – viimane pool tundi oli mul (kelle ideaaljooksutemperatuur jääb sinna +10 kraadi kanti) ikka väga raske.

Aga sellega probleemid ka lõppevad :)
Positiivse poole pealt. Jooksumaht on viimaste nädalatega hakanud ilusti kosuma. Lisaks kohandunud organismile on sellele kindlasti kaasa aidanud ka uuendatud jooksvarustus. Nimelt jätsin Vibram Classic mudeli lihtsalt ringiuitamiseks ja soetasin jooksmiseks veidi paksema tallaga Vibram KSO-d (seda mudelit soovitatavad jooksmiseks paljud praktikud internetifoorumites, kaasa arvatud ka Vibram ise). Lisaks olen viimased paar nädalat jooksnud ToeToe varvassokkidega, mis aitavad samuti villiohtu vähendada.

Põlved, puusad, selg pole kuskilt järele andnud ehkki lisaks pehmele pinnasele olen teinud ka mõned 7-14 kilomeetrised asfaldiotsad. Osalt võib öelda, et asfaldi peal on VFF-dega isegi parem joosta kui metsas, kuna asfalt on sile ja ei pea muret tundma, et millelegi teravale peale ei astu.

Jätkan VFFdega sõbrunemist, et tõenäoliselt Eesti pinnal kõige rajumal maratonivõistlusel (hetkel SEB Maratonile registreerunud juba 671!!! - vau) rajal olla.

terase karastamine

2010-07-26T10:52:00.007+03:00

uisutamine. veedan ka neil praegu suurema osa spordist.

------
Siim tegi otsa lahti ja kirjeldas oma trenninädalat.

ajaloo huvides panen ka kirja, mida näiteks eelmisel nädalal tehtud sai. hetkel miskit sihti silme ees ei ole, sestap rohkem oma lõbuks tiirutan ja teen.

E - jõusaal, 0:40 h - harjutused ülakehale, pikad seeriad, 3x20 kordust.
T - rulluisk - 1:40, 32 km, keskmine pulss 140. polnud päris trenn, uute saabaste jalga harjutamine pigem. pärast kodus selja-kõhulihaste harjutused.
K - puhkus.
N - rullsuusk, 1:53, 33,5 km. keskmine pulss 156.
R - rulluisk, 0:52, 17km, keskmine pulss 158, mõne kiirendused. pärast kodus selja-kõhulihaste harjutused.
L - jõusaal 1,5h, jalad-ülakeha, pikad seeriad, 3x20 kordust.
P - rulluisk, 0:51, 18,5 km, keskmine pulss 156. jube palav oli. mõned kiirendused. pärast kodus selja-kõhulihaste harjutused.

selge-kõhtu olen pikalt, ka talvel, pärast trenni kodus teinud. peab vähem jõusaalis rassima ning saab samal ajal juba miskit kas lugeda, filmi vaadata või mailidele vastata. 2 in 1.

nagu pulssidest näha, selline rahulikum ja uute saabastega harjutamise nädal, kokku ca 8 tundi sporditegemist. sel nädalal peaks intensiivsust tõstma, ehk nädala lõpu poole jahedam ka ja lihtsam seetõttu. ja tahaks jälle ujuma minna, meres ühel korral kahlates läks tuju hästi heaks.

Hasart toidab

2010-07-08T16:12:00.004+03:00

Ma olen väga tubli olnud. Pühapäevane trenn jäi mul vahele, aga see-eest tegin esmaspäeval kaks, hommikul 30 min ja õhtul rannas 45 min. Õhtune trenn oli keskmise pulsiga 165, aga üsna mugav oli. Jooksupartner lippas isegi aeglases tempos, ma ei tahtnud teda kõndima ka panna. Sai juttugi veidi puhutud, nii et see pulss mulle ebameeldivusi ei tekitanud. Kui hea see nüüd "põhja ladumisele" oli, selles ma nii kindel enam ei ole, aga mõnus oli paljajalu liiva peal silgata. Pärast läksime veel ujuma ka.

A, selle ma unustasin mainida, et alates esmaspäeva hommikusest trennist pole ma mitte sammugi kõndinud treeningu ajal, nii et mul on hää meel :) Teisipäeval oli 30 min trenn küll veidi raskem, aga ikkagi jooksin terve aeg ja pulss oli ka viisakalt aeroobses tsoonis. Eelmise nädalaga võrreldes on mul max pulss 172 asemel 166. Enesedistsipliin äkki. Keskmine pulss endiselt 150-155 ringis. Täna aga lippasin 20 min ja mulle justkui tundus, et pulssi on kergem hoida seal, kus ta olema peab ja lõpus paar minutit ma jooksin sellise mugavama pikema sammuga ja senise üle 170 pulsilöögi sain maksimumiks 166. Ma võtaks seda progressina :) Homme on ette nähtud 50 min. Põnev on. Tahaks loota, et mu areng on piisava tempoga, et see maraton kenasti läbida...

Marumõnus oleks, kui käe pärast oleks üks äge treener, kes silma peal hoiab ja toitumiskava oleks ka kiiduväärt. Ma olen pooleteise nädalaga kilo juurde võtnud, see mu meelt ei rõõmusta just... Aga, küll karastub teras.

teras karastub

2010-07-02T10:04:00.007+03:00

Niisiis, et keegi ei arvaks, et ma salaja laisklen, siis enda distsiplineerimiseks ma pajatan oma konarlikust esimesest nädalast. Plaan nägi ette neljapäeval 20 minutit, mis oli puhta õudus kuubis. Esiteks ei saanud ma eelneval ööl eriti magada ja seetõttu oli pärast hommikust jooksu terve päev poolunes. Endiselt ikka raske, kuna väevõimuga hoian tempot väga aeglase, et mahuks pulsitsooni (136-155) Pulsikell näitas treeningu lõpuks keskmiseks pulsiks 150, max 171... see juhtus siis, kui mul sai sellest käsitlematust uimerdamisest kõrini.

Täna hommikul oli ette nähtud 45 minutit. Öösel magasin nii kuis jaksasin ja raja läbisin ka kergemalt. Keskmine pulss 147, max pulss ka seekord 171. Kõndimist seekord vähem kui jooksmist. Tore.

Pühapäeval näeb plaan ette 20 minutit.

Trenn on mul hommikul kohe, kui kargu alla saan, joon klaasi vett ja panen ajama... Kuna tööpäev algab kell 9.00, siis 5.-st tõusta ka ei tahaks, et jõuaks süüa ja seedida ja siis jooksma minna. Mis sorti pala oleks kõige optimaalsem kui kaua aega enne trenni kõhtu ajada, et see ära kasutatud saaks või kas see on üldse tingimata vajalik? Hommikusöök on mul praegu umbes tund pärast treeningut.

Esimene

2010-06-29T12:59:00.004+03:00

Täna on minu jaoks palju esimesi asju juhtunud. Esiteks oli täna hommikul esimene treeningpäev, et täpselt 11 nädala pärast sitke ja tugev olla. Oma esimesele maratonile ma lasin end kirja panna ja esimest korda elus ma kirjutan blogisse oma esimestest katsumustest, mis mind järgmisel 11 nädalal ees ootavad. Marupõnev on! Hirm on ka nahas, sest asjast kuuljad kukkusid õnne soovima hüva idee ja otsuse üle. Mõni väitis, et hull türuk ja nii. Olen end vist üsna tihke supi sisse seganud, aga las olla. Mida tihkem supp, seda suurem on pärast õnnejoovastus.

Plaan läks ahju täpselt aprillis aastal 2008, kui Moonika mulle Berliini maratonist pajatava perioodika pihku pistis. Üldiselt mulle igasugu ekstreemsused ja ennastproovilepanevad üritused pakuvad kangesti pinget ja hea meelega ma uusi asju katsetan. Üks linnuke on vaja nüüd jälle hädasti kirja saada. Kaks aastat on seda plaani küpsetatud, aitab küll :) Viimati jooksin üle-eelmisel aastal võrdlemisi treenimata olekus SEB'i sügisjooksul kümmet. Jäin ka vist enam-vähem viimaseks 1:15 ajaga. Vahepeal väga trenni ei ole teinud, pigem headel geenidel liugu lasknud. Puhugu nüüd uued tuuled.

Täna, 29.06, oli esimene treeningpäev. Sörkisin A le coq'i ümber. Maratoniplaan nägi ette 20 minutit. Pulss kõikus anaeroobse läve piiril, 156 ja nii. Ma usun, et tempo oli aeglasem, kui mul harilikult kõndides ja üsna tüütu oli. Vahepeal proovisin joosta nii meeldivalt pikema sammuga, siis lendas pulss ka kohe käsitlematutesse kõrgustesse ning trenni lõpuks astusin kiirel sammul kodu poole, lõdvestasin ja venitasin. Ma nüüd pingsalt ootan, millal tuleb see õnnis hetk, kui ma saan normaalse tempoga joosta ja pulss on ka normaalne. Aga pole midagi, kuidas karastus teras.

Raport: mina, viisvarbad ja esimesed neli nädalat

2010-06-22T08:30:00.007+03:00

Esimesed neli nädalat olen Vibrami viisvarvastega (VFF) jooksnud ja 84 km jooksusammul läbinud. Harjumise mõttes olen varvikuid varvaste otsas kandnud ka muude asjatoimetuste ajal; jalgrattaga tööl käies, poes jne.

Kõik on PEAAEGU super! Kõige suurema miinuse püüdsingi pildimasinasse. Kanna alla on nimelt lõpuks ometi tekkinud paari-kolme sentimeetrise läbimõõduga villid. Samas pole need nii torkivalt valusad, et ei lubaks kahe-kolme päeva tagant mõõduka taktiga trenni teha. Siin on kaks varianti - kas villide peal on väga suur nahakord või siis villi alla pole erilist ollust tekkinud J Päkad ja muud jala sise- ja välisküljed on aga igati jonksus. Natuke on päka alt küll nahka maha hõõrdunud, kuid see on ka kõik.

Mis võiks olla villide põhjustajad?
Esiteks kindlasti sokipuudus, kuna VFFga joostakse tavaliselt ilma sokkideta. Tegelikult toodetakse ka spetsiaalseid varvassokke (Injinji sokid), kuid ma pole nendeni veel jõudnud ning lasen siiani ökomat teed pidi :)
Tegelikult kui aus olla - kuluks paar varavassokke siiski marjaks ära. Lisaks jala hoidmisele peaks sokkidega ka jalanõud paremini vastu. Kuna praegu käivad paljad varbad otse viisvarvastesse siis peab arvestama sellega, et pärast igat paari päeva tuleb jalanõud puhtaks pesta.
Probleemi vastu aitaks ka uute VFFga ostmine. Leidsin, et ehkki Vibram müüb Classic-mudelit (mida ma ka ise soetasin) kui kõige paremat jooksujalanõud kasutab enamus paljajalgseid jooksjaid hoopis KSO mudelit.
Miks? Vastust sellele pole veel leidnud. V-o eelistatakse seda mudelit tänu veidi paksemale nahktallale ning samuti on jalg erinevalt Classicust pealtpoolt paremini kaetud ja varustatud krõpskinnitusega.
Tõenäoliselt on KSOdega ka parem märjemal ja karmimal maastikul liikuda. Sestap soovitatakse KSOd ka kergeks matkamiseks.

Jooksmine.
Algul kartsin, et VFFdega harjumine tõmbab jooksutempo alla. Esiteks vajab see üle päka jooksmist ja teiseks hakkan oma jalgu väga hoidma. Aga kaugel sellest.
Hetkel lendan sama tempoga, mis tavaliste jooksusussidegi puhul. Ainult mäest alla kulgen üksjagu vaiksemalt, kuna järsu nurga all laskudes on raske päkka enne kanda maha saada.
Küll aga pole mingi probleem sirgel maal või kergel laskumisel päka peale maanduda. Miks on ümberõpe olnud niivõrd lihne? Tõenäoliselt seetõttu, et VFF-tel pole kanda.

Tavalisel ultrasuperpolstertatud kandadega tossudel lihtsalt jäävad kannad jalgu ning seetõttu põrkuvad nad ka maaga kõige varem.

Aga hoolimata tossuvedrude puudumisest olen hakanud joostes tunnetama oma keha loomulikku vetruvust – ja täitsa ajab asja ära :)
Võin juba praegu öelda, et mida kuradit ma oma vanade tossudega peale hakkan. Praktiliselt kuu aega teised kapis vedelenud. Ükskord tegelikult panin välja minnes tossud jalga ja tead kui ebamugavad need tundusid. Suruvad varbad kokku ja kontrollivad su liikumist! Võta tead ja viska teised jalast ära!
Appi. Mis ma oma hunniku tossudega küll peale VFF-ide avastamist peale hakkan? Kas jaanituli päästab mind probleemist? :)

Massaaz
Eelmine kord kirjutasin, et kui tavaline jooksutoss kontrollib su liikumist ja VFFga tuleb ise mees olla ja end püsti ja liikumas hoida, siis üks väga oluline erinevus on veel. VFFga jooksmine masseerib jalataldu. Joostes käib jalgadest läbi mõnus surin ning see mõnu otse sunnib uuele jooksuringile minema. Kokkupuude maaga on peaaegu täielik ning tõenäoliselt ka seetõttu annab keha läbi valu õigeaegsemalt märku kui sa omadega vales suunas liigud.
Pärast esimese treeninguid jalad tulitasid isegi magama minnes, kuid nüüd on tallad harjunud ja nn. massaaz ja surin toimib vaid joostes.

Uued lihased töös.
Sääremarjad, sääremarjad - aiaiai. Kuna jooks toimub päkkade peal, millele järgneb varvastega maast äratõuge on saanud sääred viimasel kuul kõva koormuse. Lihased on pärast trenni olnud alati päev-paar valusad. Aga, mida aeg edasi seda lihtsamaks on asi läinud. Hoolimata sellest, et vaikselt olen ma treeningkilometraazi tõstnud.

Tähelepanu.
VFF-ga liikudes on tähelepanu garanteeritud. No selline tagasihoidlikult eestlaslik. Pidev kõõritamine (et, wtf…) ja seejärel pilgu kiire ärapööramine :)

Igatahes hetkel peale villide muid puudusi pole täheldanud – põlved, puusad, selg kõik korras.
Jätkan treeninguid ja hoian teid lainel!
Fivefingers rocks!!!

Eesti mees esindab meid Hiina kõrbejooksul

2010-06-18T13:58:00.003+03:00

Taavi Sumberg, vahetult pärast 100 km jooksmist Sahara kõrbes.

äsja laekus selline pressiteade.
----
Äsja üksi 15 päevaga ümber Eesti 1000 kilomeetrilise jooksu lõpetanud Taavi on juba silmitsi uute väljakutsetega.

Seekord sõidab Taavi Hiinasse ja on otsustanud oma jõu proovile panna maailma vägevaimatega Gobi kõrbejooksus. Sihikindla Eesti poisi distantsiks on 250 km ning see läbitakse juuni lõpus 6 päeva jooksul.

Taavi julgustab oma eeskujuga igaüht jooksuga algust tegema juba täna – suvi on hea aeg vabas õhus sportimiseks ja oma tervise tugevdamiseks.

Oluline on ise endale eesmärk seada ning tunda rõõmu püstitatud eesmärgi saavutamisest.

Seejärel kogemuse võrra rikkamana uusi sihte seada.

Ka on Taavi mõelnud, et oma osavõtuga Hiina 250 km jooksust, ainsa eestlasena, saab ta suurendada Eesti tuntust maailmakaardil.

Loe lisaks http://taavisumberg.blogspot.com.

Jookseme paljajalu!

2010-06-04T11:55:00.001+03:00

Kas joosta tossudega, mis pehmendavad põrutusi, toestavad jalga ja näevad veel tagatipuks välja moekad või siis joosta paljajalu? Kindlasti mõtleb 99% inimestest, et mis rumal küsimus see on? Ikka peab jala kaitseks ja mõnusamaks edasiliikumiseks olema jalas pehme jalats. Ja mida rohkem jalga kontrolliv (loe- kallim), seda parem.

Võib-olla. Aga võib-olla mitte. Igatahes sel suvel üritangi antud küsimusele vastuse leida.
Tõsisemalt olen jooksnud viimased viis-kuus aastat. Ja ikka enam-vähem hea kvaliteediliste harrastussportlaste tossudega.
Viimase nädala olen üritanud joosta aga paljajalu. Kui täpne olla, siis peaaegu paljajalu - nimelt Vibrami viisvarvastega (FiveFingers classics).

FiveFingers on ülimalt minimalistlik jalanõu, millega käies või joostes tunned sa end liikuvat justkui paljajalu. Jalanõu tald on kummist, mis kaitseb jalga ja aitab haakuda paremini maapinnaga ning pealmine osa on valmistatud imeõhukesest mugavast elastsest polüamiidkangast. Ehk siis sa tõmbad sisuliselt tõmbad enda naha peale teise naha ja naudid nn. minimalistlikku jooksu. Jalanõud on ülikerged. Kaaluvad 5,3 untsi (150 grammi) ehk sisuliselt sama kerged või kergemad maailma tippude jooksusussidest.

Aga esimesed muljed.
Jalanõude jalgapanemine võtab tavapärasest enam aega – kõik varbad on vaja saada omasse auku – teate küll, olete ju sõrmkindaid kätte pannud.
Jalanõud ongi ülikerged – ei saagi aru, et jala otsas midagi oleks
Ma olen hakanud maapinda tunnetama ja jälgima kuhu ma astun – läbi Fivefingersi on tunda liiva krudisemast talla all. Samuti tuleb nüüdsest enam jälgida kuhu astuda ja kuhu mitte – suureteralise kruusa peal on suhteliselt valus joosta ja mäest alla ei saa ka enam sajaga lasta, kuna sul pole all toestavat tossukanda.
Joostes ei maandu ma enam kanna peale (või vähemalt üritan, et ei maanduks) – kui tavalised jooksusussid on disainitud nii, et suur osa kokkupõrkest maaga võtab enda kanda pehmendatud tossutald, siis FiveFingersiga joostes tuleb sul maanduda jalatalla esiosale. Sellega kaasnevalt muutub jooksusamm veidi lühemaks ning selg on joostes sirgem.
Joosta ei saa igal pool – nagu ennist mainisin on suureteralise kruusa peal jooksmine raske. Samuti on raskendatud jooksmine kõrges murus või heinas - rohi võib varvaste vahele kinni jääda :)
FiveFingersiga ei maksa joosta alguses samas kui pehmete tossudega – olen nädalaga jooksnud ca 20 km ja püüan hoogu tagasi hoida. Uue jalanõuga jooksmine vajab ümberõpet. Esiteks tehnika ümberõppimine vajab aega ja teiseks saavad koormust teised lihased – nt. sääred olid mul pärast lühikest jooksu all täitsa valusad ning samuti tulitas ka terve tald.

Tõenäoliselt pead arvestama alguses villidega – mul olid villid viimati siis kui tossudega tõsisemalt jooksma hakkasin. Nüüd siis taas üle pika aja :) Kohanemise mõttes püüan joosta esialgu vaid metsa all (pehmel pinnasel) ehkki ka mõned kilomeetrid on asfaldil jooksmist proovitud ning ei tundunudki esmapilgul hull ja jalgu põrutav.

Seis hetkel siis selline, et kuskilt enam ei valuta ja tahaks muudkui rajale tagasi FiveFingerseid proovima :)

Homme lähen viisvarvastega Piritale Olümpiajooksule. Võistlema loomulikult veel ei lähe - pigem harjutamise mõttes.

Kohtume paljajalu jooksurajal ja püsige lainel :)

ükski piir ei nihku valuta

2010-05-17T16:20:00.004+03:00

nii vaikseks kõik on jäänud. siin siis. kiiremat sorti ajad ja ilus ilm ei soosi eriti.

aga. kuna mu esmaspäeva tegi Taavi Sumberg, kel täna veel veidi vähem kui 8 tundi joosta, panengi siia ta eilse blogipostituse. noormees jookseb 15 päevaga 1000 km. erinevalt eelmisel aastal Eestile tiiru peale teinud Kristjan "Elujooks" Puusillast on Taavi kulgemine läbi kannatuste olnud. ehk piire tõstetakse pidevalt ümber.

14. päev

Tänane päev kulges ühest sadamast teise, umbes 43 km vantsides. Hetkel kirjutan praami pealt ja täna oleks minna veel 23 km. Kuna essmärk on 15 päevaga 15 maakonda, ei ole mõtet enam magama minna. Kohe, kui praami pealt maha saan, alustan viimast teekonda järjest. See tähendab tänane 23 + homne 101 = 124 km. Kuna 2 km on varus, lauhutan ka selle ja jätan viimaseks distantsiks 122 km järjest. Täna ma ei maga, püüan kohale jõuda esmaspäeva viimasteks tundideks. Selleks ajaks saan ärkvel oldud 40h. Olles rääkinud enne seda kindlat otsust erinevate kogenud inimestega, pooldatakse just seda varianti. Kuna Peep Vainuga on kokkulepe, et võin talle helistada, teen seda umbes 45 min. pärast, vahetult enne seda viimast hullumeelsust. Sellised tunnid ärvelolekut tekitavad hallutsinatsioone ja paneb proovile mu vaimu veel viimast korda. Millises seisus on mu mõistus 24h pärast, ei oska ma enam öelda. Minu tervis on kontrolli all ja ma jään ellu. Ma ei kompa enam inimvõimete piire, need on käes juba. Ma ei kahetse midagi. Loodan, et Teil on esmaspäev põnevam, kui mul. Tahtejõud on ohtlikult suur.

loodan, et Taavi jõuab kõigest hoolimata lõpuni.

Eesti mees on rauast ehk kuidas suusatada 300 km

2010-04-22T14:15:00.003+02:00

Indrek Reisman ja suusad, millega ta 300 km läbi sõitis.

talv on selleks aastaks küll ajalugu, aga toon ühe vägeva saavutuse, millega Eesti suusataja hakkama sai. üks väga inspireeriv, Eesti mehe rauasust tõestav kogemus.

Indrek Reismann, tööajal logistikajuht, läbis Soomes 300 km suuskadel. mitmendat korda. siit tema kirjeldus, kuidas 300 km kulges. võimas.

-----
Naabermaal Soomes peetakse iga-aasta veebruaris traditsioonilist kaugluure patrullsuusatamise võistlust "Kaukopartiohiihto". Korraldajaks Soome Kaitseväe eriväljaõpet tegev Utti Jäägerrügement. Piirkond Utti, mis paikneb ca 170 km Helsinkist.

Üritust korraldatakse Talvesõjas tegutsenud kaugluurepatrullide mälestuseks. Tegevus annab võimaluse kogeda nende kunagisi katsumusi ja tegemisi, õppida tundma ise-ennast.

Seekordne 26.-28.02.2010 toimunud võistlus oli arvult 13.

Soomlastele on see tunnustatud üritus, mille ees neil väga suur austus. Tavapäraselt osalejaid ca 300-500. Käesoleval aastal osales ca 450.

Kogedes aastaid tagasi Kaukopartiohiihto üritust esimest korda ka ise - jäi see enda jaoks hinges väga olulisele kohale. Seda ennekõike oma raskuse ja ettearvamatuse tõttu. Üritus annab võimaluse igaühe jaoks väga ja väga rasketeks väljakutseteks- just nii rasketeks kui keegi neid endale seada tahab!

Korralduse formaat:
Enne starti võtab osaleja endale eesmärgi, mida ta läheb trassile pürgima ja mis pannakse ka kirja.
Põhidistantsid on:
75 km 12 tundi (piiraeg)
75 / 150 km 24 tundi (piiraeg)
150 / 225 / 300 km 48 tundi (piiraeg)

Liikumine toimub matkasuuskade ja kummikutega (sidemekinnitus – kanna tagant tross).
Liigutakse 1:50 000 kaartiga orienteerudes. Iga ca 20-30 km tagant on kontrollpunkt, mis tuleb läbida ja kus fikseeritakse osaleja läbimine. Tee kuidas kontrollpunkti jõuda- valib iga võistleja ise.
Üritusel ei selgitata konkreetseid osalejate järjestuskohti- eesmärk on täita enne finiššit seatud eesmärk ning selgitatakse kuhu läbitud distantsi tasemesse iga osaleja kvalifitseerub.

Enda jaoks oli käesoleva aasta võistlus arvult 6.

Viiel eelmisel osaletud korral olin seatud 300 km eesmärgi saavutanud 3 korral.
Eesmärk 300 km on minu jaoks väga ja väga raske. Samas on just eesmärgi saavutamise ettearvamatus ja selle suutlikusest teadmatus tekitanud endale võistluse ees igakordset aukartust, ambitsiooni ning väga tõsist väljakutset- minna võistlust ning ennast taas proovida. See on olnud ettevõtmiseks, kus on saanud kogeda enese piire ning õppida tundma ise-ennast.

Võistluse teeb ettearvamatuks pikk ajaline kestvus, väga pikk distants, ettearvamatu ilmastik- sajud, külm, märg; reljeefne maastik, võimalikkus teha reljeefsel maastikul orienteerumisvigu, keerukus öisel ajal orienteerudes liikuda, väsimusest tingitud stress, unevõlg, füüsiline kurnatus.

Ennekõike on see võistlus ise-endaga.

Üldjuhul sõidetakse väikeste gruppidena- eeskätt turvakaalutlustel. Kolmel viimasel aastal olen sõitnud üksi.

Viimaste aastate korraldus on olnud selline, kus iga uus 75 km algab ja lõpeb ühest- ja samast punktist. Kuid iga uus 75 km suundub erinevasse ilmakaarde suunduvale ringile ja maastikule.

Enda kogemus on olnud seni selline, et kõrgeimat eesmärki täita (300 km) – see eeldab minu jaoks järjepanu sõitmist ilma magamata. Küll igas kontrollpunktis hetkeliselt peatudes ja süües.

Trassil olev “atmosfäär” on väga meeldiv. Kui kaasvõistlejaid nähakse – heasoovlikult tervitatakse. Strateegia ja taktika valib igaüks enda jaoks ise. Käesoleva aasta eripära oli väga suur lumerohkus.

Esimene 75 km kulges väga hästi. Päevane valges sõitmine (startisin R kl 08.15). Oli hea libisemine ning suutsin vältida orienteerumisvigu. Aeg 10 tundi.

Teine 75 km: Teades, et raskem seisab veel ees- veidi süües, alustasin kohe ilma puhkamata. Hakkas lund sadama. Paar kraadi külma. Lumesadu tegi libisemise väga vaevaliseks ning selliselt liikumine nõudis väga palju energiat. Reljeefne maastik, kaart situatsioonivaene- väga palju aega nõudis öisel ajal sellises olukorras minu jaoks liikuda ning orienteeruda. Trassi raskusest tingitult võttis see meeletult palju energiat. Tegin ca 120. km-l ka olulise valearvestuse. Võtsin eelmisest kontrollpunktist ainult 1l vett kaasa. Hindasin et jõuan järgmisesse punkti kiiremini ja ei ole rohkem vaja. Energiakulu ja vedeliku kaotus oli aga suur- vesi oli otsas, kuid liikuda veel palju. Tekkis lausa ohtlikuna näiv seisund. Valdas meeletu janu, uni ning energia oli täiesti otsas. Peatusin. Sõin lund. Samas nägin kauguses tuld, mis tuli minu suusajälgedes minu suunas. Kaasvõistleja. Küsisin ta käest veidi juua. Ta ei olnud “kitsi Vend”. Olen kordi saanud ka ise sellistes olukordades erinevatel võistlustel kaasvõistlejaid aidata- see kord sain “tasu”. Sõit sai jätkuda ning see sai nüüd taas uue hoo. Kuid siiski trass kujunes erakordselt raskeks. Aeg 13 tundi.

Kolmas 75 km: Pool distantsi oli läbi (150 km), pool veel ees. Lumesadu lakkas ja libisemine paranes. Küll hakkas vaevama uni. Oli õnneks alanud taas valge aeg ning see tõstab alati motivatsiooni ja äratab ka “unest”. Pool selle etapi distantsist osutus väga väljakutseid tekitavaks- kaljune metsaga kaetud maastik. Pidasin oluliseimaks suuta varustus terveks jätta ja orienteerumisvigu vältida. Energiat kulus palju. Ka ühe arvestava orienteerumisvea siiski tegin. Üldjuhul alluvad sellised orienteerumisvead alati ühele reeglile- kui muutud liiga enesekindlaks ja “ülbeks”- siis see ka juhtub / saab kohe ka veaga “tasutud”. Trassi aeg 12 tundi.

Neljas 75 km: Temperatuur oli tõusnud ning hakkas sadama uduvihma. Libisemine muutus taas väga vaevaliseks ning suusatamine sellises olus väga energiat nõudvaks. Oli taas pime aeg – õhtu. Ees ootas öö. Uni vaevas kõvasti. Tihtigi kogesin hetki, kus suusatades olin magama jäänud, ärgates hetkel kui põlved läbi vajusid- nägin suusatades murdosasekundilisi unenägusidki! Võitlesin unega ja pürgisin nii palju kui jõudsin edasi. Teadsin, et juhtuda võib veel kõike, kuid eesmärk on saavutatav! Püüdsin lugeda hoolikalt kaarti- vältides liigset enesekindlust ja vigu. Korra kogesin ka tõelist “unekriisi”. Seda kriisi “ilustas” kogetu, kus ärkasin suuskadel olukorras, kus olin mäest laskumise lõppfaasis kui põlved taas läbi vajusid- olin mäest laskumisel magama jäänud. Kaugel polnud ka puud. Aga see kriitilises olukorras “ärkamine” ja ehmatus seekord ka tõesti äratas. Et vältida unevõlast “ära kukkumist”- ei teinud kusagil kontrollpunktis olulist peatust. Viimased 30 km kujunesid kõige raskemaks. Samas tõstis oluliselt motivatsiooni äratundmine- eesmärk on käe ulatuses.

Finišis. 300 km aeg kokku 45 tundi

Sellel katsumusel õigeaegselt finišisse jõuda- see on sõnul kirjeldamatu väga ja väga õnnelik tunne! Võtan suusad jalast, jalad ei kuulanud sõna. See ei olnud enam kõnd. Keha oli kui kõvasti peksa saanud. Samas hinge valdas õnnetunne.
Ei olnud varem tundnud end spordis energiast/väsimusest nii tühjana.
Sain kuldse tammepärgadega medali numbriga 43 ja diplomi. Mäletan- nr. 42 medali sain eelmisel aastal. Nimelt 300 km 48 tunni piiraja sees läbimise korral antakse nummerdatud tammepärgadega kuldne medal ja 13 aasta sees oli see siis 43. väljastatud medal. Numbrid jooksevad läbi aastate. Kokku lõpetas olnud võistlusel 300 km 48 h sees kolm osalejat.

Enda jaoks oli see 4. Tõeline õnnestumine. Tundsin kui vähe on õnnelikuks olemiseks vaja!

Andis olulist motivatsiooni trassil äratundmine - paljud teised võistlejad ja kohtunikud elasid Su eesmärgi saavutamisele väga soojalt kaasa. Aastatega on saanud paljud nägupidi tuttavaks ning Sind oli tähele pandud ning Su tegemised läksid neile korda!

Küll veel üks katsumus seisis ees - 170 km autosõitu Uttist Helsinki sadamaasse laeva peale- paar korda teel peatudes, sain sellega kuidagi hakkama.
Laevasõidust Eestisse ei mäleta siiski suurt midagi.

Õhtul koju jõudes püüdsin televiisorist Veerpalu 50 km Olümpiasõitu vaadata! Tundsin aimavat Veerpalu pingutust!

natuke rikkis

2010-04-19T09:53:00.003+02:00

pagan. sel aastal kuuajase vahega kolmas või neljas nohumoodi asi.

lahkub tavaliselt paari päevaga, erinevad uuringud seni selgust pole toonud. tavaliselt arsti juurde läinuna ka suurt midagi järgi pole olmnud.

perearst arvas nüüd, et äkki vastupanuvõime mingil põhjusel nõrk. igatahes ootan nüüd oma ninakõrvakurguarsti visiiti järgmisel nädalal (siia sulgudesse mõtle ropp sõim teemal, kuidas nn tasuta Haigekassa teenust oota nädalaid, aga raha juurde ja oma analüüside eest makstes saad kohe) ja tarbin erinevaid vitamiine ja muid tugevaid asju.

muidugi võisin sel korral ise ka rumalusega hakkama saada, kui koleõhukeselt eelmisel nädalal rullima minnes riidesse sai ning külmast väljagi ei teinud. või on siis eelmistest kordadest miski vimm ikkagi sisse jäänud. ei teagi. väsimuse saab korralikult välja puhata vähemalt, sest suurt sporti ei tee. kähku tahaks muidugi paraneda, väljas kevad ja selline ilm, et... Lillepi park jõudis ka eelmisel nädalal ära kuivada.

ajakiri Jooksja sai aastaseks. uus number peaks letil saada olema.

ja põlveopist sai aasta. jooksnud eriti ei ole ja vahel annab põlv endast märku ka, näiteks uue alaga (suusk või uisutamine) endast märku ka. muidu bueno.

avasin uuesti suusahooaja

2010-04-14T12:12:00.004+02:00

Rullsuusatajad Suverull 2008 võistlusel. Foto: Tehvandi Spordiklubi.

laupäeval möödus nädal viimasest sõidust lumel. sellest hoolimata avasin uuesti suusahooaja.

ettevaatlike sammudega nimelt astusin rullsuuskadele ja tõukasin end Pirita poole veerema. plussid - sõitma saab hakata kodus, vaja pole valmis jälge-rada ning sõita saab ka lumeta. ja noh, kogu see määrimiselogistika, millele kulutasin üksjagu aega ja raha, jääb olemata. rattaid tuleb vahetada, aga harvem kui suusk määret nõudis. ja enamus varustusest (saapad, keppidel vaja vaid otsad ära vahetada, ka kodus tehtav) kasutatav. väiksem sõltumatus ilmast ja rajast. mõnus.

miinuseks muidugi kepitõuke libisema kippumine asfaldil, mis jätab ilmselt jälje tehnikasse, aga eks näis. kiirus vist ka kohati liiga hea. eks näis.

keskmiseks tunnikiiruseks sai paaristõugete ja uisusammu vaheldudes tuli kahe tunni jooksul 18 km. rulluisu välihooaeg sai ka avatud ja juba ka külg maha pandud. püüan peagi pikemalt kirjutamiseks ka aega leida. ilusa ilmaga raske end arvuti taha motiveerida. radadel siis näeme.

ja uusi eesmärke seab ka vaikselt. peagi siis lähemalt.

oot-oot, suusahooaeg ei ole veel läbi

2010-04-08T15:56:00.005+02:00

ÄP maratoonarid Pirita tervise-suusa-jooksuradadel ühistrennis. Sügis 2007. Foto: Arno Mikkor/ÄP

talv sai küll juba nädalaid tagasi läbi ja lumigi on kesklinnast jalga lasknud, aga suusahooaja lõpetamisest küll rääkida ei saa. kunstlumeringil saab mitmel pool veel sõita, lisaks ootavad kodus sidemete pealekruvimist rullsuusad. äge, ma ütleks.

kui keegi küsib, miks üldse suusatada, siis sain lisaks heale enesetundele, võistlusvõimalustele ning võimalusele veeta sügis-talvel-kevadel palju aega väljas looduses veel ühe vastuse. nimelt selgus eile välirulluisuhooaega avades, et üsna intensiivse ja vastutuulega sõidetud trenni keskmine pulss oli 20 (!) lööki madalam kui viimati sellisel uisutrennil.

tegemist hooaja alguse ning uisuliigutuse meeldetuletusega ning kohati veel rapsimisega, mis tähendab, et pulss on alguses niiehknaa kõrgem. polegi eriti sõnu vaja.

teen ükskord hooaja kokkuvõtte ka. väga vinge talv oli.

pärast 100 km suusatamist on väike probleem järgmise eesmärgi seadmisega, sest latt on üsna kõrgel. rulluisumaraton Berliinis sügisel?

Eesti pikim ja ekstreemseim suusamaraton

2010-03-24T14:27:00.004+02:00

laupäevane ettevõtmine on lõunapool esikaaneuudiseks jõudnud - Haanjas sõideti Eesti pikim ja ekstreemseim suusamaraton. see 100km muutus just veel väärtuslikumaks :P

üldiselt tegin eile pärast pühapäevast taastustrenni uue harjutuse. kuna libisemine oli kasin (märja lume peal viimasepeal, aga kergelt niiskel kippus pidurdama), siis ei olnud tunne just parim. tasub ilmselt pidurit vajutada ja hoian nädalavahetuseni nüüd madalat profiili. laupäevasest pingutusest ikka korralikult vaja ära taastuda.

pühapäeval plaan rullidega ka hooaeg avada.

Võhandu Maratonil ehk 100 km pikkusel kanuusõidul tahaks kaasa lüüa. suurvesi tõotab huvitava sõidu tuua. vaatab, logistiliselt keeruline võistlus. samas ligi veerandtuhat tiimi juba kirjas.

Haanja 100 Vinter ehk tempel mällu igaveseks. tehtud.

2010-03-21T09:43:00.011+02:00

tõus Haanja suusaradadel. Foto: Haanja Suusaklubi.

polekski talve alates uskunud, et hooajal 100km järjest mõrtsukrajal sõidetud saab. aga eile toimus Haanja 100 Vinter ja pärast Tartu Maratoni oli isu veel midagi pikka teha.

meelde jäi:

hommik sombune ja vihmaootel. päeva jooksul õnneks ei saja, hoopis päike paistab ja sooja on 10 kraadi. suusa paneb vesisus paremini lippama. starti jõudsime Raivoga nii, et suusad maha, klamber kinni ja kohe minek.

esimesel ringil saan aru, millesse end mässinud olen. need tõusud. vaata ise raja profiili.

esimesest 50 kilomeetrist ei mäleta tegelikult eriti midagi peale kahe esimese ringi soojenduse tegematajätmise tõttu krampis säärtega sõitu ja hange lendamise 25km paiku ning 30km jagu kahel noormehel tuules sõitmist.

hommikul stardipaika sõites arutasime Raivoga, kuidas peale lennata - minna kindla peale ehk võtta eesmärgiks läbida 100km ja alustada kiiremini ning siis vaikselt kustuda või hoopis aja peale ehk 100 km ja 10 tunniga. rada tundmata plaane siiski ei teinud, eks esimese paari ringiga on selge, kas, mis ja kuidas saab.

mu eesmärk oli esimene pool ei kella ega pulssi jälgida, lihtsalt tuimalt sõita. kella ja pulsi jälgimine tekitab mul vahel mõttetut pinget - hakkad arvutama, kas ja mis ajaga lõpetad jne. parem on mingeid lihtsaid asju mõelda, saab transis sõidetud. elasin 5 km kaupa, ei arvutanud eriti, et "ahah, nüüd 45 sõidetud ja 55 veel" ning püüdsin võimalikult ökonoomselt kulgeda. õnnestus.

40. km kandis astus rajalt klambri purunemise tõttu ära Raivo. "pagan, see tähendab, et ma pean nüüd lõpuni sõitma". kahju tegelikult muidugi. siit hakkasin kohvist unistama.

50km - tuli kella järgi 4:08. keskmine pulss 167. enam kui kilomeeter ronitud (tõusumeetreid ringi kohta 117 ehk 40 enam kui trenniringil Pirital). panin mp3 kõrvas mängima paariks tunniks.

52. km kandis sõitis must ühel jäledamal tõusul mööda olüpiadebütant Triin Ojaste. enam ei mäletagi, mida ta kerget minekut vaadates mõtlesin.

65. km - yess, isiklik rekord distantsi pikkuses tehtud. Raivo "kui end sodiks ei sõida, võid 100 täis ilusti teha"

surnud koht oli vist 60.-75. km vahel. ebamäärane koht võistluses, üle poole juba tehtud, aga lõpuni veel palju minna.

70. km - Marcialonga tehtud.

75. km - Raivo "kui nii jätkad, võid alla 9 tunni sõita". siit tekkis kindlustunne, et vist veab ikka lõpuni.

90. km - Vasaloppet tehtud.

viimane ring. lähen saadan need tõusud viimast korda, kus see ja teine. oli päeva kiireim - ca 20 minutit. kukkuv temperatuur tegi rada jäisemaks ja tõi lippe. isu minema saada muidugi kiirendas tööd.

FINISH. teine pool 4:40, keskmine pulss 153. kokku 8:49, keskmine pulss 159. tühjaks jälle ei sõitnud. enam ei pea suusatama. see on suur kergendus, sest kinda tõttu hõõrus juba 35. km kandist ning parem jalg hakkas päkast valu tegema. korraldaja käepigistus ja käsitsi kirjutatud diplom. võimas.

kiidan Hawaii Expressi Pirita määrdemehi - alla pandud libisemine pidas lõpuni ja tegi selle kõik oluliselt lihtsamaks. supertöö.

respekt kõigile, kes lõpuni sõitsid.

korraldajale kummardus ja kraaps - meeldejääv rada, ilus ilm ja sujuv korraldus.

vaatasin eilset Veikko Tääri suusapäevikuid möödunudnädalaselt Suusahunt 2010 võistluselt. Haanja 100 korraldaja Ain-Ivar Tupp astus ka seal üles. vaata, kuidas ta põhjendas, miks selliseid hulluseid teha :P

lisatud 22.03:
mõned asjad meenusid veel.

- jõin rajal ca 8 liitrit, peamiselt spordijooki. rajale kaasa ise ei võtnud midagi, kasutasin toidupunktis pakutavat. see on 5 km ringi pluss, et ei pea alati punktis end kõrini täis tuupima (et järgmise punktini kestaks), vaid saab rahulikult jagada. miinuseks muidugi ajakulu. samas, 10 tunni juures pool tundi sellele kulutada, et sul võistluse ajal ja järgmistel päevadel (ja hooajal) hing sees püsiks, pole üldse palju.

- toidust sõin kümmekond banaani, peotäie rosinaid ja mõned viilud leiba soolaga.

- veetsin toitumise-joomisega ca 40 minutit. enda arvates tegin käbe, Raivo teadis, et kulus ca paar minutit igal korral.

- rajal mõtlesin korduvalt majanduses kasutatavale käibetõele "igale langusele järgneb tõus". Haannja100 kontekstis, kahjuks nii oligi :P

- eile tegin taastava trenni ja sauna. pulsid kõik korras, lihasväsimus normaalne. tundub, et trenni on õigesti tehtud.

- kõige rohkem teeb headmeelt, et eelmisel suvel laotud põhi uisutamise ja ujumisega ning talvine suusatrenn + jõusaal on õigesse kohta läinud. mootor töötab viimasepeal.

- temperatuur tõusis võistluse ajal 10 kraadini. lisa siia veel päike ja seda peegeldav lumi :P saapaid jalast võttes väänasin sokkidest vett.

- enesetunne pärast võistlust ja eile-täna annab aimata, et oleks saanud veel kiiremini. samas, tühjaks sõitmisest taastumine on üks vastikumaid asju :P

- Tallinna tagasiteel mõtlesin viimastele mõõduvõttudele, läbimine on olulisemaks saanud, kui võistlemine. alalhoiuinstink. võibolla miski etapp.

eile jõudis vaikselt kohale ka see 100km oma 2,3 tõusukilomeetriga. võimas värk, ma ütlen. igal juhul teeks uuesti.

kas kõik 100km suusatamiseks valmis?

2010-03-19T13:47:00.000+02:00

suustajad. Foto: Meeli Küttim/ÄP

homme lähen senise elu pikimasse võistlusse. kontrollaeg on 10 tundi, loodetavasti sellest piisab. ehk jääb ülegi.

ettevalmistused on kulgenud plaanitult. suusad said eile Hawaiisse määrima - alla pulber ja veetakse ka sooned sisse, et plusskraadide ja tõenäoliselt üsna vesise lumega libisemise taha miskit ei jääks. kuna pikk võistlus, keeruline rada ning ilmaoludki pole just talvisimad, püüaks enda võimuses oleva kõik enne sõitu korda ajada.

üle-eile tegin Pirital 1:25ga 20 kilomeetrit kerget sõitu. ei olnud ei head tunnet ega head libisemist. nädala alguseks enamvähem üle läinud nohu vist oli veel riismetega sees, ehkki proovid (ja pulsski) näitasid juba esmaspäeval, et kõik klapib. müstika.

nüüd veel õhtul iPodi muusika kategooriast "särts", päeva jooksul ette- ja kättejuhtuvad süsivesikud ära süüa ja peakski kõik valmis olema.

kuidas suusatada 100km?

2010-03-16T16:36:00.004+02:00

Haanja metsad. Foto: Meeli Küttim/ÄP

seda saame teada laupäeval, mil hommikul hakkame sõitma ja sõidame ilmselt kevadeni.

20. märtsil toimub nimelt Haanja 100 Vinter, millel hetkeseisuga kirjas 34 osalejat ja ma tean vähemalt kaht liiget Äripäev Marathon Team-nimelisest ettevõtmisest lisanduvat ja tundub, et konkureeriva 100km sõidu Suusahunt stardirivi pikkus sai sellega ületatud. 100 Vinter tähendab muidugi, et sõidetakse 100 km. suuskadel. et siis talve lõpuks tempel mällu igaveseks. laubal kell 19.32 saabub ka kevad.

pärast Tartu Maratoni mugavustsoonis läbisõitu ma distantsi eriti ei pelga. rada samuti mitte. tõsi, viimane võib muidugi laupäeva hommikul tõuse nähes muutuda. küll teeb muret ilm, mis sulaks ja vihmaks ähvardab minna. sest sedasi pole veel harjutada saanud. eks näis. äkki tsüklonid ja õhurõhud veel teevad midagi, et päris plussi ei kerkiks.

hetkel arvan, et lähen uisusuusaga, sest suudan neid paremini kontrollida ning vajadusel saab paaristõukega ka edasi liikuda. kui viimaseks tingimusi on muidugi. teisalt muidugi mõjutab suusavalikut määrimine. pidama saamine on veega "huvitavam kogemus" kui libisemine. ma arvan.

raketiteadlase päevik, päev 1.

2010-03-14T14:59:00.005+02:00

Risto Roonet ja Veikko Täär suuski määrimas. Foto: ETV.

kuna juhtusin Ringvaate saatele, kus Allar Levandi näitas pidamismäärde panemist (näitab Facebookis ja eeldab kasutajastaatust), ja see tundus nii üks-kaks-kolm, otsustasin täna ise järele proovida. ajastus on muidugi oluline, hakata seda õppima a) hooaja lõpus, b) ühede keerulisemate ilmaoludega. samas, ega muidu õpigi.

olemas on kolm purki pidamist, libisemise ja pidamispõhja lasin siiski proffidel panna, sest triikrauaga sodimiseks pole ma veel valmis. õhtul siis näis, mis sai.

aga spikriks näiteks Holmenkoli määrdenipid. tundub sisukas nõu, vastavalt ilmaoludele.

kui suurele osale eestlastest on valgest massist juba isu täis, siis mulle teeb küll rõõmu, et aprilliski veel täiendust lubatakse. 6 päeva 100 km sõiduni Haanja Vinter 100.

Minu mini-Vasaloppet

2010-03-10T09:48:00.000+02:00

Üheaegselt Vasaloppetiga toimus möödunud laupäeval Haanjas Estoloppeti 2010. aasta sarja viimane osavõistlus. Minu jaoks oli tegemist suusamaratoni dübüüdiga, mis kujunes üllatavalt raskeks aga väga emotsiooniderikkaks kogemuseks.

Kuna võistluseks anti stardipauk kell 1100 sai laupäeval ennast alles 730 Tartus üles aetud. Kere müslit ja kohvi täis ning sõit võis autoga 90 km kaugusele Haanjasse alata.
Veidi enne kella 1000 kohale jõudes oli võistluspaik juba paksult rahvast täis. Korraldajad olid suusasõbrad varakult kokku ajanud, kuna registreerida ja numbreid välja võtta sai paberite järgi kuni 1000ni (tegelikkuses aga võeti numbreid välja ka veel vahetult enne starti).
Ilm tõotas tulla enam kui tuhandele osavõtjale soosiv ja ilus.

Auto ja stardikeskuse vahel sõeludes oli tunne, et ilm tuleb prognoositult külm (ca. 5-7 kraadi) ning päris paljalt pole mõtet rajale silkama minna. Sestap jätsin kilepükste alla ka sooja pesu. Ülespoole panin lisaks talvisele jooksujopele ka niiskust ja higi hülgava sooja pesu.
Sellele ilmale vastavalt oli suuskadele alla pandud ka lipe ja pidamine.

Numbrid sai võistluskeskusest kätte probleemideta. Minu stardinumbriks oli 1004. Stardikoridori üle silmadega lastes avastasin üllatusega, et stardigrupid olid jagatud sajaste rühmade kaupa, nii et minu grupp - 1000 ja suuremad numbrid jäi stardirivis täiesti lõppu.
Algselt Sportinfo veebsaidi põhjal oletasin, et viimane grupp hakkab neljasajandast numbrist…
Aga jah, ega midagi parandada poleks andnud ning koht tuli sisse võtta päris võistlejaterivi lõpus.

Kui kell 1100 lasti esimesed teele, siis mina jõudsin stardikanga alla alles 1103. Kui vahetult pärast starti oli esimene mäkketõus veel suhteliselt lai (ca. viis-kuus rada), siis juba teisel tõusul kiskus raja väga kitsaks, nii et edasi liikusime teosammul.

Esimesel poolel kilomeetril püüdsin võtta mõne kiirema spurdiga venna sappa ja parandasin nii sõeludes veidi oma kohta. Samas sain kiiresti oma kultuuritusest (ja kogenematusest) suusarajal kiiresti aru ning mõtlesin, et otsustasin jätkata sabas venimist niikaua kui annab kaasvõistlejatest kultuurselt mööduda. Ega see võistlus pole ju mõisa peale :)

Rada jäigi kitsaks ning venimine kestis ja kestis. Aga ega ma ei kurda. Loodus oli super ja rada väga põnev. Kohati isegi liiga huvitav, kuna järskude kurvidega lõppevatel laskumistel oli alatihti näha kukkumist, nii et ka endal tuli ette paar korda, kus oleks külje nibin-nabin maha pannud.

5 kilomeetri vaheaeg tuli kuskile 37-38 minuti kanti. Mõtlesin juba, et tore-tore, hea kui finishisse jõuab nelja tunniga.
Aga kilomeeter-kilomeetri järel läks inimmass hõredamaks ning sai hakata veidi ka enda tempot arendama ning kaasvõistlejatest mööduma.

Enda sõidu alustamise ajaks olin ma ennast kiirenduste ja pidurdamistega päris ära väsitanud.
Pärast verd veel ei köhinud, aga pulss liikus tõusudel tihtipeale 180-190 vahel.
Lisaks hakkas libisemine ka ära kaduma – tõenäoliselt ei arvestanud suusamäärijad pilve tagant õhku kütva päikesega. Kolmandaks tundsin, et ka dressipükste alla pandud soe pesu oli tänase päeva jaoks liig, mis liig.

Aga mis teha. Surus hambad ristis edasi ja hoolimata kangutamisest liikusin omas grupis teisest kiiremini ning ka kilomeetrid möödusid üllatavalt kiiresti. Kui esimene kümme kilomeetrit läks täpselt tunniga, siis teine kümme juba 43 minutiga ja järgnevad viisteist kilomeetrit (20 km 35 kilomeetrini) läks aega vaid 1:03 minutit.
Tõenäoliselt hoidis tempot kõrge kiired ja pikad laskumised, mis kompenseerisid aeglased küngastest üles ronimised ja sirgel maal kangutamise.

Kuna ma lõpust alustasin ja omasugustega rühkisin, siis vähemalt motiveeris mind see, et kilomeetritel 10–35 kedagi ma enda teada mööda ei lasknud (kui lühikese 20 km tipud välja jätta). Küll aga hakkasin ma viimastel kilomeetritel veidi kohti kaotama, kuna organism oli selleks ajaks üsna kurnatud ning ei jõudnud enam pingutust taluda.

Lõpuprotokolli jäi siis ajaks 3:09:47 ja 965. lõpetaja hulgas 659. koht.
Esimese poole sisse tulekuks oleks pidanud raja läbima 16 minutit kiiremini.
Kuna tegemist on suusatamisega, siis on vabandusi hea leida, miks maksimumeesmärk jäi täitmata – kehv libisemine ja stardikoht, üleriietamine :)
Aga eks järgmine kord juba targem ja õpib vigadest.

Seniks aga maratonitiimil endiselt mõtteid järgmisel laupäeval toimuval Vinter100-l….
Tundub utoopiline, aga samas – miks mitte?

Haanja Maraton - tehtud

2010-03-06T17:37:00.003+02:00

Raivol siis tehtud. ajaks esialgsetel andmetel 3:09, mis enamvähem plaanide kohane. ta ennustas mõned päevad enne võistlust, et võiks 3 tunniga ära sõita. esikoht jäi 1:20 ja 650 koha kaugusele. kihvt tulemus.

võistles ka Raivo vend Riho, kel aeg 3:20, mis samuti vinge tulemus.

muljed siis ehk lähipäevil.

Tartu Maratoni asendussõit – Haanja Maraton

2010-03-04T10:22:00.002+02:00

Kuna erinevalt Rivost ja Raulist ei õnnestunud mul ootamatu haiguse tõttu end Tartu Maratonil realiseerida sean ma sel laupäeval sammud Lõuna-Eesti kuplite vahele, kus toimub juba 38. Haanja Maraton.

Siit-sealt on kuulda olnud, et tegemist on Eesti ühe ilusama suusamaratoniga. Lisaks kuulub ta veel Estoloppeti sarja ning mis peamine on klassikalises stiilis, mida on sel aastal harjutatud.
Hetkel siis minuga pikale distantsile (40 km) minemas 948 suusatajat. Nii, et päris mastaapne ja võimas üritus.

Eesmärki on raske paika panna. Pärast haigust olen lasknud väga vaikselt ning pole saanud eriti trenni teha. Eks vaatab stardis kuidas kujuneb. Kas võtan seda kui üht toredat matka :) või püüan ära teha TM-iks ette seatud eesmärgi - ehk tulla esimese poole sisse.

kuidas ma end mäluauku suusatasin

2010-03-02T11:49:00.005+02:00

mediteerimisharjutus. suvel. rannas. aga saab ka talvel ja suusarajal. Foto: Meeli Küttim/ÄP

huvitaval kombel õnnestus Tartu Maraton sedasi läbida, et juba paar päeva hiljem oli enam kui 60 kilomeetrisest katsumusest vaid õrn mälestus. täitsa mäluauk.

vaid medalit ja diplomit ning tulemust protokollis-kleepsu suusal vaadates veendun, et sai küll käidud ja seitse tundi suusatatud. see on mulle huvitav kogemus, sest pärast Berliini maratoni lõpetamist kestis esiteks eufooria jooksust ja selle lõpetamisest pikalt, teisalt kasutasin unetutel öödel Une-Mati kavaldamiseks rajal veedetut, et kiirelt uinuda. töötas.

nüüd siis sedasi. rajalt on mõned eredamad hetked ja paari kilomeetriposti juures vallanud mõtted küll meeles, aga see on ka kõik. õnnestus üsna mediteerivalt ja transis vist seal tegutseda. polegi sedasi varem, liikumise pealt.

tavaliselt täheldan sellist mälukat trennis, kui ühe kõrvaga (turvakaalutlustel) muusikat kuulan. ehk, et rütm ja heli toel tekib kerge transs, mis ühtlase rütmiga minnes aja lendama paneb. pärast vaatad, et "ohoh, siia olen end välja sõitnud".

praegu aga mõtlen, kas ja mida õhtul teha. klassikasuusal on all kliister (väkk), mille ärakasutamiseks oleks täna paslik veel enne külma sõitma minna. samas nõks on eelmisest nädalast väsimust. eks ilm täna otsusta, kas kisub tööpäeva lõpuks miinusesse või mitte.

kas järgmiseks Vasaloppet?

2010-02-25T10:45:00.006+02:00

Vasaloppeti start. Foto: SVT.

nagu hea piltnik Jarek Jõepera ütles, läbib üks õige Eesti mees Tartu Maratoni. tehtud. aga kuhu edasi?

ma tean, et 7 tundi ei ole just teab mis uhkustamisväärt saavutus, ent hammas on sedavõrd verel, et peaks juba uueks katsumuseks atra seadma. uued osalemisotsused, eriti kergelt hullumeelsete võistluste omad (nagu Vasaloppet oma 90 kilomeetriga tundub), tulebki võistlusjärgse eufooria pealt, kui lihas juba taastunud, aga emotsioon veel värske, teha :P

sel aastal läänenaabrite juurde ei jõua, sest 90 km klassikasuusatatakse seal juba 10 päeva pärast. aga järgmisel aastal ehk? vaadake näiteks eelmise aasta stardist videot. kas ei aja mitte isu peale?

üldse avanesid mulle sel talvel suusamaratonide silmad. kuna varem polnud ei huvi ega tegelemist, ei pannud ka tähele. sel talvel saab ehk jala veel valgeks Salomoni sõitu Valgehobusemäel 14. märtsil, mõttes olen arvutanud osalemist ka järgmise nädalavahetuse Haanja sõidul. näis.

eile tegin üle paari päeva esimese harjutuse. hommikul veel eriti ei viitsinud, aga õhtul lund vaadates tuli isu. kõik sujus ja libises. kartsin, et keppide ja lume ja suuskade vastu on väike tõre, kuid huvitaval kombel ei ole pikk sõit sellist templit jätnud. taastumine on üldse üle ootuste lihtsalt ja kiirelt kulgenud. sel nädalal võtab siiski veel rahulikult.

lisa: aitäh terastele lugejatele, Haanja 100 ehk 100 km suuskadel 20. märtsil. ütleme nii, et tekkis idee.

Tartu Maraton - tehtud. hell yeah

2010-02-22T10:21:00.010+02:00

siit. 63 km. Foto: klubi Tartu Maraton.

noniisiis. mõned märksõnad ja mõtted eilselt võistluselt. minu esimene suusavõistlus üle maeiteakuipika aja. ja esimene klassikavõistlus. infot, et ma trennis vabastiilis kulgesin, tiimikaaslastega väga ei jaganud. lootsin mahu pealt ära sõita. pealegi, how hard can it be?

suusad olid vinged ja määre samuti. aga kui mees peal tehnikaga eelneva kahe kombinatsioonist maksimumi välja võtta ei oska, siis tuligi ikkagi piinelda ja karmilt tööd teha.

taust oli enne eilset siis selline:
- suusatatud ligi kaks kuud - kilomeetrites ca 450-500 kanti
- sellest klassikat kolm korda, küll olin vaadanud teisi ning Veikko Tääri videopäevikuidki :P
- aga on ju sajandi talv ja sportlike kolleegide kutse. niiet tuli minna.

ahjaa, remargiks veel, et mul oli see mitmes kord, kus kolleegi abiga millegi kallale asusin. jooksmiseni jõudsin kolleegidega, Berliinis käisime maratonil koos. et kaastöötajais peitub tihti võti inimeste liikumapanemiseks ja tööandjal tasub seda kõrva taha panna. sest hea tervise ning eduka soorituse puhul jätkub tahtmist-motivatsiooni kogu aeg.

mõned märksõnad eilsest.

- viimasest reast startimine on halb valik, sest rajaks on sul ees ainult lumepudru, kus ei ole jälge. enamasti.
- positiivne on samas, et suht vähe trügimist ja üsna lahedalt ruumi kulgeda.
- miks on laskumistel vaja sahatada? ei olnud ühtegi keerulist või järsku ja rajas sõites oleks oluliselt lihtsam, kiirem ja rohkem puhkust võimaldav alla kulgeda.
- raja esimene pool oli mulle igav ja raskevõitu - keppide pikkuse ning kasina oskuse tõttu väsis selg kiiresti.
- algajal on hea kellegagi koos alustada - näha, et lõpuni on veel 50+ või 40+ km (ehk adumatu suurus), mõjub kohati hirmutavalt ja pärssivalt.
- kaifisin täiega alates 31. kilomeetrist tõusude-laskumiste ca 15 kilomeetrist lõiku - tõusudel sain selga ja ülakeha puhata ning laskumistel kütsin hea määrdega paljudest mööda ja võitsin kõvasti tagasi.
- korraldajatel on tark lüke lasta poolepeal 31 km sõitjad rajale - maratoonarid on selleks ajaks juba suht omas elemendis ning see mõjub emotsionaalselt väga värskendavalt, mulle andis tugeva süsti ja tahtmise edasi võidelda.
- alguse naljad kestsid kuni 10. kilomeetrini, siis tehti juba vaikselt ja nohisedes tööd.
- viimased 15 kilomeetrit imesid must pea kõik mahlad - suht lauge maa ehk tuli suusatada. mida ma ei osanud.
- viimast viit kilomeetrit ma juba vihkasin.
- esimesel korral on õige tempo valimine keeruline. ei oska jagada ja sättida, palju tuli ka niisama rahmeldada. finishijärgset ja tänast olekut vaadates tundub, et viimane käik jäigi sisse panemata.
- korraldajatele aplaus ja kummardus. rajal toimis kõik ja TPd tulid meeletu massiga ikka viimasepeal toime. kartsin, et tagantulijaile on imetlemiseks tühjad kandikud ja topsipuru ning banaanikoored. rajale ise ma midagi (peale kuiva mütsi) kaasa ei võtnud ja tagantjärele vaadates, õige otsus.
- suusarahvas on enamasti viisakas. isegi, kui trennides mingit tunglemist ette tuleb, siis maratonil seda polnud.
- suusamaratonile võta alati päikeseprillid kaasa. kui su kaadrist on üle poole valge ja valgust peegeldav pind, siis on silmad kissis ja nägu pinges. ehk sellest lihtsast pingest saaks lihtsalt vabaneda.

korra käisin näoli ka. konkreetselt. laskumisel rajavahetusega jooneliseks sõidetud lumel jooksis vasak suusk üle parema ja puhkasingi lumel. kõik jäi õnneks terveks.

täna on olemine üle ootuste hea, kerge väsimus ja mõnel pool ka lihasevalu. niiet lisaks suusatamisele tasub ka jõusaalis käia - lihas kestab paremini ja endal järgmisel päeval parem olla.

moraal:
- mu üldfüüsiline ja aeroobne vorm on oluliselt paremad, kui arvata julgesin.
- klassikat suusatan alla igasugust arvestust, oluliselt halvemini kui julgesin arvata
- Tartu Maraton on oluliselt lihtsam sõita, kui julgesin arvata.

ja Raul fikseeris, et netoaeg on tegelikult 10 min väiksem brutoajast. seega sõitsin ikkagi alla 7 tunni. jee.

järgmisel aastal jälle.

Kes startisid, need lõpetasid! Hurraa!

2010-02-21T16:26:00.002+02:00

Raul (6:44 ja 3905. koht) ja Rivo (7:09 ja 4199. koht) on ilusti just 39. Tartu Maratoni Äripäeva Maratonitiimist lõpetanud. Muljeid pole neilt veel kuulnud, aga oma vennalt sain just SMS-i, et taganttulijatel oli seekord päris raske rada. Aga kindlasti Rivo ja Raul juba varsti ka siin muljetamas, kuna suurem rammestus kontidest kadunud ja Tallinnasse tagasi jõutud.
Igaljuhul väga kõva sõna! Tubli! Tehtud! :)

Allkirjutanul õnnestus aga reede õhtul selline vastik külmetus saada, et terve eilne päev sai voodis sirakil oldud, 100% sai end küll ravitud kuid tulemuseta. Polnud mingit varianti täna siiski rajale tulla (tõenäoliselt pesitses pisik juba mõnda aega organismis, kuid leidis ülihalva aja väljatulekuks)...
Endal on õudsalt kahju, et seekord siis sedapsi... Harjutatud sai ja eesmärgid olid paigas... Kuid rõõmustan kõigiga koos, kel õnnestus sellest nauditavast suusapeost edukalt osa võtta. Aplaus teile,

Raivo
PS! Järgmine aasta kohe kindlasti TM-i stardis ja kuramus... Vasaloppet tuleb ka kunagi ikka ära teha
PSS! Hetkel siis juba 63. km rajal 4442 lõpetanut.

Kuidas mitte kringliks külmuda või üles sulada?

2010-02-18T19:01:00.001+02:00

62 tundi siis vaid esimese suusavõistluse stardini. Ega vormi enam parandada enam ei anna, kuid tervist saab ja tuleb hoida. Ehk siis süüa edasi küüslauku ja juua peale piparmünditeed :) ja vahepeal naksata veel süsivesikuid.
Viimane treening jäi mul pühapäeva. Mõtlesin, et kogun parem jõudu ja lasen selle nädala vaikselt. Aeg on näidanud, et pikem puhkus enne võistlusi tuleb pigem kasuks.
Ja õlad on siiani paaristõugetest kergelt valusad. Nii, et mis ma neid trenniga kulutan :)

Tervis on enam vähem, kuid küsimusi ja kitsaskohti on tekkinud.
Esiteks logistika.
Lisaks sellele, et pühapäeval tuleb kiiresti jõuda Otepäält Elvasse tuleb ka ülejäänud osa päevast väga kiire.
Hommikul kell 3.30 siis äratus, et jõuda 4.30 Ülemiste parklasse, kus Eurolinesi eribuss mind koos Rivo ja teiste huvilistega peale nopib. Orienteeruvalt kell 7.30 peaks jõudma Otepääle.

Siis on aega poolteist tundi, et võtta endale stardimaterjalid, otsida üles määrimisboks, mille lähedalt saab kätte A&T Spordi poolt ette määritud suusad (pöidlad rusikasse, et määre peaks ja libiseks) ja seejärel tuleb leida kiiresti vastus küsimusele- millise riietusega rajale minna ja milline osa riietusest jätta pakihoidu.

Praeguse seisuga tundub, et selga tuleb jätte suhteliselt soe riietus.
Ilmaprognoosid näitavad, et stardis võib olla -15 kraadi, millest maha veel ka tuulekülm ja -20 kraadi võib olla ilusti käes.

Siit ka küsimus, et kuidas sellise külmaga stardikoridoris mitte ära külmuda?
Näo võiks ehk rasvaga kokku määrida ja enne starti endale prügikott peale tõmmata.

Tõenäoliselt lähen ma riskile ja panen selga pigem vähem kui rohkem. Higistamine kurnab raja peal kindlasti kõvasti organismi, kuid organismi väsimuse ja külmumise vastu peaks aitama joogi-söögipunktide korralik külastamine. Samas tuleb arvestada jällegi seda, et puhkepeatused üle minuti-paari pikad ei oleks, kuna vastasel juhul on alajahtumine kiire.

Finishis tuleb samuti kiiresti tegutseda. Pakihoiust asju ei sooviks pool tundi otsida ja riided peaks tõenäoliselt ülikiiresti ära vahetama.
Sellised algaja suusataja mõtted ja küsimused. Pühapäeva õhtul tean ma neile kindlasti juba ise vastust, aga ehk on juba praegu vanadel kaladel häid mõtteid jagada?

väike rike enne Tartu Maratoni

2010-02-16T11:07:00.006+02:00

ehk lugu sellest, kuidas vead on ikka kõige paremad õpetajad. ja jonn kõige halvem õpilane.

eile juhtus selline prohmakas, et suusakilekas jäi koju. kuna olin juba Pirital ja suusad käes ning keppidel uued käepidemed (ma ei teagi, mismoodi neid nimetatakse), mõtlesin mingi suht suvalise kilejakiga, spordi oma ja kirjade järgi ilmakindel, ikkagi trenni ära teha, sest see nädal suht tihe ning enne pühapäeva pole eriti mõtet rabistama hakata. mõtlesin muidugi, et see võib karmilt kätte maksya, aga noh...

lasin peamiselt paaristõukeid ja trotsisin kohati tuult ning lõpetasin pärast tunnist kulgemist, sest jahedaks kiskus. jakil ja jakil on ikka vaks vahet. eilne läks lihtsalt liigutamise peale seestpoolt niiskeks ja see tõigi jaheduse ligi. edaspidi siis targem. loodetavasti.

aga täna on siis olek ... huvitav. ärgates kostitas kerge nohu ning natuke hajevil olemine on. hommikul viskasin vitamiinid kohe sisse ja kuum jook leevendab olemist ka. üle õla ei hakka kontoris sülitama, aga paari tunniga on vati seest veidi välja tuldud ning kolin lõunast koju tööle taastuma. toimetuses teisigi tõbiseid näha ja see kasuks ilmselt ei tule. õnneks on mõned päevad veel aega kosuda. väike puhkus mööda külgi enne tähtsat päeva maha vast ei jookse. Raivo ka veidi rikkis, loodetavasti ikka tippvormis nädalalõpuks.

kirjadega mütsid saab homme kätte. jei.

sajab või kahesajab? või viiekümneb?

2010-02-12T11:34:00.006+02:00

Talv. Foto: Julia-Maria Linna/ÄP

nädalapäevad maratonini ning ilm on hetkel mulle kõige muutuvam suurus, millest võib palju sõltuda (mõnus või piin). elu on näidanud, et mida enam ette ennustatakse, seda enam kõrvalekallet prognoosist tasub oodata. selle tõestuseks ka ilm.ee nädalakiri.

Neljapäeval-reedel püüab idapoolseid territooriume hõivata tulnukas Atlandilt, mis jõudnud Briti saartele, võib-olla koguni Põhjamerele. Meile toob selle tsükloni Läänemerele trüginud lohk pilves ja lumisema ilma. Õhutemperatuur tõuseb, kuid tuul peaks jääma lõunasse ning kagusse ning sula ei tule.

Kuna maratonipäevad jäävad 10 ööpäeva kaugusele, siis esialgne vähegi usaldusväärne prognoos pakub temperatuuri vahemikku –5...-20°C. Superarvutid jõuvad enne võistluspäevade saabumist arvutada veel 40 ja enam arengukäiku.

ehk vahemik -5 kuni -20 ütleb suusatajale, et eee Tartu Maraton toimub talvel :P

aga ilma peale mõtlen selle pärast, et suusad on küll määrimiseks proffide hoole all, kuid riietus ja muu varustus ning selle kaasa vedamine (ja sõiduks õige valimine) jääb sportlase hooleks. õnneks on viimased paar kuud pakkunud talve kõige erinevamaid nägusid ning üksjagu on erinevaid kombinatsioone-temperatuure-tuult jms katsetada saanud. järgmise nädala keskpaigas saab siis ehk lõpliku pildi, mida pühapäeva hommikult oodata.

neljapäevaseid uudiseid ära viska reede varna

2010-02-11T10:17:00.004+02:00

kaks uudist.

- ajakirja Jooksja ja spordiklubi Stamina koostöös ilmub peagi harrastaja treeningpäevik.

- 14. märtsil toimub Salomoni Suusamaraton, vabastiilis. lähem inf neil kodukalt ja RSVP näiteks Facebookis.

kui paar nädalat tagasi olid külmematel õhtutel Pirita rajad tühjad, siis eile oli suht jäistes oludes (näiteks kileka põues olnud iPod läks kehasoojuse ja välisikihi koostöö mõjul jäässe) ikka tihe liiklus. Tartu Maraton läheneb?

ahjah, enda ettevalmistusest veel nii palju, et korraldame mütsidele tiimi kirjasid.

ise oma saba kallal

2010-02-10T12:20:00.005+02:00

Fotomeenutus 2006. aasta rahvavõistlusest. Foto: Indrek Susi/Äripäev

et meil ja Tartu Maratonilgi sarnane idee ehk palju tervislikult liikujaid, siis Tartu Maratoni uudistesse sai täna üles selline info. Kolleeg Erik Morna R2st ja Priit Pullerits ajakirjanikest veel stardis.

---

Äripäeva ajakirjanikud said üle aastatepikkusest suusapausist ja osalevad elu esimesel suusamaratonil. Loomulikult Tartu Maratonil.

"Kuna mitmed minu ümber tiirlevad inimesed olid Tartu Maratonist hakanud sel aastal esmakordselt kõva ja selge häälega rääkima, tundus mulle ka antud idee üsnagi realistlik. Ma lausa küsisin endalt, et kuidas ma olen üldse siiani Eesti suurimat rahvaspordiüritust ignoreerinud? Olen end alati lumepuuduse tõttu püüdnud välja vabandada, nüüd aga selline vabandus ei mängi välja," kommenteeris aastakümne pikkuseks veninud suusapausist ülesaamist Äripäeva uuriva toimetuse ajakirjanik Raivo Sormunen ja tiimi staažikam maratonihunt. 63 kilomeetri stardirivist leiab meeskonnast veel Raul Lobanovi ja Rivo Sarapiku.

Äripäev Marathon Team sündis kolm aastat tagasi, mil majanduslehe jooksuhuvilised (paljud neist eelneva jooksukogemuseta) treeneri käe all Berliini jooksumaratoniks treenima asusid. Üle finišijoone jõudis kuraditosin lippajat ja sellega oli käsi spordile antud. Pärast seda oleme võtnud osa Nizza Ironmanist, 73km pikkusest ultrajooksust Saksamaa metsades ning rulluisuvõistlustest Eestis. Lisaks avastanud ujumist, rulluisutamist, rattasõitu ja sel talvel ka põhjalikumalt suusatamist, samuti tulnud toime muude harrastussportlasele väljakutseid pakkunud küsimustega nagu vigastused, motivatsioon ja varustus.

Maratonitiimi trennis varatud verest-higist ning võistlusvõitudest saab lugeda meeskonna ajaveebist.

kaks nädalat Tartu Maratonini

2010-02-08T14:10:00.006+02:00

kuna reedel hooldusse viidud suusad ootasid võistlejate järel järjekorras, nihkus harjutuskord viimase tööpäeva õhtult lauba lõunale. ühel korral olen varem päeval sõitnud, eriti ei istu see, sest inimesi rajal rohkem ning ümbrus nõuab ka tähelepanu. pimedas ei aja niimoodi silme eest kirjuks.

viimane oli laubal muidugi kõige väiksem mure, sest sõit kulges läbi sellise vägistamise, et viska või kaikad ja lauad metsa ning astu jalgsi edasi. pulss keris juba soojenduse ajal üles ning Pirital suurel ringil üleval sõidetud pika sirge järgne tõus tõmbas hinge ikka suht kinni ja libisemist polnud. ühesõnaga vastik-vastik. põhjust ei teagi. võimalik, et harjumatul ajal harjutamine ning kehvalt magatud uni mõjusid kehvalt. kuigi nii kehvalt ei ole ka ükski hommikune trenn mõjunud, ei jooksus, ei ujumises, ei rulluisus. parim aeg koormuseks peaks muidu olema hommikul ja pärastlõunal alates 16st. aga noh, on ilusaid päevi, on raskeid päevi.

eile aga seevastu oli jälle nii ilus. isegi seni parim sõit. tunne, et iga korraga saan tugevamaks ja stiil paraneb ja libisemine on ägedaim, on ikka viimasepeal.

nädalavahetusel avastasin veidi ehmatusega, et Tartu Maratonini on napid kaks nädalat. tahtmine ja ärevus on suur (pole kaks aastat ju võistelnud) eks ma karda ka seda sõitu veidi, aga laamendama ei lähe ja rahulikult läbi sõites pääseb ehk enda tapmisest.

et kasin kogemus ja tehniline pool sõitu takistama ei kipuks, panin end Raivoga AT Spordi määrdepakkumistel nimekirja (Raul oskab ja määrib ise) ehk proff hooldus+suusad saab kätte stardist. olen paari kuuga heast libisemisest ja määrdest lugu pidama hakanud (ja Ambroselt laskudes ka sillale libisenud).

samuti on postkastis Eurolines´i pilet, mis viib varahommikul Lõuna-Eestisse ja toob õhtul tagasi. saab kompaktselt võistlemas käidud.

trennikilomeetreid koguneb kahe kuuga umbes poole tuhande jagu. olen suht lõdvalt harjutanud ja distantsi ning pulsi (kella patarei on tühi ja pole mahti olnud seda vahetada) asemel hoopis rajal veedetud aega ja enesetunnet jälginud. vähem pinget sedasi. eks näis, kas ja kuidas see end õigustab.

Kuidas seada endale eesmärk Tartu Maratoniks?

2010-02-07T16:36:00.001+02:00

Jooksuvõistlustel olen ma viimastel aastatel pannud paika enam vähem täpse ajaorientiiri, mille sisse võiks võistlustel joosta ning eesmärgi ka tihtipeale täpselt täitnud. Nüüd – kaks nädalat enne esimest suusavõistlust olen täiesti nõutu. Võrrand on täis Tambovi konstante ja tulemuse ennustamine tundub raskem kui kohvipaksu pealt lugemine.

Kui jooksmisel pole suurt tähtsust jooksuvarustusel, tehnikal ja ilmal, siis suusatamisel on varustusel ja õnnel üksjagu suur osakaal.
Aga püüame siis ikkagi teha midagi ületamatut ja mingigi eesmärgi paika panna :)

Alustame vastupidavusest.

Suuskadel sõidetud kuu-poolteist on näidanud, et vastupidavus ja füüsiline treenitus, mis on jooksmisel A&O, võib anda suusatamise lõppresultaadist tunduvalt vähem. Ehk vaid 50-70%. Sellegipoolest on see määrava tähtsusega komponent hea tulemuse saamiseks.

Olgugi, et pärast eelmise kevade Rennsteiglaufi olen teinud trenni väga kaootiliselt kui mitte öelda vähe, pole olukord kõige hullem. Märkimisväärne osa võhma tundub olevat taastunud ning paaritunnised suusasõidud ei tundu üldsegi kurnavad (tegelikult on paar tundi suusatamist võrreldes sama pika ning sarnase pulsisagedusega jooksutreeninguga tunduvalt lihtsam, kuna saab aeg-ajalt puhata).
Seetõttu mul Tartu Maratoni läbimise ees suurt aukartust ei ole ning vaid raja läbimist eesmärgiks päris panna ei tahaks.

Erinevalt jooksmisest vajab aga suusatamine, mitte ainult tugevaid jalgu vaid tugevat keha.
Seega on ülakeha, mis on mul jooksmisel varju jäänud, saanud viimasel kuul tugevaid järelaitamistunde.

Varustus.
Fischeri SC kombisuusad.
Ei tea palju kombivennad Tartu Maratonil klassikasuuskadele ajas ära annavad – ehk pool tundi-tund? Ehk teadjad oskavad sõna sekka öelda. Suusakepid, saapad ja sidemed ka amatööri omad – aga tõenäoliselt need suurt tulemust siiski ei määra.
Spetsiaalset suusavormi ostnud ei ole. Arvan, et ajab ära talvise jooksuvarustusega. Peaasi, et end liiga palavalt või külmalt ei riietu. Suusatamine on näidanud, et piisab paari minutisest peatusest 10-15 miinuskraadi juures, kui külm hakkab kibakiirelt keha jahutama.

Suuskade määrimine.
Algul mõtlesin, et mis see määrimine väga loeb :) Aga loeb küll ja isegi väga. Esimene kord pidamisteip all mäest üles rühkides sai vaikselt imestatud, kuidas küll on võimalik ilma tagasi libisemata sörkides mäest üles minna.
Olen kahel korral lasknud endal suusad ära määrida ja arvan, et see on parandanud kiirust tervelt 10% võrra. Samas väga head libisemist (ehk lendamist, nagu Rivo seda nimetab) pole ma täielikult kogenud. Ehk see tähendab seda, et laskumistel on alati olnud minust kiiremaid „lendajaid“. (nt. Ambrose mäest alla tulles libisedes pole ma näiteks kunagi veel Pirita jõe silla peale välja libisenud)

Tehnika.
Eks üks peamine asju, millele lähinädalatel tuleks veel keskenduda. Üldiselt olen selgeks saanud, et suusatada tuleb võimalikult ühtlase tempoga, sest kõik pidurdamised ja end käimatõmbamised võtavad lisaenergiat. Samuti tuleb ühe silmaga jälgida pidevalt maastikku ja otsustada, kas liikuda edasi paaristõugetega või käärsammuga.
Siis tuleb õppida kiiret tõukamist, pikemat libisemist, käte lõdvestamist jne. Ega kuu-pooleteisega midagi põhjalikult teha ei anna aga proovib, aga arvata võib, et hetkel kasutan ma päris palju energiat lihtsalt rapsimiseks.

Stardikoht.
Stardime Äripäeva maratonitiimist kõik kolmekesti viimasest 12. grupist ehk pärast 4000 suusataja stardijoonest ületamist. Kui suurjooksudel (nii Berliini kui Amsterdami maraton) pole ma täheldanud, et jooksjate massid oleks algtempot märkimisväärselt aeglustunud, siis suusamaratonil võib minna tagantpoolt tulijatel päris korralikuks venimiseks.

Aga selline on seis.
Olen saanud selgeks, et mingit ajaorientiiri suusatamisel ei tasuks paika panna, kuna ilm võib isegi parimate suusakunnide aegu ühest seinast teise kõigutada.
Seetõttu arvan, et miinimumsihiks võiks olla koht esimeses pooles, mis praeguse registreerimistulva põhjal tähendaks ca. 2500 kohta. Tundub esmapilgul nadi. Aga selleks tuleb vähemalt 1500-2000 suusatajast 63. kilomeetri jooksul mööda saada ja see tundub juba mõnevõrra ambitsioonikam.

lendur

2010-02-02T11:25:00.007+02:00

käisin eile jälle lendamas. väljas toimunud hullumaja vaadates kadus küll trenniplaan, aga Piritale hooldatud suuskade järele minnes mõtlesin "kui ma juba siin olen, käin siis ära". normaalsed inimesed on sellise ilmaga muidugi kodus, see paistis juba tühjast parklast. mulle on keeruline ilm trennides vahel rohkem istunud, jääb meelde ka paremini.

kui suusad alla sain, tundsin, et olen kuidagi pikem kui tavaliselt. ja esimeste tõugete järel sain aru, et tuleb viimasepeal lippamine. libisemine oli senikogetust parim, seda peale sadavast ja üha sügavamaks muutuvast hangest hoolimata. aitäh Pirita Hawaii hooldemeestele.

Pirita pikal sirgel näiteks võtsin vabalt paaristõugetega kinni eespooluhavad uisustiilitajad, mäest läksin üles lennates. vinge, ma ütleks. laskumised olid veidi kahtlased, sest jälge polnud kohati näha, lõppes kõik siiski turvaliselt.

teine ring läks juba muidugi vaevalisemalt, sest lahtist lund oli sügavamalt ja vist ka kerge väsimus. sõidu alguses kogetud pikkuse kasv kippus kahanema. aga seni tõesti meeldejäävaim sõit, hea muss kõrvas, vähe rahvast rajal ja mõnusad suusad. nii on ju lausa lust harjutada.

Praegu jooksevad vaid hullud - ehk suusad alla

2010-01-28T00:04:00.003+02:00

Eelmise aasta talvel kirusin ma joostes endamisi suusatajaid, kelle jaoks rajati talveks minu jooksutrassile kunstlumest rada, mis sundis mind oma treeningtiiru muutma. Viimase paari nädalaga olen ma pööranud aga niivõrd suusausku, et pean rumalateks omakorda inimesi, keda pole praegune talv suutnud jooksmisest (või mõnest muust spordialast) loobuma :)

Aastavahetuse kandis sai mulle äkitsi lõplikult selgeks, et oleks sulaselge rumalus jätta viimase sajandi lumerikkaim talv kasutamata. Võib olla enam sellist talve siinsetel laiuskraadidel enam ei näegi, kliima ju soojeneb peadpööritava kiirusega :P

Kuna viimaste aastakümnete talved on olnud enamaltjaolt lumevaesed (vähemalt minu liikumistraektooril –Tallinna ümbruses), siis pole ma endale söendanud suusavarust muretseda ning olen olnud ka kehv suusavarustuse laenutaja.

Sellest tulenevalt tean ma enam vähem ka kõiki suusakordi pärast keskkooli lõpetamist- kahel korral Firmaspordi talipäevadel Otepääl, korra või paar Kõrvemaa suusakeskuses ja paar korda Pirital – nii, et kokku viieteist aastaga vähem kui sadakond suusakilomeetrit.

Kuid aastavahetusel Pirital laenusuuskadega mööda suusaradu vaevaliselt ja higistades liikudes sai mulle selgeks, et nii enam edasi minna ei saa. Sõita tahaks ja väga, aga kulunud laenusuuskadega jääb vähemalt pool naudingust kätte saamata.
Pidasin isekeskis monoloogi:
-Kas soetada suusad?
-Jah!
-Aga mida teha, et investeering end 100% ära tasuks?
-Võtta osa Tartu Maratonist.

Kuna mitmed minu ümber tiirlevad inimesed olid Tartu Maratonist hakanud sel aastal esmakordselt kõva ja selge häälega rääkima, tundus mulle ka antud idee üsnagi realistlik.
Ma lausa küsisin endalt, et kuidas ma olen üldse siiani Eesti suurimat rahvaspordiüritust ignoreerinud?
Ahjaa - olen end alati lumepuuduse tõttu püüdnud välja vabandada.
Nüüd aga selline vabandus ei mängi välja.

Seis on nüüd selline, et suusad on paar nädalat käes (amatöörile mõeldud Fischeri SC kombid) ning õpin vaikselt klassikat sõitma.
Kooli ajal sai oma 35 rublastele Visu poolplastikutele parafiini alla pandud ja üksjagu uisku sõidetud, kuid klassika on jäänud minusuguse võhiku jaoks käesoleva talveni täielikuks müsteeriumiks.

Nüüd muutub aga pilt päev päevaga klaarimaks ning on saan vägagi hästi aru, miks peab suusale pidamismääret alla panema J Samuti on enam vähem selge, kuhu pidamist tuleb täpselt kanda, kuidas paaristõukeid ja käärsammu teha jne. Iga päev tuleb külge midagi uut ja põnevat. Õppida on aga veel väga kõvasti ning sestap loodan, et enne maratoni õnnestub ka mõni suusakoolitus läbida.
Seniks aga tunnetan suuskade libisemist ja kogun treeningkilomeetreid. Kindlam tunne oleks kui neid õnnestuks enne maratonipäeva 350-400 km kokku saada.
Täna sai maratoni stardirahad teele pandud. Hetkel on 21. veebruaril lisaks allkirjutanule minemas Tartu Maratoni 63 km trassile Rivo ja Raul.

teel suusahundiks

2010-01-21T09:53:00.006+02:00

talverõõmud.

kuna algajal igasugune inf ja abi teretulnud, siis üks soovitus. olen kahel korral suusad Hawaii Expressi Järve esinduses määrida lasknud ning tööga igati rahul. lisaks saab sealt mitmepäevase järjekorrata asjad kätte. seega kiire ka.

eile käisingi õhtul seal püsside järel ning suundusin Piritale. psühholoogiline tõrge välja külma kätte minna oli tegelikult suur ning kodus võitlesin tükk aega sooviga harjutuskord tänasesse edasi lükata. samas nädalavahetuseks lubatakse veel jahedamaid temperatuure ning tuli ikkagi minna. õnneks kaotavad spordiriided liigutades ebameeldiva tunde suhteliselt kiiresti.

üldse on jahe aeg see, kus saad spordirõiva töötamisest ja headusest aru. näiteks 1,5 tundi rajal tegeledes ning hiljem riideid vahetades on spordipesu ja fliis peaaegu kuivad, ainsana on niiske välimine kiht ehk kilekas. võimas. pärast kiirelt kuivad kihid selga ning polegi nagu väga jäine. kinnaste ehk näppude külmetamise probleem veel on, sest mu Salomoni suusakindad on esimesed veerand tundi külmast šokis ning alles siis liigutamise peale soojenevad ja täidavad oma eesmärki. mütsiprobleemi lahendasin lihtsalt - külmema ilmaga kaks tükki üksteise peale.

aga eilsest. rahvast oli vähe, see oli hea. see on hea ka pikemas perspektiivis, et rada pole õhtuks väga ära sõidetud. 15 ja enama külmakraadiga, millele seltsiks veel tuul, rahulikust harjutamisest eriti mõelda ei taha ning sooja hoidmiseks lasin torud eile ikka tühjaks. kuna libisemine oli ka selline, t tundus, et jään oma oskustega suuskadele pigem jalgu, tegin nädalavahetuse ligi 1,5 tunnise ringi tunni ja viie minutiga. ise ka ei uskunud. niiet Raivo, määrdest sõltub väga palju :P

ahjaa, talvel tasub prillid vist ka hankida. läbipaistvad. muidu saab laskumistel jäised läätsed silmadele. pimesi ka nagu ei saa.

hakkab looma

2010-01-18T11:25:00.005+02:00

kuu aega saab peagi suusatatud ja laupäeval tõdesin, et hakkab tunnetus tulema. kasin on selle kõige juures ainult määrimine, sest eelmisel nädalal alla pandu kehtib umbes 10 kraadi soojemas kliimas kui tänane (õhtul kuni -15). seda andis laubal tunda ka, kui ei olnud ikka päris see. tegelikult on hea, miinusmärgiga temperatuuri lubab mõneks ajaks.

laupäeval aga kogesin esimest korda ka seda, mis tähendab täis rada. ehk miski suusaüritusega samal ajal Piritale sattudes oli koha leidmisega täitsa tegu. tipuks kujunes pereisa, kes oma last kelguga keset suusarada vedas (jäljed järel) ega eest ära astuma kippunud. sõnatuks võttev.

muidu Nõmme vs Pirita duellis annan hääle Piritale - näiteks klassikarada on siin tugevam ja rajapõhi ning -serv kõvem ehk tõukel ei vaju suusakepp kraavi nagu Harku ringil kippus juhtuma.

ja, kui uisutamine istus rohkem päevasel ehk valgel ajal, siis suusatamiseks sobib rohkem pimedus. kirev taust kippus tähelepanu rajalt ära võtma.

kuidas ma raketiteadlaseks hakkasin

2010-01-12T16:49:00.002+02:00

pildil on illustreeriv tähendus vms :P Foto: Arno Mikkor/ÄP

kui kahe nädalaga kaob samal suusaringil ajast pool ja veidi peale, siis see on vist progress? muidugi, suusad on teised ning libisemine ka (mitte teine, aga üldse, et on).

aga raketiteadusest. Priit Pullerits filosofeeris mullu ka, et suusatamine on ikka jube keeruliseks muutunud - harrastajal vaja teada, mis suusad ja saapad ja sidemed ja määre jne. ta sissekande kommentaariumit lugedes on muidugi hea tõdeda, et siin on palju oskajaid huvilisi, kes kõigest kõike teavad. mind see paraku ei aita ning tükkhaaval panen selle ala puzzlet kokku.

ebameeldivaim avastamisrõõm kaasneb riietusega. reedel ca 15 miinuseni langenud temperatuur tähendas, et paksud-soojad jooksupüksid andsid seljapoolt aimu, et tuul pääseb läbi. eile lähenesin siis spordipesu ja soojema t-särgiga ning kiirusomadusi oluliselt parandava Björn Daehlie suusamütsiga.

alahindasin Crafti õhukese-õhukese särgi võimeid ning sain poole peal aru, et hakkab palavaks minema. jalad olid samas ikka külmas, sest climacool pesu vastas oma nimele. kusjuures, joostes pole eales ei sooja pesu ega kaht mütsi vaja läinud. niiet uuesti poodi. ja määreteni polegi veel jõudnud.

aga saadav fiiling sellest kõigest, eriti, kui suusk lippab ka, on küll kirjeldamatu. eriti, kui oled ühe talve peamiselt jõusaalis+basseinis veetnud. võimas. nüüd peaks ainult vabastiili asemel klassikale tähelepanu pöörama. muidu on 60+ km puhast ikaldust.

meile meeldivad väljakutsed

2010-01-11T11:53:00.004+02:00

Andrus Ansip neli aastat tagasi maratoni finišis. Foto: Indrek Susi/ÄP.

selline kiri läks täna sisevõrku. esisüüdlane ja idee-autor on Raivo.

-----
Äripäeva Spordiklubi kavatseb ära kasutada viimase sajandi sügavaimat lumevaipa ja koguda kokku need entusiastid, kel vasardab peas küsimus: „kui ma sel aastal Tartu suusamaratonile ei lähe, siis millal elus tuleb veel niivõrd fantast võimalus?“

Aega suuskade määrimiseks ja vaimu valmisseadmiseks veel poolteist kuud, mille jooksul ei tohiks lumepuudus trenni tegemist segada.

21. veebruaril toimuv Tartu Maraton pole ainult 63 km pikkune võistlussõit Otepäält Elvasse. Samal päeval toimub ka veel 31 km sõit (stardiga Arula teeristis) ning täpselt nädal aega varem (14. veebruaril) toimuvad nn. avatud raja sõidud (pikkusega 16, 31, 63 km), kus aega ei võeta. Nii, et seiklusi igaühele.

Aga mõtle ja anna allakirjutanutele märku. Ehk sel aastal õnnestub meil plaan teostada ja löögirusikas Äripäevast teele saata :) !

Seniks aga naudi sajandi ilusamat talve,

Raivo (viimase viieteist aasta suusakogemus 7-8 korda), Rivo (vana rulluisuproff, kes on enda jaoks viimastel nädalatel suusatamise avastanud) ja Raul (kõige staazikam suusakaru)
----

niiet tuleb ikkagi suusatama õppida.

minna või ... minna?

2010-01-08T11:35:00.003+02:00

vaadake Veikko Tääri ülesastet Tartu Maratonil (ERRi video) mullu aasta alguses ja öelge, et ei tõmba.

püüan lähiajal pikemalt varustusest ja alustamisest kirjutada.

maratonile. sellele Tartu omale.

2010-01-06T13:37:00.004+02:00

talveõhtuid veedan siin.

tänane lõunalkäik lõppes küsimusega "miks mitte?". ja seda märksõna Tartu Maraton peale. tõepoolest, miks mitte. pole seni rahvaspordiürituste ühel pärlil kaasa löönud ja sel aastal lubab lumist talve. kuu aja pärast siis.

üle-eile proovisin seni vingeima suusapaariga sõita. suusalaenutuse pakutavad on nende kõrval ikka lauad. edasiliikumiseks nähtav vaev kahanes jõudsalt ning laskumistelgi ei pidanud poolelt mäelt raiuma hakkama, et teistele jalgu mitte jääda ning tõusudestki sai lenneldes üles. suusatamine võib nii meeldima hakatagi. suusal ja suusal on vahe. ja keppidel. ja saabastel. teate ise, kuhu tüürib :P

kaks tobedat käpulikäimist proovisin muidugi ka ära. õppetund, et ei ole vaja hoo pealt hakata laskumisel klassikajälge sisenema. suusk ei ole rulluisk, et hüppad ja tõstad, see vajab veel harjumist. muidu, vinge - lumi, lumine mets, värske õhk, loodus. uhh. lähen katsetan täna Nõmme radu ka vahelduseks. rajal siis ehk näeme.

talvisida tegemisi

2009-12-29T22:55:00.007+02:00

nonii. sügisel oleme vahepeal kõvasti rulluisutrenni teinud, korraks jääpealgi koperdamas käinud, NYCs liigutajaid nende pargi pärast kadestanud ning kuu aega lihtsalt lulli (lull muide on pärast löömingut täie tervise juures) löönud. nüüd olen kuu jagu harjutatud ja uuesti rajale püüdnud saada. reisist saadud jetlag tegi seda poolteist nädalat väljakutseks, aga tänaseks on juba rütm tekkimas.

selle pealt, ja kellegi õhutusel, leidsin end täna Pirital suusalaenutusest, kus finantstehingu tulemusel said tunniks ajaks mu omaks suusad-kepid jms. etteruttavalt infoks, et viimati kohtus selline kombinatsioon kümme või enamgi aastat tagasi. aga uisutamisega on talvel kasin lugu ja kuidagi tuleb pimedad õhtud täita.

kümmekond meetrit rajal ja nii saamatuna pole pikalt end tundnud. aga kuldreegel ütleb, et kui nõuga ei saa, siis jõuga ikka saab. ja raiusin veidi klassikat. või midagi seda meenutavat. laskumine, paar tõusu ja veel raiumist, esimene kukkumine ning siis sai juba naha ka märjaks.

mõne aja pärast kangus kadus ja lihas sai soojaks ning kepid kippusid ka pigem lumme kui suuskadele maanduma. siis oli muidugi vaja jälle laskumist proovida, mis siis, et kurvi taha ei näinud ning pidurdamisest või suuskade kontrollistki ei teadnud suurt midagi. lõpetasin põõsas. kahel korral tuli muidugi mõistus enne pähe ning läksin mäest alla jalgsi.

kusjuures, pikali saab suuskadel kiirelt ja hõlpsalt. isegi laugel maal ning uisutamise eripärast ehk tasakaaluharjutustest hoolimata. mina ei tea, kuidas see telekast kõik nii lihtne paistab, muudkui tõukad ja liugled, tuul kohiseb kõrvades ning samm on puhas ilu. suht ropp töö oli ikka.

kuna metsavahel oli talviselt ilus, siis otsustasin ühe ringi seal veel vehkida. selleks ajaks leidsin lihasest miski mälu ning püüdsin uisku sõita. rada oli üsna libedaks sõidetud ning ilus see välja ei näinud. suuskade servadki servade nimetust enam kandnud. viimane on muidugi hea, sest neist hakkas vahepeal mu suusatadapüüdmist vaadates kahjugi. kusjuures, see ärasõidetud paar oli ikkagi vingeim, mis mul eales all olnud.

aga lõpuks midagi hakkas tulema ja tekkis rütm ning lihas ei hoidnud enam pinges. koos sellega saabus muidugi lõpusirge eel jälle vajadus oma võimeid ületada ning sahamoodi efektset pidurdamist proovida. ilusa kolmnurga asemel vedasid roopad suusad lahku, tegin midagi spagaadilaadset ning edasi liikusin juba kõhuli. efektselt. viisakate inimeste ees, ei naernud vähemalt kõva häälega.

homme lakun haavu.

aga vinge oli. joosta enne uut aastat ei taha ning leidsin vist asendusala, kuniks lund on. mootor töötas üle ootuste ja pausist häirda laskmata hästi, mis tegi headmeelt. ja värske loodus ka ikkagi.

SEB sügisjooksul mütsiga löömas

2009-09-21T06:40:00.003+02:00

Turist SEB sügisjooksu 4. kilomeetril.

Minuga on sama lugu nagu kahe eelneva sissekande kirjutajaga. Üritan ennast restartida. Pärast mai keskel joostud Rennsteiglaufi pole suutnud ennast siiani korralikult käima tõmmata. Neli viimast kuud on toonud ehk 200-300 ratta- ja 70 jooksukilomeetrit. Aga ma ei heida meelt. Tavaliselt on mul pärast maratoni jooksmine paar kuud olnudki passiivsemad. Nüüd on siis see aeg veninud lihtsalt pikemaks ja uut selget sihti oleks vaja.

Igatahes SEB X sügisjooks seda polnud.
Pärast SEB sügisjooksule registreerimist augusti keskel lootsin, et suudan end liigutama panna. Aga paar nädalat suutsin joosta ja treeningud lagunesid jällegi koost.

Eks seetõttu läksingi 13. septembril poolmaratoni stardijoonele lihtsalt inimesi ja rada nautima. Ja põhjust oli – stardis oli enam kui tuhat jooksusõpra. Super! :)
Mingit ajalist sihti ma endale ei seadnud. Mõtlesin, et jooksen pulsi järgi ja et üle anaeroobse (186 lööki minutis) ei lase pulsil tõusta.
Temperatuur oli staripäeval kuskil 14 kraadi juures, kui päike välja tuli oli kohati liiga palavgi – aga kokkuvõttes täitsa OK.

Alustasin jooksu enda arvates vaikselt, lasin inimesi endast mööda, aga ikkagi jõudsin 2 km peale mõned sekundid üle 9 minuti. Pulss oli veel suhteliselt hea (170 juures), kuid otsustasin siiski veidi vaiksemalt võtta ning seadsin endale ka ajasihi – no 1:45 pean küll täna kätte saama.
Kuni 10 km läks jooks täitsa enam vähem (48:00). Seejärel läks tempo hoidmine (5:00/km raskeks) ja pulss jooksis ka täitsa käest ära. Kilomeeter enne lõppu jooksid must mööda 1:45 pace runnerid. Ei suutnud kuidagi neist kinni hoida. Aga siis Hambapolikliiniku juures kergest mäest hambad ristis üles pressides mõtlesin, et üritan veel kõigest jõust – ehk jõuan 1:45 sisse.

Kaarli kiriku juurest möödudes tõusis pulss juba 201ni, aga finishijoon tuli muudkui lähemale ja mikrofoonidest teavitati, et kes soovib veel aega alla 1:45 saada peavad pingutama. Pingutasin minagi ja kell lõi kinni 1:44:57 peal :).

Kokkuvõttes siis 479. koht ehk nibin-nabin esimese poole sees. Keskmine pulss ronis 186ni, kusjuures viimasel viiel kilomeetril koguni 193/löögini minutis! Et siis kiiremat aega praeguse vormi pealt oleks olnud raske välja võluda.
Kiire kokkuvõte. Pärast trennipausi kukub vorm ikka väga kiiresti ära. Ma arvan, et mai keskel olin ma oma tippvormis ja oleks suutnud poolmaratoni alla pooleteist tunni joosta. Nüüd siis veerand!! tundi nõrgem aeg. Eks siis teen siit omad järeldused ja loodan varsti kokku võtta ja paremate tulemustega rajale naasta. Trenni peab tegema, iseenesest ei tule midagi :)

Projekt RESTART!

2009-08-24T12:35:00.004+02:00

Ironmanist ja sellele eelnevast 1800 km'i pikkusest jalgrattaretkest on nüüd paar kuud möödunud. Aimasin juba retke vältel endamisi, et eks kogu see ettevõtmine on suuresti ikka rohkem vaimu kui lihaste jõul vallutatud. Ilmsiks sai see aga nüüd, mõned kuud pärast möllu.

Ilmselgelt tundsin vahetult pärast Ironmani läbimist soovi oma vormi mitte kaotada ja suurte mahtudega edasi panna. Võtsin endale eesmärgiks hoida vormi sellisena, et aastas suudaks ikka mitu maratoni läbida. Selgelt oli see eesmärk seatud kooskõlastamata kehaga, kes arvas sootuks teisiti. Trennid pärast Ironmani läksid väga nadisti - jalad, eriti põlved väsisid ruttu ja hingamine oli isegi väikestel distantsidel (2-3 km'i) häiritud. Jooksu naudingust, nagu ma teadsin seda enne juunikuu möllu, oli järgi vaid hajuv mälestus.

Nutma ma ei hakanud, sest kõik võttis minujaoks hoopis positiivse pöörde ja inspireeris mind tegema seda, millest enne proovisin kõrvale hiilida. Üks asi mida ma kunagi polnud teinud terve treeningu jooksul oli venitamine. Nojah, natuke eks ma ikka tegin seda, aga keha "lahti" saamisest oli asi kaugel.
Nüüd on õige aeg selleks käes ja minu uus projekt ongi "Restart".

Idee on tõmmata kõik koormused maha ja hakata keha ehitama üles täiesti nullist.
Esimene eesmärk on saada keha lahti ja organism tööle. Viimased kaks nädalat olen tegelenud ainult joogaga. Oluline on vabastada just selgroog ja lülide vahel olevad närvid. Järgmiseks tuleb treenida üles selgroo ümber paiknevad väikesed lihased ja alles seejärel treenida suuri lihasgruppe ja võhma.
Pärast Ironmani avastasin ma, et olen nagu õun, mis pealt on ilus aga seest mäda. Uus reźiim peaks andma olukorra, kus seestpoolt väljapoole liikudes treenimine loob tugeva pinnase, alles millele on mõttekas ja soodne teisi lihased peale ehitama hakata. Arvestades seda kui kinni mu keha veel täna on, arvan, et projekt "Restart" saab olema kaunis pikk aga kindlasti kogu kannatlikkust väärt.
Ja pealegi - kuigi mul on veel palju asju, mida ma siin elus ära tahan teha, siis on need kõik piisavalt kaugel. See omakorda tähendab, et "restardiks" on mul aega küll.

Rääkides RESTARDIS, siis tahan aga tuletada teile, sportlastele, meelde, et sellel nädalal (26-27. augustil) on Tallinnas Tammsaare pargis üleval doonoritelk, kuhu oodatakse kõiki verd andma. Mina olen selle aktsiooni selgelt südameasjaks võetud ja loodan, et peale minu leiab mõni tervisesportlane veel tee sinna. Vajab ju verigi aeg ajalt restarti ehk vahetust;) Pealegi, nagu me teame, siis sportijad on terved ja tervetel inimestel on see kõik see parem veri:)
Lugege lisainfot siit: www.verekeskus.ee

tagasi, ma enam ei tea, vol mitmes

2009-07-21T21:48:00.003+03:00

1. juuni, pärast esimest veeremist uutel ratastel.

kui pulsivöö patarei millalgi märtsis tühjaks sai, ei kiirustanud pärast oppi seda ümber vahetama, sest trenni niikuinii normaalse mahuga teha ei saa ning pulsinumber lihtsalt traumeeriks silme ees. kuu aega tagasi lahkus käelt ka kell, sest rihm pooldus (Polari RS800 mingi seeria häda pidavatki olema). oligi parem, kellaaeg kippus ka vaikselt ahistama.

nüüd eelmisest nädalast tunnen neist täitsa puudust ja tuleb vist asjad korda õiendada. eelmisest nädalast võib uiskudel tegemisi jälle trenniks nimetada ja eile hõiskasin mitu korda kui Pirital taganttuulega rekordaegu sõitsin. hakkab looma ja tunnetus tagasi tulema. jooksma üldse ei kisu. sorry :P

muidu on meil uiskudega üks väike happening plaanis, nagu kevadel Patkuli tõusude ja 3h spinnitrenn Al Mares. kuulutab peagi välja.

pühabal käisin teist tunni kestvussõitu pildistamas, kuna ise polnud eriti üle 10 korra veerenud, siis sel aastal kaasa ei löönud. polnud mõtet end lõhkuma minna. mõned fotod siin www.flickr.com/photos/rulluisutamine.

Vahel tuleb lihtsalt minna!

2009-07-02T11:41:00.001+03:00

Kui ma juuni alguses Nizza poole teele asusin, ei olnud mul aimugi, millisesse seiklusesse ma ennast läkitasin. Aja ja finantsi puudumise tõttu seisis kogu ettevõtmine koos vaid kleepsu ja tatiga.

Kujutage endale ette kirjutuslaual vedelevat projektikaustikut, millele on pealkirjaks märgitud eesmärk "Sõita jalgrattaga Rostockist Nizzasse, läbida seal täspikk Ironman ja filmida see kõik üles". Te avate kaustiku, et lugeda selle kohta rohkem ent avastate, et see on seest tühi.
Olgu see siis lihtsalt kohutav planeerimisoskus või ebasoodne juhuste kokkulangemine, aga see pealkiri oligi ainus, mis mul seklusse minnes olemas oli. Kõik ülejäänu tuli teha käigupealt.

Tagantjärgi meenutan muidugi mõnusa muigega viimaseid päevi enne reisi, mil ma und trotsides koiduvalgust tervitasin ja lohutasin ennast mõttega, et üle-ülehomme saab võibolla magada. Kaalumiseks ja planeerimiseks polnud enam aega. Kõik otsused tuli teha kohe ja need olid lõplikud. Vaatamata ähvardavale läbikukkumise pilvele kogu ürituse kohal istusin ma neljanda juuni vihmasel neljapäeval äsja 2000 krooni eest ostetud poolsada aastat vana Prantsuse võistlusratta selga ja suundusin Helsingi laevale. Esimest korda telkimis- ja filmivarustuse tandemiga vana ratta raskeid pedaale sõtkudes käis peast läbi mõte "Mida ma teen?...mul on ratas, millega viimati sõideti aastal 1961, reaalset raha natuke üle 100 euro ja 7 aastat vana atlas, kuhu ma pole veel jõudnud kordagi sisse vaadata."
Üks osa minust ültes selgelt, et tark on pöörata ots ringi ja minna koju tagasi. Teha veel kuu aega trenni ja siis anda Ironmanil endast lihtsalt parim. Minu "teise osa" sõnum meeldis mulle aga rohkem. See, mis ta ültes, oli lihtne - vahel tuleb lihtsalt minna. Nii jätsingi ma ennast maailma hoovuse kätesse ja lasin tal end juhtida oma elu kõige imelisemasse seiklusesse.

Jõudsid eile üle kuu aja tagasi Eestisse ja siin on tõesti ilus. Rõõm on siin lõõgastuda pikast rabelemisest ja puhata. On selge, et ka keha on seda hetke oodanud ja hoiab mind ironmanist ajutise mälestusena kaasa tulnud nikastusega rinnalihases vaos.

Vaatamata praegusele rahuperioodile ma siin blogis oma reisist pikemalt siiski ei kirjuta. Ei, see pole üldse kadedusest:) Asi on nimelt selles, et mind ootab praegu üle 30 tunni põnevat materjali filmilindil, mis tahab ärevalt, et temast üks vahva lugu jutustatakse. Seega ei hakka ma kahel rindel korraga võitlema ja suunan kogu oma energia dokumentaali teostamisele. Kui see valmib, annan kindlasti märku!

Aitähh kõigile, kes mulle minu reisil ja Ironmani läbimisel kaasa elasid ja mind toetasid. Selle toetuse tähtsus oli meeletu, sest vaieldamatult oli viimane kuu minu elu kõige raskem füüsiline ja vaimne katsumus. Usun, et mu seiklushimu on nüüd mõneks ajaks jälle rahuldatud...noh, pooleks aastaks vähemalt;)

Vahekokkuvõte Prantsusmaalt

2009-06-28T18:16:00.008+03:00

Mina ärkasin täna hommikul üheteist paiku. Tegin poole tunnise jooga sessiooni ja läksin sööma. Selleks ajaks oli StenAleks aga juba ujunud 3,8km ja suundunud 180km rattasõidule.
Praeguseks hetkeks on võistlus kestnud 10 tundi ja 46 minutit.
StenAleksi vaheajad:

LEG	DISTANCE	PACE	RANK	DIV.POS.
SWIM SPLIT 1: 2.4 km	2.4 km @ 1:08:05	2:50/100m
SWIM SPLIT 2: 3.8 km	1.4 km @ 35:10	2:26/100m
TOTAL SWIM	1:43:15	2:43/100m	2485	51

BIKE SPLIT 1: 27.9 km	27.9 km (--:--)	-- km/h
BIKE SPLIT 2: 56 km	28.1 km (--:--)	-- km/h
BIKE SPLIT 3: 105 km	49 km (1:22:22)	35.69 km/h
BIKE SPLIT 4: 118.7 km	13.7 km (45:42)	17.99 km/h
BIKE SPLIT 5: 144 km	25.3 km (1:11:24)	21.26 km/h
BIKE SPLIT 6: 180 km	36 km (1:00:19)	35.81 km/h
TOTAL BIKE	180 km (8:02:02)	22.41 km/h	2234	46

Nüüdseks on ta suundunud maratonile. Võistluse ametliku lõpuni on jäänud umbes 5 ja pool tundi.

Profid on aga oma töö teinud ja naudivad oma teenitud puhkust. Täna püstitati kaks rajarekordit. Meeste parim oli Marcel Zamora Perez, ajaga 8:30:06. Naiste parim oli Tine Deckers ajaga 9:30:29.

Jälgin StenAleksi kulgemist edasi ning hoiame talle pöialt, et ta maratonil vastu peaks.

Edit: 20:16
StenAleksil on jäänud veel joosta 21km. Tal on võimalus jääda 15 tunni sisse. :)
Võistluse ametliku lõpuni on jäänud alla nelja tunni.

RUN SPLIT 1: 10.5km	10.5 km (1:04:13)	6:06/km
RUN SPLIT 2: 21.1km	10.6 km (1:10:15)	6:37/km
RUN SPLIT 3: 31.6km	10.5 km (--:--)	--/km
RUN SPLIT 4: 42.2km	10.6 km (--:--)	--/km
TOTAL RUN	42.2 km (--:--)	--/km	2350	48

Edit: 23:06
Juhuuuuu! StenAleks lõpetas võistluse! :)))

SWIM	BIKE	RUN	OVERALL	RANK	DIV.POS.
1:43:15	8:02:02	5:07:52	15:20:59	2240	46

Meie mees ülehomme juba Ironmani stardis!

2009-06-26T13:13:00.003+03:00

Tegin kiire telefoniintervjuu Sten-Aleksiga, kes jõudis sel teisipäeval Prantsusmaale Nizzasse, kus teda juba ülehomme varahommikul ootab Ironman France-Nice 2009 start!

Eks pärast võistlust seletab Sten siin juba pikemalt kuidas täpselt ja mis, aga hetkel on olukord siis selline, et Rostockist Nizzasse põrutas tulevane raudmees jalgrattaga, ööbides enamalt jaolt telgis ja läbides kaheksateist päevaga 1850 kilomeetrit (trenn missugune!)
Kuna tal on ühes ka videokaamera (kogu üritusest on oodata ka dok-filmi, nii et põnev-põnev :) ), siis venisid päevad väga pikkadeks ning puhkuseks ja söögiks oli vähe mahti. „Kuid see-eest on mul nüüd Ironmani keha olemas,“ naerab Sten.
Praeguseks on ta sõidust enam vähem taastunud ning võistluskeskusest ka Ironmani numbrid-värgid välja võetud.
Ilm on hetkel Nizzas ilus ja päikesepaisteline ning Sten loodab sarnast ilma ka pühapäevaks, et oleks lihtsalt kogu üritus linti võtta. Hetkel pidi tal olema sees paras võistlusärevus ning ta kardab, et ehk enne võistluspäeva ei õnnestugi magada :)
Kiitis ujumistingimusi. Vesi on just parasjagu soolane – pole hullu, kui suhu läheb, samas aga hoiab ka pinnal hästi.

Finishiaega ei julge Sten prognoosida, aga tuleb mis tuleb. Igatahes meie hoiame pöialt!!!
Edu! 3,8 km ujumist, 180 km ratas ja 42,195 km jooksu ootab :)

tagasi rajal vol mitmes

2009-06-08T12:53:00.002+03:00

aga mina käisin eile uisumaratonil. kirjutasin pikemalt oma rulluisublogis.

Sten, muide, lahkus minu andmetel eelmisel nädalal Nizzasse raudmehevõistlusele. sõidab laevaga Saksamaale ja sealt läbi riigi siis rattaga stardipaika. terasmees, ma ütleks. start igatahes 28. juunil. niiet hoiame pöialt.

muidu mu opist taastumine on täitsa normaalselt sujunud. kirjutan lähipäevil lähemalt ka. spordi juurde naasemisest.

Elu algab pärast 42,195 kilomeetrit

2009-05-24T22:44:00.004+03:00

Supermaratoni päev algas kell 3:40 Landhotel nimelises hotellis Eisenachi lähistel. Stardini oli jäänud veidi üle kahe tunni, kere vajas veel joogi ja söögiga täitmist ning stardijooneni vedamist.

Kui Saksamaa puhkuse ajal olin ööbimispaigaks valinud ultramaratoni finishipaiga vahetus läheduses olev väikese Oberrod külakese, siis päev enne starti sai öö veedetud stardipaiga läheduses. Asi nimelt selles, et kõik Rennsteiglaufi jooksud-matkad liiguvad ühest punktist teise punkti ehk stardi- ja finishipaik on erinev. Tegelikult oli võimalus bussitransfeeriga saada ka finishist stardipaika, aga see oleks tähendanud ärkamist öösel kella 1 paiku.

Eisenachi sai kohale jõutud reede pärastlõunal. Tervis oli selleks ajaks enam vähem – nohu oli just päev varem täielikult ära kadunud, kuid asemele oli tekkinud nõrk peavalu, mis lõi eriti välja Trusetaleri joa juures, kus sai treppi mööda tõusta kose jalamilt ligi kuuekümne meetri kõrgusele joapealse platooni.

Eisenachi jõudes sai sammud seatud peaväljaku suunas, kus oli üles löödud supermaratoni peastaap ning kus oli püsti aetud ka jooksu stardikaar.
Peastaabist sai lisaks stardinumbrile ja kiibile kätte ka tavapärase jooksuürituste seti – reklaamvoldikud, ajakirjad, minipesemistarbed. Ning ka finisheerija särgi – nii, et võimalus jooks mitte lõpetada võeta ära juba enne starti :). Mäletan, et ka eelmisel aastal anti enne Amsterdami maratoni lõpetaja särk juba staabis näpu vahele (tõenäoliselt oleks finishikoridoris korraldajatel liialt sebimist kui nad lisaks medalitele peaks igaühele ka parajas mõõdus särke välja otsima)

Kuna supermaratoni registreerimistasu oli 40 euro ringis, siis võib julgelt öelda, et vastu sai selle raha eest küll ja enamgi veel – lisaks eelnevale nodile ka toitlustus rajal ja finishis ning samuti oli võimalik saada ka mingi eelpeo toidupoolis, mille me paraku maha magasime.

Kuna Eisenachis mingit suurt ühist jooksjate pastapidu ei olnud võtsime kohad sisse keskväljaku külje all olevas Karlstraße tänaval Itaalia restoranis ja laadisime end enne otsustavat starti iseseisvalt pastat täis. Karlstraße oli selles osas veel sümboolne tänav, et sealt möödusid ka jooksu esimesed sajad meetrid. Söögikohad olid jooksjaid täis – suurel hulgal olid jalas juba tossud ning mõnel koguni liibuvad jooksuretuusid – selline pühendumus tegi mulle eriti nalja :)

Kõht täis hakkasin ma oma hotelli poole vantsima. Landhotel asus stardipaigast 4,5 km kaugusel keskusest väljas maantee ääres. Mõtlesin, et kuna pärast 12. maid pole ma ennast tõsisemalt liigutanud võiks hotellini vähemalt kondiauru jõul minna ning järgneval hommikul siis sarnaselt ka üks wake-up soojenduskõnd stardipaika teha.

Enne Landhoteli jõudmist käisin läbi poest ning ostsin veel organismi üleuhamiseks vedelikuga paar liitrit apelsinimahla ning bensukast stardieelseks ampsuks ühe paksu võileiva.
Landhoteli jõudsin veidi enne kella üheksat õhtul. Võtsin ühe kuuma vanni, panin jooksuriided valmis, kiibistasin tossud ning 1030 paiku jõudsin põhku.
Hotelli administraatori juurest sain veel eelnevalt teada, et kuna hotellis paikneb paarkümmend supermaratonil osalejat pakuvad nad erandkorras juba kella neljast hommikusööki. Kuna mul olid võileib ja mahlad kaasas lõin hommikusöögile seekord käega.
Võti näpu vahel ja administraatori juurest lahkudes tervitas mind üks Saksa ärimees, uurides kust ma pärit ning kas ma lähen supermaratonile. Ütles, et on ise ka supermaratoni läbinud ning soovitas mul kuni kahekümne viienda kilomeetril paikneva künka Großer Inselsberg`ini rahulikumalt võtta. See kinnitas minu eelnevalt paika pandud strateegiat. 25 km oli stardipaigast üle 700 meetri kõrgemal ja selleks ajaks olid pooled raja tõusudest tehtud.

Öösel ärkasin tugeva vihma ja äikese peale.
Nojah – niigi offroad-track saab olema väga porine - aga kõigil on ühesugused tingimused ning mulle pigem kehvem ilm istub ehk pareminigi kui teistele. Ärkasin uuesti kümmekond minutit enne äratuskella helinat 3:40 paiku. Väljas valitses veel pilkane pimedus aga vihm oli vaiksemaks jäänud. Võtsin ühe jahutava dushi, sõin-jõin ja asusin 4:15 paiku stardipaika teele. Õhk oli küll väga niiske, kuid vihm oli õnneks täielikult taandunud. Kui kella 5 paiku Eisenachi jõudsin näitasid keskväljakule teed sinna suunduvad jooksjate massid. Ilm oli hakanud valgeks kiskuma ning võistlustunne puges särgi vahele.

Keskväljakule jõudes oli see juba rahvast pungil. Tiirutasin veidi ringi, seisin enne jooksuvõistlusi tavapäraseks saanud 10-15 minutit vetsusabas ning kobisin veerand tundi enne stardipauku riideid vahetama. Püüdsin venitada riiete vahetamisega nii kaua kui võimalik, kuna ilm oli niiske ning 10-12 kraadi ümber -mina aga otsustasin aga joosta terve maa lühikeses dressis. Viis minutit enne stardipauku kiskusin seljast veel tuulejope ning lükkasin selle endale spetsiaalsesse numbriga märgistatud Rennsteiglaufi spordikotti. Koti andsin kullerfirma UPS poistele (kotid transporditi kõigil finishi) ja liikus teiste startijate vahele sooja.

Stardikoridor oli jooksuürituse suhtes omapärane. Igaüks võiks alustada hoolimata on stardinumbrist ja võimekusest ükskõik kust –tavapärasest tugevuse järgi lahterdamist ei olnud. Sisuliselt oleks ma võinud trügida ka esimesesse ritta ning täiega startides paarsada meetrit jooksu juhtida :)
Võtsin vaikselt ja seadsin end sisse kuskil jooksjate mere keskossa. Helikopter tiirutas peade kohal, keegi luges sisse jooksu tervitavad avasõnad ja kell 600 kärgatas stardipauk ning 37. Rennsteiglaufi ultramaratonile suundus rekordiline arv (2021) adrenaliini taga ajavat jooksusõpra.

Minu jaoks algas teekond kuhugi seniteadmata ja kogemata maale. Olin elevil. Stardijooneni jõudsin umbes minutiga ja edasi tuli mitmeid minutid vaikselt venimist enne kui jooksjate rivi pikemaks venis. Arvan, et jooksjate mass võis mu tempot pärssida esimesed paar kilomeetrit. Ma olin veidi kärsitu ja jooksin küll kümnetest konkurentidest esimestel kilomeetritel mööda, aga samas oli mul hea meel, et inimmass mu hoogu pidurdas ja kiiremini alustada ei lubanud. Linnast jõudsime välja juba 700-800 meetri järel ning kohe hakkas peale pooleteist kilomeetrine ronimine 5-6% tõusuga. Alguse reipusest tingituna oli käijaid näha antud tõusul vaid mõned üksikud. Tunne ning hoog oli sees igati hea ning päev varem tunda andnud peavalu oli nagu käega pühitud.

Umbes kaks ja pool kilomeetrit stardist jõudsime paari meetri laiusele kitsale öisest vihmast mudasele teele, mis sundis jooksjaterivi kohati isegi käima. Õnneks kestis selline tupik mõnisada meetrit, mille käigus olime jõudnud platooni, millel aas koos lookleva teega.

5 kilomeetrini jõudsin ajaga 31:08. Arvestades, et selleks ajaks olime juba ligi veerand kilomeetri jagu tõusnud, tekitas aeg vaid head meelt – kuid tõstatas üles küsimuse, et ehk ma ei liigu liialt kiiresti? Kuna keskmine pulss püsis 160 juures, paistis et olukord pole normi piires.

6,9 kilomeetril oli esimene toitluspunkt. Esimene tankimispunkt oli kõige lihtsam ning piirdus tee ja veega. Jõin ära ühe vee ehkki jahe ja niiske ilma tõttu väga suurt kütusevajadust õigupoolest polnudki.
Sealt edasi võtsin endale eesmärgiks süüa-juua natuke rohkem kui kerge hetkel vajab. Parem tarbida ette ja üle, kui enda energiavarud kriipsuks tõmmata. Seda, et jooki sai tarbitud kokkuvõttes veidi üle aru, näitas kaks põõsaskäiku. See oli Rennsteiglaufi puhul aga äärmiselt tavaline ja… lihtne. 95% juhtudel oli liikus trass kas siis läbi hõredama või tihedama metsa.

Ehkki esimene toitluspunkt oli lihtne ei saa korraldajatele midagi ette heita. Toitlustamist oli koos finishipunktiga tervelt kuueteistkümnes kohas. Menüüvalikusse kuulus enamikes kohtades tee, spordijook, vesi, Ida-Saksa karastusjook Vita-Cola, banaanid-õunad. Lisaks veel sai osades punktides võileibu, vorsti, spordigeele, kurki, soola ning mingit kisselli taolist hallikat möginat (viimases joogipunktis kostitati koguni tumeda õllega).
Tarbisin kõike, lõpu poole jookidest peamiselt Vita-Colat. Mõjus täitsa ergutavalt ja ei ajanudki sees mulksuma.
Arvestades, et enamus jooksmist toimus paksude metsade varjus ning suhteliselt madalas pulsitsoonis ei ajanud 13-14 kraadine temperatuur jooksu eriti kordagi higistama. Pigem oli lühikeses dressis joosta isegi kergelt jahe. Sestap ei tekkinud jooksu ajal praktiliselt kordagi enne toitlustuspunkti tunnet, et millal küll ometi midagi hamba alla saaks.

10 kilomeetrini jõudsin 57 minutiga. Viimased viis kilomeetrit oli raja läinud üksjagu lihtsamaks, mis seletas ka kiirema tempo, kuid eks selline tempo on ajutine tunnistasin endale.
Olin jõudnud umbes punktini, kust enam suurt jooksjate üksteisest möödumist ei toimunud ning konkurendid hakkasid ümberringi tuttavaks muutuma.

Veidi jooksjatest: ultrajooksmine on ikka täielikult vanurite ala :) Vaatasin lõpuprotokollist järele, et keskmine vanus jäi 45 aasta kanti. Ma arvan, et ma olin ise oma 32. eluaastaga kümnendiku noorimate hulgas. Naisi oli jooksjate hulgas umbes iga seitsmes.

Kuna rada oli oma tõusude-laskumistega, siis jooksjatel oli erinev strateegia nende ületamisel. Mina püüdsin raskemad (hiljem olude sunnil ka kergmad) tõusud võtta käies ning laskumistel ja siledatel panna keskmisest suurema hooga. See garanteeris tihtipeale selle, et suutsin mäkketõusul endast mööda lasknud sörkijad lõpuks ikka kinni saada.

Käimisest täpsemalt: Esimest korda läksin teadlikult käimisele üle vahetult pärast 20 kilomeetrit, kus oli korraliku kaldega pikk-pikk tõus. Olin omas grupis üks väheseid käijaid, kuid surusin uhkuse maha ja ei tahtnud enda liigse kurnamisega riskida.
Mida aeg edasi seda suuremaks käijate ring muutus ning lõpu poole läbisid suuremaid tõuse joostes vaid väga vähesed ja ega nende jooks eriti jooksu moodi ei näinud ka :) (räägin neist, kes kulgesid minu tempoga, kindlasti oli eesotsas ka vaid nonstop-jooksjaid).

Kurikuulsa Großer Inselsbergi otsa (25,5 km kõrgusega 916 meetrit) jõudsin umbes 2 tunni 35 minutiga. Mäe tipus oli udune, tuuline ja suhteliselt jahe.
Mäe otsast sai aga kiiresti alla liigutud ning juba 1,3 km pärast oli laskutud ligi 200 meetrit! Laskumine mööda kitsast teed oli niivõrd järsk, et nõudis jooksjatelt igal sammul vaid tugevat pidurdamist, et mitte veerema hakata. Isiklikult läksid kõrvad laskudes koguni kergelt lukku :)

Edasine jooks kuni 37,5 kilomeetrini oli suhteliselt lauge ja kerge ning ma hakkasin heietama mõtteid, et miks mitte üritadagi joosta trass läbi seitsme ja poole tunniga, mida ma pidasin enne jooksu salamisi kõige julgemaks prognoosiks.
Kuid siis tuli üks korralik 50 meetrine tõus ning pärast maratoni (42,2 km) puhus kõigepealt tuul sirgel kõvasti vastu, millele järgnes kohe 125 meetrit järjekordset ülespoole liikumist. See võttis hoo maha ja pani mõtlema, et väga tore oleks kui õnnestuks rada ka alla kaheksa tunni lõpetatud.

50. kilomeetri kandis hakkas veidi valu tegema parem põlv. Tõenäoliselt ülekoormus? Ma ei mäleta, millal mul viimati põlv oleks tunda andnud. Õnneks polnud olukord hull. Vahepeal läks põlv koguni nii soojaks, et polnud üldse valu tundagi. Üritasin kiskuda mõtted väsimuselt ja valult ning keskenduda ilusale loodusele.
Ja trass oli tõepoolest kena!!!
Asfaldil-betoonil jooksmist võis kogu raja vältel olla kokku paar kilomeetrit. Suur osa rajast oli ilusad looklevad metsavaheteed, sekka juurikatest läbikasvanud kitsaid radu, mudaseid porilompe, millest tuli kuidagi mööda hiilida või siis kaljuklibust jalaalust. Metsateid igale maitsele :)
Suur osa supermaratoni lookles mööda Tüüringi metsamassiivi ja mööda mäeharja läbi viivat 169,3 kilomeetri pikkust Rennsteig-rada, mida kasutati juba keskajal.

61,8 kilomeetril saabus paljude jaoks kergendus. Nii ka minu jaoks. Olime jõudnud raja kõrgeimasse punkti Großer Beerberg mäe otsa (974 meetrit merepinnast). Minu kõrval jooksev sakslane hingas kergendanult ja pobises midagi rõõmustavat :)

Uus raskem hetk tuli kuskil 65 kilomeetri juures. Kui senini olin käinud vaid tõusudel ja joogipunktides, siis nüüd tuli sisse paar minutist pausi ka sirgel teel. Jalad tundusid all nagu makaronid ja lasin väsimusest end võitu saada. Suurem jõud tuli tagasi 68 kilomeetri juures, kus oli ka viimane toitlustuspunkt. Motiveerimaks viimased viis kilomeetrit läbima pakuti jooksjatele tumedat õlu. Jäi üle vaid kannatada ja lõppu oodata. Kuskil 69 kilomeetri paiku jõudsime mäenõlvale millelt oli ilus vaade finishipaiga Schmiedefeldi linnale. Mögafonidest oli kuulda juba vaikselt võistluste teadvustajat ja rinnus tekkis joovastus – finish pole enam mägede taga.
Ootasin juba 70 kilomeetriposti (rada oli tähistatud iga 5 km tagant). Aga mida ei tule, seda ei tule. Jõudsin juba veel mõelda, et kuidas küll lõpp on hakanud venima kui käänu tagant tuli välja 71 kilomeetritähis. Korraldajatelt hea vigerpuss :)

Veel pool kilomeetrit ning me jõudsime metsarajalt välja Schmiedefeldini. Rahvas juubeldas – väsimus oli nägu käega pühitud ja jalad muutusid kergeks. Lõpusirgel mõtlesin, et kas tõesti olen siin mina. Tuli meelde aasta tagasi Youtubest vaadatud video Rennsteiglaufi finishist, mille juures sai mõeldud, et küll on ikka segased – 72,7 km selja taga ja ikka jooksevad. Ja nüüd olen täpselt samas kohas mina. Olin üks üliõnnelik 1903 hulgas, kes Eisenachist tol päeval Schmiedefeldini välja vedas. Jooksin finishikaare alt läbi ning tossu küljes olev kiip lõi kinni aja; 7:36:12.
Medal riputati kaela ja sooritus hakkas kõik vaikselt kohale jõudma…

Proloog
Pärast finisheerimist koperdamist maksimaalselt poole tunni jagu. Pärast seda olid jalad, mitte küll taastunud, aga suht kobedad ja käidavad. Päev-paar hiljem polnud probleeme ka treppide võtmisel. Isiklikult arvan, et ma ei võtnud jooksust päris 100% välja. Põlvevalu 50 km võttis ühelt poolt veidi hoogu maha. Teiselt poolt olin pidurajaks ka ma ise, kuna minu jaoks oli tegemist ikka tundmatus tsoonis liikumisega ja mul polnud õrna aimugi, mida keha 60-70 km jooksu järel tunneb. Takkajärgi võib öelda, et polnudki kõige hullem. Teinekord olen julgem ;)

Jooksu keskmine pulss jäi täitsa madalaks – 160 ja kõrgeim ronis vaid 179ni. Aga eks nii pika jooksu ei saagi maratonipulsiga joosta.
Elu algab pärast 42,195 kilomeetrit :) (Kasutatud fotod: teambittel.de, endurancenut.blogsop.com)

73 kilomeetrit 7,5 tunniga - joostes

2009-05-19T22:19:00.003+03:00

kuna Raivo veel puhkab (pärast nädalavahetuse 72,7km ultrajooksu igati asjakohane logelemine), siis sobrasin ise Tüüringi metsades toimunud jooksmiste kodulehel ja tuvastasin tulemusi, üsna saksakeelne on see värk. leidsin Raivo kohta selline info:

Name: Raivo Sormunen
Total space: 406
Net Time: 07:36:12

Association: Tallinn
Bib: 01754
Itinerary: Supermarathon
Age: M30
AK-Platz: 36

loodan, et sain õigesti aru - 1,5 km tõusu ja 70+km ja selline aeg. no ma olen sõnatu. võimas.

Viimased mõtisklused

2009-05-12T21:25:00.002+03:00

Veidi üle kolme päeva esimese ultramaratonini… Seis hakkab vaikselt laabuma ja pilt selginema. Nimelt oli nädal-paar tagasi olukord (loe: tervis) kergelt OUT. Ma ei tea, kust ma korjasin endale külge viiruse, aga seis oli selline et pea kaks nädalat olin tatitõves ning täielikult pole seis praeguseni paranenud, aga lootust annab :)

Et organismi mitte väga kurnata tegin 11. päevase trennipausi. Tagantjärgi mõtlen, et ehk ongi hea – ei saanud ennast jooksmisega ära põletada ja viimast võtta. Õnneks olen saanud mõned trennid nüüd siiski teha ja tunnetus on tagasi - nädalavahetusel 24 km ja täna hommikul viimane 13 km ots enne võistlust. Mõtlen, et aitab. Niikuinii on Saksamaal üksjagu müdistamist ning las kogub energiat.

Võistluse osas on kerge ärevus ikkagi sees. Tunnistan endale pidevalt, et tegu pole maratonijooksuga. Strateegia on endine. Jooksutrassi pikkuse (72,7 km) osas endiselt väga suurt aukartust ei ole – kaheteist tunnine limiitaeg tundub olevat endiselt piisavalt pikk trassi läbimiseks. Sel aastal muudab läbimise lihtsamaks ka kasvav populaarsus jooksu vastu – kui tavaliselt on igal aastal ultramaratonil 1500 osaleja ümber, siis sel aastal võib jooksjaid tulla koguni 2000.

Kõige suurem vaenlane saan võistlusel olla endale eelkõige ise.
Kõige tähtsam on ÕIGE TEMPO hoidmine.
Püüda laupäeva varahommikul võimalikult rahulikult alustada. Esimesel kolmel ja poolel kilomeetril on kohe keskmiselt 4% tõus ning kahekümne viiendaks kilomeetriks on ligi 800 tõusumeetrit selja taga. Ehk siis aeglane start – järsemad tõusud kindlasti vaja käia ja söögi- ja joogipunktides kere head-paremat täis laadida.
Otsustasin, et mingit träna ei hakka jooksule kaasa võtma. Tarbin sööki-jooki, mida rajal pakutakse. Kui siis kaasa mobla pöidlahoidjatega ühenduse pidamiseks ja ehk ka kerge fotikas.

Ilm tõotab tulla jooksmiseks suurepärane. Osaliselt päiksepaisteline ja +16 kraadi. Uhuh.. :)

kuukokkuvõte - saab asja

2009-05-11T11:15:00.005+03:00

sportlikud kargud. enam õnneks ei vaja.

lõikusest saab sel nädalal kuu mööda. taastumine on vahepeal suure sammu edasi teinud ja eile tegin jõusaalis ettevaatlikult mõned harjutused lisaks ülakehale ka jalgadele (arsti sooditatud ja ette kirjutatud nelipealihase tugevdamisele, mida igapäevaselt mitu korda kodus teen, lisaks) ja kannatab küll. piirdusin esialgu ühe ülikerge seeriaga.

reedel aga käisin üle kolme nädala taas basseinis ja kahlasin päeval, osalt päikese käeski, kilomeetri. kannatas ka küll, ehkki väsimus oli pärast kerge. seda pole varem ka pärast kahetunnist seeriat olnud. hingamises vahet ei täheldanudki. eks taastumises ja selle kiiruses on vahe sees. külje võttis ka veidi ette (väike ilukirjanduslik liialdus, kaldusin lihtsalt raja keskelt vasakule reale), parem jalg on hetkel tugevam kui vasak (opi läbinu).

lisaks olen kümne minuti kaupa rattal ka vändanud (koormuseta). esimene kord läks vaevaliselt, ent põlve liikuvus on üha parem. spinnitundi veel ei kipu, kuid aega ratta seljas võib juba vast pikendada. põlve painduvus peaaegu seal kus enne lõikus.

ja sõudnud olen ergomeetril samuti. seda plaanin sel nädalal rohkem teha, surve jalale seal väike ja seda kannatab lahedalt teha ka. näis, kauaks vaim seda monotoonset nühkimist kannatab:P

seega üht-teist teha saab, eelmisel nädalal tuligi liigutamist 3,5 tunni kanti. trenniks muidugi palju nimetada.

ilusad ilmad ja kuiv asfalt muidugi teevad meele mõruks, et ise veel veereda ei saa. teisalt jälle on hästi huvitav vaadata-kogeda, kuidas keha ja vaim selle muutusega kohanevad ning paranevad. see samm-sammult paremaks muutumine on tegelikult tore, hea näha, et asjad paremuse poole.

poolenisti tagasi rajal

2009-05-02T11:46:00.004+03:00

kuna vaim oli eile oma osa mõttetalgutelt juba saanud, otsustasin õhtul füüsisele kaoma anda ja taas spordiringkondadesse liikuda. ehk käisin esimest korda üle kolme nädala taas jõusaalis. selg-kõht said oma osa, täna ülejäänud ülakeha. kuna olen kodus vaikselt harjutusi ikka teinud, siis oli kerge ehk jätkasin pea sealtsamast kui viimati lõpetasin.

karkudel liikumine oli korralik koormus ka muidu ülakehale. niiet lihastoonuses väga äravajumist pole. hapnikutarbimine ja aeroobne osa ilmselt on kõvasti kukkunud. nädala alguses näeb, tahaks basseini.

kaks nädalast on nüüd lõikusest möödas ja ergomeetril väntama lubati tegelikult juba 3.-5. päeval. paranemine on olnud kiire. eelmisel reedel viskasin ühe kargu nurka ja laupäeval teise. esmaspäeva hommikul sain niitidest ka lahti ning teoorias võinuks juba teisipäeval ujuma minna. praktikas see siiski ei realiseerunud, sest põlve kogunenud vedelik tahab veel sealt harjutuste abil välja meelitatud saada. jala painduvus on iga päevaga küll parem, kuid natuke saaks veel. asi edeneb.

jooksuplaane praegu ei tee. luban rahulikult taastuda ja võtan arsti soovitusel liigesetoitu ning teen reie nelipealihasele harjutusi. ujuda, ratast ja jõusaali võib vabalt, sellest hetkel täitsa piisab. uisutamiseni läheb ilmselt ka veel paar nädalat. sellest on kõige rohkem kahju, sest ilmad on viimasepeal viimased nädalad olnud.